Pildiraamat pimedale ja nägijale

Mare Müürsepp

Esimene ettekanne, mis konverentsile „Pilt ja tekst” ettepanekute voorus üldse saadeti, kandis pealkirja „Pimedad lapsed ja pildiraamat”, autoriks Sloveenia eripedagoog Aksinja Kermauner. See oli märk sellest, et läheb põnevaks, ja nõnda 8. – 10. juunini Tallinna ülikoolis toimunud konverentsiga juhtuski.  Samal teemal – puuteraamat – esines Tiia Artla Tallinna ülikooli tööõpetuse osakonnast ja ehk ongi huvitav pildiraamatu arutelu alustada just sealt. Mille üle saame kõnelda pimeda lugeja raamatukogemuse alusel? Pildiraamatud – ei taktiilsed ega teised – ei esita „päris” tegelikkust, pildil püütakse tegelikkust edastada, kuid see ei ole tavaliselt „õige”, väitis Tiia Artla. Pimedale kombatav auto pildil pole ju see, kuhu saame sisse istuda. Kuivõrd pilt  ikkagi üldse vahendab tegelikkust? Mida raamatu pilt näitab?       

Kui hea ka pole raamatu pilt, on asendamatult oluline vahendaja, inimene, kes lapsega räägib, kes aitab raamatus kujutatu tegelikkusega kokku viia, vastab lapse küsimustele. Pimedale lapsele on tähtis, et katsutav pilt tekitaks mõtteid, uudishimu ja aistinguid. Kas see pole mõtlemise koht ka nägijale lapsele raamatu loomisel ja valimisel? Mitte ainult see pole tähtis, et pilt oleks värviline ja asjad  äratuntavad, vaid et pildi taga oleks ka avaram kujutlusruum, autori omanäoline maailm, kuhu ta tundliku vaataja kaasa võtab, et pildi „sisse” tahaks minna.       

Tavalisele inimesele on pildiraamatud kõik need piltidega trükised, mida ta raamatuletil kohtab. Paraku on suurem osa neist vaid tarbeja kommertstrükised, ka suisa amatöörtooted, kus tegija peamine mõte on olnud oma raamat trükki saada, püüne peale pääseda. Pildid, mis tekitaksid mõtteid, uudishimu ja aistinguid –  neid otsib nii nõudlik lugeja kui ka teaduslike ambitsioonidega läheneja. Neid pole aga kerge leida.       

Pildiraamatut uurivad mitme teadusharu esindajad: kirjandus-, kunsti-, filmiteadlane, meediauurija, filosoof, semiootik; kõik nad olid ka konverentsil esindatud. On uurijaid, kes käsitlevad pildiraamatut kui stsenograafilist ehk lavakujunduslikku, arhitektuurset või ka filmilikku nähtust: pildiraamatus mängib kaasa nii ruumiline mõõde kui ka visuaalse  idee areng leheküljelt järgmisele. Kunstikriitikud vaatavad vahel illustratsiooni kui eraldi nähtust, üksikut pilti kui kunstiteost, märkis kolleeg Petros Panaou Küproselt, pildiraamatus on aga oluline piltide järgnevus ja sellest johtuv rütm, pinge, lahendus. Pildiraamat on ajalooliselt mitmeti muutunud. Igaüks, kes selle lause ütleb, nimetab tavaliselt ka Jan Amos Komensky 1658. aasta teost „Orbis sensualium pictus”, mille põhjal  võib väita, et pildidominandiga raamat on lastekirjanduse ajaloos pikemalt nii-öelda tegev olnud kui juturaamat.     

Serge Terwagne, kes on eluaeg õpetanud Belgia lasteaednikke pildiraamatuga ümber käima, tõi esile, et laias joones ja lihtsa üldistusena võib pildiraamatuis, nagu neid tänapäeval leida on, näha sellist jaotust: klassikaline, modernne ja postmodernne pildiraamat. Klassikalises pildiraamatus võib piltide järgi aimata kogu loo arengut, sest pilt ja jutt on üsna täpselt kooskõlas. Modernses pildiraamatus pilt ja  tekst täiendavad teineteist, kuid ei kattu. Pildi põhjal ei saa lugu jutustada, moodustuvad eri versioonid. Pilt rõhutab mõnd episoodi, toob esile mõne karakteerse joone. Postmodernses pildiraamatus on seos pildi ja teksti vahel keeruline, ebapüsiv, vahel ühtib pildi sisu tekstiga, vahel aga pilt justkui irdub tekstist ja vastandub sellele, tekitades uue mõõtme.     

Õpetajad, kes õpetavad last lugusid kuulama ning ka ise lugema nii lasteaias kui koolis,  peavad väga hästi teadma, kuidas raamatus lugu on esitatud, ja tunnetama loo tõlgendamise võimalusi. Seetõttu saavad prantsuskeelse õpetajakoolituse tudengid terve semestri pildiraamatu didaktikat õppida. Muidugi on siinjuures oluline teada, et prantsuse kultuuriruumis on pildiraamatuid tuhat korda suuremas valikus kui meil siin. Siiski on ka meil endil küllalt huvitavaid näiteid teksti ja pildi koostoimest, nii et jätkub  analüüsimiseks ka välismaalastele. Moskva pedagoogikaülikooli professori Irina Arzamastseva kiindumus eesti lastekirjandusse on varemgi teada. Seekord keskendus ta Aino Perviku ja Piret Raua koostööle Paula sarjas. Ta vaatles lauset ja pilti mikroromaani võtmes: kui kõnekas, kui mahukas on iga detail ja kuidas pilt jutu mõtet edasi arendab ning omalt poolt täpsustab. Hea lasteteose tunnebki ära üksikasjadest, kuna lapse mõtlemise omapäragi  on tuntav detailitasandil. 

Olga Mäeots tuli Moskvast ettekandega hoopis teisest vallast: teaduskirjanduse illustratsioon  kui metafoor, mis mõeldud täiskasvanud lugejale avama teaduse edusammude sisu ja tähendust. Ta analüüsis 1960. aastatel tekkinud tava illustreerida populaarteaduslikke ajakirju (nagu tõlkes Keemia ja Elu ning Teadmine– Jõud) teravmeelsete, lustakate, sotsrealismist hälbivate piltidega, mis andsid teadusteema käsitlusele inimliku mõõtme, julgustasid lugejat aru saama sellest, mida teadlane teeb, ja uskuma, et see kõik on inimkonna hüvanguks.  Nii et täiskasvanud lugejatki nähti mõnevõrra lapsena, kellele tuleb ainest vaimukalt selgitada ja emotsionaalselt lähendada. Ettekandja tutvustas kunstnike gruppi, kelle hulka kuulus ka Ülo Sooster. 

Siit libisebki jutulõng tõsielu ja fantaasia vahekorrale tänases lastekirjanduses, sellest oli küllaltki palju juttu. Pole piiri tegelikkuse ja mängu vahel, näitas Ilze Stikāne uuema läti lasteraamatu varal. Teisisõnu, läbi Kęstutis Urba suu ja leedu lasteraamatute põhjal – ülimalt  realistlik ongi antud ülimalt fantastilisena. Ka Mari Niitra tõi eesti uuemast lasteraamatust vahvaid näiteid julge teemaarenduse kohta, näiteks Peeter Sauteri ja Alvar Jaaksoni ühistööd. Lapse elu, mõtted, maailma loomine oma kujutluses on läbi põimunud sellest fluidumist, mida teoreetikud on otsustanud mängulisuseks nimetada. Pole mõtet vägisi, hambad ristis, eristada tõsielu- ja fantaasiakirjandust. Äärmise kurbusega peab siinkohal tõdema, et meie kirjastajad on väga uimased lõunapoolsete naabrite lastekirjanduse koha pealt. Leedu viimase aja ühest põnevamast autorist Gendrutis Morkūnasest on teada vaid kummaline ja kättesaamatu Maxima poeketi väljaanne, läti autoreid – nagu Juris Zvirgzdiņš – on kirjastajatele üritatud tõlkimiseks pakkuda – asjatult, peaga vastu seina! Kui mitu eesti autorite teost on väga kõrgelt hinnatud läti ja leedu noorte lugejate hulgas, miks ei või siis arvata, et meilgi  oleks huvitav lugeda nende maade autorite põnevaid ja südamlikke raamatuid? Nagu näitab projekti „Euroopa pildiraamatute kollektsioon” kogemus, on lapsed väga huvitatud teiste maade raamatutest ja niisamuti kultuuritaustast: mis keelt sel maal räägitakse, mis elu seal elatakse, mis on teistmoodi kui meie maal? Selle projekti kohta oli mitu toredat ettekannet nii tegevõpetajatelt kui ka projekti algatajalt Penni Cottonilt ja koordinaatorilt  Petros Panaoult (vt www.epbcii.org). Huvitav oli võrrelda eri traditsioonis kasvanute arusaamu pildiraamatust. Lasteaiaõpetaja Jaanika Monroc kõrvutas prantsuse ja eesti lasteaednike arvamusi nii prantsuse kui eesti tuntumate pildiraamatute kohta. Huvitav oli tõdeda, et raamatu päritolule vaatamata tunnetati ajastu hõngu. Näiteks Silvi Väljali „Jussikese seitse sõpra” meenutas prantsuse õpetajatele lapsepõlve, eesti õpetaja leidis aga prantsuse  näite puhul, et seda laadi pildid olid tema lapsepõlve Tähekeses. Mõtlemapanev oli õpetajate hinnangute mitmekesisus: peaaegu iga raamatu puhul oli äärmuslikult vastanduvaid.   

Õpetaja raamatueelistustest sõltub ju suuresti see, millised raamatud on lasteaia rühmatoas vaatamiseks, elu ja kunsti tundmaõppimiseks. Lapsepõlve pildimälestus käib kaasas läbi elu, rõhutas Jan Kaus konverentsi avades oma intiimses pöördumises. Pildiraamatul on meeletu  vägi avardada lapse maailmapilti ja kurb, kui sellega ei arvestata ja risustatakse lapse keskkonda juhusliku materjaliga. Emilia Ohar Ukraina Trükiakadeemiast tõi hulgaliselt näiteid ukraina lasteraamatute kohta (ettekande vahendajaks oli õnnestunult Ilona Martson) ja hoiatas, et kunstilise taseme suhtes hoolimatu masstoodang võib omandada kaanonit loova funktsiooni ja kujundadagi vaese, rikutud ja ebakriitilise maitsega lugejapõlvkonna, esteetilises  mõttes omnivoorid. 

Ehkki vahel arvatakse, et arvutikujunduse võimalused lasevad unarule jätta raamatukujunduse iidsemad tehnikad, näitas Elina Druker Stockholmi ülikoolist, et Põhjamaade pildiraamatus on selgelt näha vastupidist:  kasutatakse rikkas valikus mitmesuguseid tehnikaid, julgeid kombinatsioone, lahendatakse pildiliste vahenditega ka emotsionaalselt keerukaid teemasid.   

Üllatuskülaline Ülo Pikkov ja niisama üllatav kõneleja Erkki Pung avardasid tegevõpetaja kui ka lastekirjanduse uurija ettekujutust animatsiooni, veebikunsti ja lasteraamatu seostest. Multimeediast lasteraamatu vahendajana kõnelesid Marek Oziewicz Wrocławi ülikoolist ja Majda Koren Sloveeniast. Esimene tutvustas poola populaarseimat multimeediatoodet, filmi ja TV-sarja „Imepuu” („Magiczne  Drzewo”), mis on pälvinud mitu nimekat preemiat, sealhulgas Emmy Award’i. Majda Koren on kirjastaja ja kirjanik ning kirjandusõpetusliku portaali looja (www.zupca.net). Ka oma lasteraamatus „Lojza iz vesolja” ehk „Louisa from Outer Space” („Luisa ilmaruumist”) suunab ta noort lugejat humoorikalt ja kavalalt mõttetööle selles suunas, et miskipärast on olemas püsivamad väärtused ja kodumaale igiomased pühadused, kuid on ka laenatud ja  värskemalt levitatud väärtusi, pealegi on iga võõras väli omakorda huvitav uurida, et omast paremini aru saada … Tavaline poiss Jure pahutseb arvutikeelu pärast, kui näeb oma akna alla langevat kartulikujulist lennuriista. Louisa on rohelise naha ja siniste juustega tütarlaps planeedilt Solanum Tuberosum, kus kõik tarvilik on tehtud kartulist: arvutid, mobiilid, sõidukid, majad … Ta on saanud kooliõpetajalt ülesande uurida võõrast planeeti poole päeva jooksul ja teha selle kohta referaat. Raamat on loodud kakskeelsena, hakkab peale kahest otsast: üks kaas on sloveeni ja teine inglise keeles ja keskel saavad jutulõpud kokku. Sellisel moel on see ühtaegu põnev lugemine mis tahes ilma otsas ja üks väga häid võimalusi tutvustada Sloveeniat, selle kultuuriväärtusi ja tänapäevaelu. Mitu esinejat avaldas hämmingut pildiraamatu adressaadi osas: kas seda tänapäeval üldse enam ei arvestata? Konverentsi avaettekande  teinud Viive Noor tutvustas auditooriumi motiividega, mis teda on pildiraamatus üllatanud ja ehmatanud. Seal oli kurjust ja koledust väga mitmesugusel viisil. Õhku jäi küsimus: kellele need raamatud on? Sama küsimuse püstitas Danguolė Šakavičiūtė omal kirglikul moel leedu illustratsiooni arengut tutvustades. Kirjastajad ja autorid ei teeks enam justkui üldse vahet, mis teemadel raamatuid kellele pakkuda. Ilmselt puudutab ka raamatuillustratsiooni  arengut selline nähtus nagu crosswriting, mida me eesti keeli oleme ristkirjutuseks nimetanud: autorid ei teegi tõesti vahet, kellele nad oma loomingu suunavad, kõigest räägitakse kõigiga, ei ole eraldi mingeid lasteteemasid ja lastestiili.     

Või teisalt – äkki on vahel vägagi võikad ja väljakutsuvad pildid tõlgendatavad kui karje? Omas laadis tähelepanujuhtimine sellele, et lastekultuur ei ole ega peagi olema üheselt mõistetav ja oletatava lihtsameelsuse tõttu  üleolevalt koheldav? Ehk on neil autoreil, kes küsitavaid asju teevad, saanud ükskord ometi kõriauguni sellest, et lastele loodavat kultuuri, nagu ka lapsi uurivaid teadlasi peetakse marginaalseks? Kui lastekultuuri tekib kummalisi asju, siis võiks see tähendada seda, et selle kultuuri loojad nõuavad tähelepanu. Tore oleks sagedamini kokku saada ja mõtteid vahetada, sest lapsed kasvavad ju ruttu, nendele ja nende osalusel loodav kultuur teiseneb  kiirelt. Võib-olla koguneme järgmisele konverentsile kartulist tehtud tähelaevadega?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming