Piilupart jäi tukkuma – rongiluule on kohal

Karl Martin Sinijärv

Esmaspäeval esitleti Kultuurikatlas rongiluulet. Katla täitis muusikaga ansambel Kaja koosseisus Rain Joona (basskitarr), Albert Linntam (klarnet), Andrus Talvari (trummid) ja Robert Linna (kitarr ja vokaal). Etteaste seadis kokku Otto Kosk Viljandi kultuuriakadeemiast,  akrobaatiliste ekstsessidega rõõmustas kambrit Maarja Roolaht, ülielusaid poeese etendasid Vootele Vaher ja Kaarel B. Väljamäe. Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Krista Ojasaar ja Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv pidasid päevakohase kõne.

Ühistranspordi tarvitamine kultuurilistel eesmärkidel ei ole iseenesest ju uus mõte. Laias maailmas on selliseid projekte  arendatud ja aretatud aastakümneid. Kõigepealt meenuvad „Poetry in Motion” pealkirja kandnud aktsioonid nii Londoni kui New Yorgi metroodes. Ühistransport kujutab enesest ju suurt hulka väikesi liikuvaid kohti, kus kodanikul pole suurt muud teha kui jõllitada. Ja kui pole rahalist tarvidust põrnitseda kinnimakstud reklaame, siis miks mitte pakkuda midagi hingele. Luule on aga piisavalt lüheldane kultuurilise  olemise väljendusviis, mis sobib kärmeks haukamiseks, minutiliseks manustamiseks ja mis ometi põrgatab mõlkuma mõtteid. Eestis on seesinane lähenemine kvaliteetsete tekstide serveerimisele üsna uus.

Ja nüüd tehti Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kirjanduse Seltsi, Kultuuriministeeriumi ja Edelaraudtee ühisel jõul sellega algust. Rongid, mis sõidavad mööda Eestit ringi, on luuletusi täis kleebitud. Jääb loota, et  eeskuju järgivad ka bussid, trammid, trollid ning miks mitte ka lennukid. Sirpi saab eestimaistes lennukites ju lugeda küll.

Tiit Pruuli, maailmarändur: „Kõik, kelle (äri)tegevus on seotud avaliku ruumiga, kannavad selle ruumi eest vastutust – arhitektid, majaomanikud, netiportaalide pidajad, kõik ühesõnaga. Ka rongid, bussid, trollid, metroovagunid on avalik ruum. Aga meil ütled „rong” ja meelde tulevad tossavad  vedurid, logisevad vagunid, räpased peldikud, tavotised liiprid. Tõestamaks, et see stereotüüp on tegelikult vähemalt osaliselt vananenud, peame ruumi rikastama millegi uuega, esteetiliselt erutavaga. Olen näinud maailmas ringi reisides ronge, mille omanikud on andnud ise oma veeremi grafitimeestele kaunistada, busse, kuhu on palgatud mängima džässmuusikud, tänavaid, kus eksponeeritakse klassikaliste  kunstiteoste hiiglaslikke reprosid. Oleme varem Eestis korraldanud rongides fotonäitusi, mis leidsid üllatuslikult vahvat vastukaja. Sellest tekkis julgus katsetada ka luulega. Usun, et reisija saab sellest vähemalt samasuguse positiivse emotsiooni, kui ta saaks uuest pehmest rongiistmest (mida majandussurutise tõttu tuleb veel pisut oodata).”

Rõõm on näha, et hea eesti luule leiab  endale uusi ja intrigeerivaid avaldumisviise. Tänase seisuga saab rongides lugeda Johnny B. Isotamme, fs-i, Doris Kareva, Hando Runneli, Ellen Niidu, Mari Vallisoo, Kristiina Ehini, Jürgen Rooste, Igor Kotjuhi ja Paul-Eerik Rummo tekste. Mis kõik on ju ütlemata head. Ent aeg läheb edasi ja kindlasti lisandub häid sõnu nii rongidesse kui teistesse transpordivahenditesse. Inimeste janu kõrge kunsti järele on teadagi-tihtigi  teadvustamatu ning nüüd on leitud veel üks viis selle janu kauniks kustutamiseks. Rongiluuletused saavad vahelduma kaks korda aastas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming