Pildid ja sümbolid

Märt Väljataga

„Lasnamäe lunastaja” on eesti kirjanduses õige harukordne katse kirjutada kristlik romaan. Mari Saadi romaani keskpaigas on stseen, kus lõbukorteri külamüstikust klient Dmitri Dmitrjevitš räägib hädasunnil prostituudiks hakanud peategelasele, et tal on kodus üks salatarkuste pildiraamat: „... need pildid ei ole päris pildid vaid sümbolid. ... Kuigi need sümbolid pidid siiski olema pildid, ilusad värvilised pildid, ainult et nendel on sügavam tähendus”. See kirjeldus sobib ka romaani enda kohta, mille lugu kulgeb vähemalt kahel tasandil:  meile esitatakse pilte ühe töölisema ja tema tütre elust Lasnamäel, aga samas on tunda, et kõigel on sügavam tähendus.

Üle neljakümneviiene Natalja Filippovna Tomskaja on tulnud kaheksakümnendatel aastatel koos ohvitserist mehega Venemaalt Tallinna. Pärast mehest lahkuminekut oli tal Krimmis kerge armulugu, mille viljana sündis tütar Sofia. Romaani tegevus toimub juba käesoleval sajandil, kui Sofia käib keskkoolis.  Sündmustiku paneb hargnema uudis ohtlikust defektist Sofia hambumuses, mille õgvendamine läheks Nataljale maksma hiigelsumma. Elektroonikatehases töötav Natalja kaotab pealegi töökoha ning sügavas kitsikuses peab ta võtma vastu sõbranna vahendatud pakkumise hakata prostituudiks. Selles ametis tutvub ta Dmitriga. Vahepeal õnnestub Sofial hakata teenima taskuraha juuditarist klassiõe elutargale vanaemale ettelugemisega ja klassiõe isa  hangib Nataljale uuesti korraliku töökoha. Kui Dmitri, kellel on tekkinud Natalja vastu õrnemad tunded, seab end naisele külla minema, langeb ta narkomaanide ohvriks. Kaasavõetud esoteeriline pildiraamat satub aga Sofia kätte. Romaan lõpeb üpris ootamatu, omamoodi iroonilises võtmes puändiga.

„Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud kaunis ja klaaris stiilis, peamiselt tegelaste Natalja ja Sofia (mõnel leheküljel ka Dmitri) vaatepunktist  nähtuna ja nende siirdkõnes jutustatuna, nii et vahetevahel on tunda kerget vene aktsentigi. Venelaste, juutide ja ühe soomlase kõrval raamatus eesti tegelasi polegi, kui üks episoodiline ortodont välja arvata. Napid sündmused seotakse lõpus elegantselt kokku, nii et ka omaette trajektooridel liikunud tegelased saavad riivamisi kokku (umbes nagu Mati Undi „Sügisballis”). Välise sündmustiku all aimuvad aga sügavamad tähendused. 

Pealkirja ja pealisteema poolest vihjab „Lasnamäe lunastaja” Eduard Vilde sajanditagusele romaanile „Lunastus”. Nagu Villem Alttoa oma Vilde monograafias tabavalt märgib: „Prostitueeriva naistöölise ja ta lapse saatus on laadilt internatsionaalne teema”. Vilde romaanis viitas lunastus taani nooruki maailmavaatelisele eneseleidmisele, oma tähtsuse tunnetamisele parema tuleviku lootust kandvas töölisliikumises. Tänapäeva vaestele  ja viletsatele ei paku aga ükski ühiskondlik liikumine enam lootust kollektiivsele maisele lunastusele. Ka tunnustusvajadus pole Saadi tegelastel keskne probleem. Poliitilise aktivismi on uuel ajal summutanud kapitalismi nähtamatu käsi, mis meelevaldselt loob ja kaotab töökohti ning laastab elukeskkonda. Nii kulgebki Mari Saadi romaan kvietistlikumate ideede ringis.

Mitmeski suhtes ei üritagi „Lasnamäe  lunastaja” olla päris realistlik romaan: selle tegelased on üldistatud tüübid või stereotüübid: pühakutaoline kasin ja tasane kannataja Natalja, jumalikku tarkust ja Maa printsiipi kehastav neitsi Sofia, kapitalismi vaimu esindav juudipere jt. See loob allegooria või vähemasti moraaliloo tunde. Nimedki on tähendusrikkad. Natalja Filippovna nimesarnasus ühe „langenud” naisega Dostojevski „Idioodist” on küll rohkem valejälg. Aga see, et tema pööraste  unistustega tütar kannab Sofia nime, on jälg, mis väärib ülesvõtmist. Kuna Sofia nime mainitakse sagedasti tema ema siirdkõnes, siis oleks loomulikum, et see esineks kujul „Sonja”. Aga arvatavasti on autor peljanud, et sel juhul jääks vihje lugejal sootuks tabamata, ning ta on elutruudusele seega väikese ohvri toonud. Sofioloogia, õpetus Sofiast ehk jumalikust tarkusest, maailmavaimust, Maa algest ja iginaiselikkusest on alates Vladimir Solovjovist  ja Pavel Florenskist olnud vene õigeusu teoloogias väga tähtis, kuigi seda on ka ketserlikuks kuulutatud. Romaanis leiab see ideestik kujundliku kehastuse targa ja hooliva neitsi Sofia kujus, kes tunneb endal missiooni saada Eesti presidendiks, kuigi teadvustab, et see võib ka õnnestuda alles siis, kui eesti sugu on juba väga väetiks jäänud.

Kes on romaani pealkirjas nimetatud  Lasnamäe lunastaja? (Ja mida see genitiivgi tähendab – kas seda, et lunastaja on Lasnamäelt pärit või peaks ta hoopis lunastama Lasnamäe?) Kas Sofia või tema tasane ema Natalja Filippovna, kes püüab palvetada oma klientide hingeõndsuse eest, et Issand annaks kiimalistele patustajatele andeks? Või hoopis – iroonilisel kombel – soome seksiturist Jaakko, kes lubab täita Natalja unistused soojast lõunamaa merest?  Viimane, irooniline tõlgendus polegi päris võimatu juba seepärast, et iroonilist antikliimaksit – taevast maa peale kukkumise võtet – esineb romaanis mujalgi. (Pealegi jõuab peategelane vahetult lõpu eel hetkeks äratundmisele, et „kõik siin maailmas saab olla ainult õel, ainult vale, kõik on justkui irvitamine!”.) Leheküljed, kus kirjeldatakse ema ja tütre nälgimist, on pärit justkui mõne õigeusu pühaku eluloost. Kuid see lihasuretamine käib – lihtlabaste  – hambaklambrite nimel. (Tõsi küll, hambaklambrite nimetamine „lihtlabasteks” poleks tegelikult õiglane, sest antakse selgesti mõista, et nendest võib sõltuda Sofia tervis ja tulevik.) Teisal tabab kanepiuimas Sofiat öisel Lasnamäel ilmutuslik nägemus kogu maailma illusoorsusest. Ta tunneb, et ainus side, mis seob teda tõelise tõelusega, on sõbranna juures nähtud kodurott nimega Johnny Depp, kelle abitus äratab temas vastutustunnet.  Selline ülalt alla kukkumine – lunastaja > soome seksiostja; paast > hambaklambrid; näivustetagune tõelus > rott – ei lase lool võtta lihtsakoelise vagajutu ilmet. Siiski on „Lasnamäe lunastaja” eesti kirjanduses õige harukordne katse kirjutada kristlik romaan ja seda veel tänapäevaainetel. (Mõne ajalooainelise ehk veel leiaks: Ristikivi, Kalmus …)

Fraas „kristlik romaan” võib mõjuda ju peaaegu oksüümoronina, aga selline nähtus on viimase  sajandi maailmakirjanduses siiski täiesti olemas. See ei tähista teoseid, mis jutlustaksid selget äratussõnumit, vaid raamatuid, mille igati ilmalikud tegelased pistavad oma igati ilmalikus maailmas rinda kristliku taustaga kõlbeliste ja eksistentsiaalsete mõistetega nagu süü, patt, ettehoole, lepitus, jumalaarm. Mõeldagu kas või François Mauriaci, Graham Greene’i või John Banville’i peale. „Lasnamäe lunastaja” puhul on säärasteks keskseteks  mõisteteks tasasus, eneseohverdus, andestus ja ligimesearmastus. Samas tundub kuidagi loomulik, et „kristlik romaan” sünnib XXI sajandi eesti kirjanduses just õigeusklikul kujul. Ei kujutaks hästi ettegi, milline võiks üldse olla tänapäevaaineline luterlik või katoliiklik eesti romaan. Ja õigeusklik romaan omakorda näib olevat võimalik ainult seoses vene tegelastega. Siit ka meie transtsendentaalsete pürgimustega kirjanike  huvi vene värgi vastu; lähiajast meenuvad Õnnepalu „Printsess”, Sauteri „Pori” ja Lauli „Niguliste õpilased”. Niisiis venelaste teema üks rolle tänapäeva eesti kirjanduses on pakkuda kirjanike usulistele tungidele avaldumisvõimalusi. Teisisõnu: venelased on muuhulgas Eestis olemas ka selleks, et eesti kirjanikul oleks võimalik leida natukenegi elutruud ainet kristlike hoiakute väljendamiseks. (See on õigupoolest vanem teema: juba Tammsaare ja Talviku  usulisi kinnismõtteid püüti seletada või vabandada venelaste Dostojevski ja estovi mõjuga.) Ma ei usu, et Eesti venelased ise neid romaane nautida suudaksid – vene karakterid on neis kogu sümpaatiale ja kaastundele vaatamata esitatud sageli stereotüüpselt, literatuurselt, kahemõõtmeliste ideekandjatena.

Aga, nagu öeldud, nende teoste taotluseks ei olegi realism ja elutruudus. Igal juhul on „Lasnamäe lunastaja” hästi kirjutatud tõsine  raamat tõsistest asjadest. Sellel on ka oma õilis ühiskondlik missioon. Umbes nagu Harriet Beecher Stowe’i „Onu Tomi onnike” XIX sajandi keskpaiga Ameerikas, aitab loodetavasti seegi romaan natuke lunastada eesti nüüdishinge, mida viimastel aastatel saastab riiklikult ja ajakirjanduslikult sanktsioneeritud tigedus meie teiskeelsete kaasmaalaste vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming