“Pii elu”

Peeter Helme

ehk Lugu sellest, kuidas religioossuseta usk ja tegevuseta seiklus võivad siiski ligitõmbavaks osutuda  

Yann Martel, Pii elu. Tõlkinud Tiiu Kraut. Pegasus,Tallinn 2005. 313 lk.

 

Yann Marteli Bookeri auhinna pälvinud “Pii elu” on Eesti raamatute kohta väga hästi köidetud ja ladusalt tõlgitud suurepärane juturaamat. Ei vähem, ei enam. Raamatu ümbrispaber ja autori eessõna kuulutavad küll, et tegu on teosega, “mis paneb teid Jumalasse uskuma” (lk 10), kuid see mõjub ülepakutult.

Välistada seda tõepoolest ei saa: ilmutuse osaliseks on saanud nii ebatõenäolised tegelased maailma ajaloos nagu maksukoguja Saulus või sõjamees Íñigo López de Recalde, paremini tuntud kui Ignatius Loyola. Siiski on alguses Pondicherrys, edaspidi Vaiksel ookeanil hargneva tegevusega “Pii elu” ühe usufilosoofilise raamatu kohta liiga lihtsakoeline, äratusteoseks jällegi liiga mitmekihiline.

 

Ülim egoism

 

Usuline liin on lausa hämmastavalt naivistlik: ühest küljest laseb autor agnostikust bioloogiaõpetajal ennast küll juba raamatu alguses ise naeruväärseks teha, vuristades viimase suu läbi ette teadusliku materialismi kreedo loodusteaduste ülimuslikkusest (lk 38); teisest küljest tundub, et kas autor ise või siis tema romaani peategelane Piscine – kes laseb hüüda end Piiks, et pääseda alandavast Pissist – ei tee vahet usulisel praktikal ning usulisel kogemusel ja maailmavaatel. Nõnda kuulutab minategelane, et “Me kõik oleme sündinud nagu katoliiklased, kas pole?” (lk 57) ja toob samal leheküljel justkui selle väite kinnituseks selgituse, et ta on hinduist “tänu punasest kumkumipulbrist pressitud koonustele ja kollaste kurkumikribulatega täidetud korvidele, tänu lillevanikutele ja kookospähklitükkidele, tänu kellahelinale, mis annab teada inimese saabumisest Jumala juurde…” ja nii edasi ja nii edasi… Kas see on religioossus või hoopis religioossusest “puhastatud” kultuuritraditsionalism?

Ilmselt siiski ei üks ega teine, sest minategelane Pii käsitleb religiooni üdini funktsionalistlikult. Ta õigustab oma religioosseid otsinguid armastusega Jumala vastu ja sooviga teda paremini tundma õppida (lk. 78 – 79), kuid sellest kumab läbi ülim egoism, mida vaevalt et ühegi religiooni eetika heaks saaks kiita: “Ma astusin kirikusse, seekord hirmu tundmata, sest nüüdsest oli see ka minu koda. Ma palvetasin elava Kristuse poole. Seejärel jooksin ma vasakpoolselt künkalt alla ja parempoolsele üles – et öelda oma tänusõnad isand Krišnale selle eest, et ta saatis mu teele Naatsareti Jeesuse, kelle inimlikkuse ma leidsin nii lummava olevat” (lk 67).

Selles lühikeses lõigus on tegelikult olemas kogu Pii religioosne tunnetus: Jumala kuju projitseerimine ja kujundamine lähtuvalt iseendast, religiooni ja religioosse kogemuse kujundamine oma soovide ja arusaamade kohaselt. Ning selle asemel, et arutada niisugusest sünkretismist sündivaid probleeme, vääritimõistmisi ja selle olemuslikku pealiskaudsust, jõuab minategelane vaid veidi pärast pühendumist kristlusele ja hinduismile ka islamini ning kuulutab, et ka see usund räägib armastusest, vendlusest ja pühendumisest (lk 70). See väide on iseenesest kahtlemata õige, nagu on tõene ka Pii õigustus hetkel, mil ta õnnetu juhuse tõttu kohtub üheaegselt preestri, panditi ja imaamiga, et “kõik usundid on õiged” (lk 78).

Paraku ei heida autor siingi valgust selle lause tingimuslikkusele, et kõik usundid on õiged, aga mitte ühe ja sama inimese jaoks ühel ja samal hetkel; et kõik usundid on õiged, aga selleks, et jõuda nende olemuslikult sarnase tuumani, tuleb nendega tegeleda süsteemselt ning vähemalt teatud määral ka autoriteeditruult, et takistada oma egost lähtuvate ettekujutuste määravaks muutumist ja mitte arvata, et Meka poole koogutamine või armulaualeiva mälumine teeb inimesest automaatselt hea kristlase või muhameedlase ja Jumala-armastaja. Sellest libiseb Martel aga üle…

Võib-olla õigusega, sest “Pii elu” on võimalik lugeda ka hoopis teistsuguse teosena, teosena loomadest, peaaegu et harrastusloomaaedniku käsiraamatuna. Yann Marteli tähelepanekud loomade käitumise, iseloomu ja harjumuste osas on pea sama tabavad kui Konrad Lorenzi omad “Kuningas Saalomoni sõrmuses”.

 

Tiigri taltsutamine

 

Nimelt arutleb loomaaiaomaniku poeg Pii kogu raamatu vältel üsna palju loomade psühholoogia ja käitumise üle (nt lk 23 – 31 või 127 – 130), tehes seda soojalt, veenvalt ja kaasahaaravalt: “Sageli võtab mõni surikaatide salk ühekorraga selle asendi; niiviisi üheskoos seistes ja samas suunas vaadates meenutavad nad bussi ootavaid reisijaid. Tõsine näoilme ja keha ees rippuvad käpakesed jätavad neist mulje kui kohmetunult fotograafile poseerivatest lastest või arstikabinetis paljaks kooritud patsientidest…” (lk 263).

Kirjelduse mitmekihilisus ongi ilmselt “Pii elu” tugevus. Teos  pakub erinevaid meeleolusid ja tegevus areneb piisava käänulisusega, nii et pinge ei kao ka siis, kui kätte jõuab raamatu kõige pikem, Indiast koos loomaaiaga Kanadasse sõitva kaubalaeva hukule järgnenud päästepaadisõitu kirjeldav osa.

Fakt, et inimene võib 227 päeva elada paadis koos bengali tiigriga ja et mõlemad sellest eluga välja tulevad, on kahtlemata hämmastav – ning Yann Marteli kirjelduses sugugi mitte ebausutav.

Mingis mõttes võib neid kohti, kus autor kirjeldab looma ja inimest – kesk ookeani ääretut tühjust muutuvad nad vaat et ratsionaalse ja stiihilise printsiibi kehastusteks –, pidada raamatu kõige nauditavamateks, sest erinevalt raamatu alguse võrdlemisi abitutest teoloogilistest aruteludest saab päästepaadielu lootusetuse ja Pii eksistentsi absurdsuse ning hapruse kirjeldusest tõeline filosoofia, mis ulatub puht-eksistentsialistlikust piiratusest välja. Suure veenvusega kirjeldab autor 16aastase Pii arutelusid lõvide taltsutamisest ja selle rakendamisest tiigrite puhul (lk 166 – 170) ning samaväärselt jõuab ta selle täideviimiseni.

Kui “Pii elu” üleüldse religioosse mõõtmeni jõuab, siis just selle kummalise meresõidu, tiigri taltsutamise, temaga suhtlemise ja omalaadses sümbioosis elamise kirjeldustes, mis on kaasahaaravalt lummavad ja mille puhul autor tuleb toime väga raske ülesandega. On ju mitmesajapäevase meresõidu kirjeldamisel suur oht langeda kirjelduse monotoonsusesse või hakata otsima ebausutavaid lahendusi viimase vältimiseks. Võib-olla võib kohtumise veidra vetikasaare ja selle asukatega lugeda otsitud pääseteede sekka, kuid see ei mõju siiski sellena ning autori raamatu lõpus pakutud seletus on kui mitte veenev, siis vähemasti ilmsete liialdusteta…

 

Kerge sissejuhatus matemaatikasse

 

Siiski on “Pii elu” lugedes aeg-ajalt tunne, et autor justkui pingutab kirjutamaks head raamatut ning mängib seetõttu aeg-ajalt asjatult stiiliga. Mõnel juhul mõjub see naljakalt, kuid annab tekstile siiski veidi parvenüülikult odava kõrvalmaigu. Natukene peseb seda küll maha vaimukas, lühikeses ja tabavas stiilis lõpudialoog, mis annab teosele veel ühe teise, kuigi ebatõenäolise – tähendusvõimaluse ja aitab lugejal veel kord, nüüd juba kokkusurutud vormis, raamatus esitatud elu- ja surmavaate üle järele mõelda.

Selguse huvides oleks tõlkija võinud veidi vaeva näha ja panna kõik tollid, jalad ja jardid, mida esineb “Pii elus” võrdlemisi palju, ümber meetermõõdustikku. Autorile võiks omakorda heita ette teose pealkirja: nähes raamatuletil “Pii elu”, tuleb tahtmatult pähe mõte, et tegu on mingi kerge sissejuhatusega matemaatikasse või geomeetriasse. Aga võib-olla see oligi nii mõeldud – et pälvida ka nende tähelepanu, kellele lugu tiigrist, poisist, ookeanist ja Jumalast muidu nii ligitõmbavana ei mõju. Teose kõikidele puudustele vaatamata võib sellisel juhul öelda, et autori hirm on olnud siiski asjatu ja kes on “Pii elu” korra kätte võtnud, ei pea küll kahetsema. See ei ole suur filosoofia, see ei ole ka suur kirjandus, kuid selline on juba meie aeg ja miks me ei võiks endale kesk sellist aega lubada mõningaid meeldivalt veedetud tunnikesi Yann Marteli ja tema kangelaste seltsis?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht