Pimeduse käsi, ent kas valgustatud sulg?

Igor Garšnek

  Andrus Elbing. Siin Beebilõust, tere! (Häired pimelinna tänavalt.). Epifanio, 2006. 96 lk.

 

Kui teater algab puhvetist, siis Andrus Elbingu luulekogu “Siin Beebilõust, tere!” lugemine võiks alata tagakaanest. Sealt võib tõdeda, et “Kuressaare poiss Andrus Elbing (1981) kannab karistust Tallinna vanglas, kust ta vabaneb 2008. aastal.” Saatesõna sellele luulekogule on kirjutanud koguni kaks silmapaistvat persooni. Arhitekt Vilen Künnapu on Elbingut võrrelnud isegi Artur Alliksaarega ning veenab lugejat, et kunagine “kogu Saaremaa hirm” on vanglas luuletama hakates üle elanud vaimse ärkamise. Tahaks loota. Ning poeet Jürgen Rooste on oma saatesõnas kõnealuse luulekogu tegelikult üsna üksipulgi ja analüütiliselt lahti mõtestanud. Kuivõrd see lugejat Elbingu luuleradu pidi kulgemisel ka aidata võiks, on iseasi.

Samas tundub mulle, et vaatamata praegustes Eesti oludes üsna pretsedenditule olukorrale, kus poeet sirgub kauneid kunste viljastama vanglas, pole ses situatsioonis tegelikult midagi paradoksaalset või enneolematut. Hea küll – Solženitsõni laagripõli ja tema “Ivan Denissovitš” kannavad mõistagi poliitilist pitserit, aga kuuldavasti oli ka Cervantes oma “Don Quijotet” kirjutades trellide taga. Sama võib öelda ameerika jutumeistri O. Henry kohta ja kes teab, kui teda sulitempude eest poleks omal ajal pokri pistetud, kas ameerika novell oleks tänapäeval säärane, nagu ta on. Oscar Wilde istus türmis ja ka Arthur Rimbaud oli pidevalt seadusega pahuksis. Tahan sellega öelda, et tegelikult ei peaks luule kirjutamise seisukohast olema erilist vahet, kus inimene istub – kas vanglas või teaduste akadeemias. Sel kõigel ei tohiks olla määravat tähtsust, kuna luule sünnib siis, kui mõtled elule ja millelegi muule.

Millelegi muule? Elbingu luulekogu üldist emotsionaalset tonaalsust arvestades tuli mulle selle “muu” tähenduses millegipärast meelde kunagi “Mirabilia” sarjas ilmunud Ursula Le Guini raamatu “Pimeduse pahem käsi” pealkiri. Ja on ka põhjust – kõnekad on juba paljude luuletuste pealkirjad (“Pimelinn mis pimelinn”, “Deemon”, “Häired hämaralt tänavalt”, “Põrguvärk” jt). Mis selle n-ö pimeduse poeesia tagant siis aimub, milleks need “hämarad” meeleolud? Ühelt poolt annavad tooni agressiivsed kujundid (täna mo värsid on vihased / nagu Gaza sektorit ründavad Iisraeli sõdurid või veelgi otsesemalt kõikide vihkavate südamete tuksed / olgu mind saatvaks auraks), teisalt sotsiaalne süüdistus (need mendid kannavad ka kodus kumminuia ja lausa ajakirjandusliku tekstina meie kohtusüsteemid on konveiertehased / kus liinil aina nooremad kriminaalid silma jäävad). Ütlematagi selge, et siin räägib sõna otseses mõttes kaasa luuletaja elukogemus. Kuivõrd lugeja sellega kaasa läheb, sõltub ilmselt iga luulehuvilise enda sotsiaalsest taustast. Samas ei usu ma siiski, et mõni politseikonstaabel raamatu käest paneb, kui loeb luuletust “Mendid”.

See kõik on väga sõna-sõnaliselt ühetähenduslik, ja siin näib varitsevat ka teatud oht luuletustele kunstilises mõttes. Näiteks liiklusmärk on ühetähenduslik, aga maal mitte. Samas maal on (tavaliselt) kunstiteos, ent liiklusmärk mitte. Sõnaga – kas Elbing oma luules ka mingi kunstilise üldistuseni jõuab? Luuletuses “Ekskursioonidele” jõuab küll: kas teate neid tulevikuplaane, / mis määratud on hukkuma / illusioonide tähti, / mis südameis on sunnitud kustuma ja resümeerivalt ei, te vist ei tea.

On üsna selge, et iga luuletuse puhul on oluline selle inimlik mõõde ja empaatiline tähendustasand – ega vanglaelanikust poeet ei kirjuta ainult oma kongikaaslasele, nagu ka ministrist luuletaja oma erakonnakamraadile. Ja see inimlik mõõde on minu jaoks küll ehedalt väljendunud luuletuses “Ta oli vist varblane”, kus minategelane aitab kambri aknale lennanud linnukese jalast välja pinnukese, linnuke ütles: aitäh, hea inimene, ent siis tuli raisakull ja tappis selle linnu / ta oli vist varblane. Pihtimuslikust tundesügavusest on kantud ka luuletus “Isale”, kus on lausa põrutavad lõpuread: sind ma nüüd leinan, isa / kes sa surid nagu koer.

On mõtteluulet, mis mõjub eeskätt raamatut vaikselt sirvides (näiteks Alliksaar või Viiding), ja on luulet, mille tegelik mõju on selle elavas ettekandes, näiteks räpis. Andrus Elbingu poeesia ongi tegelikult räpilik, sest üks asi on neid poeese lugeda ning teine kuulda. Siis paigutuvad omale kohale ka nii mõnedki muidu agitatsioonilise maiguga tekstid.

Ja üks asi veel – kui lugesin luuletust “Viha”, tuli mul meelde, et budismis on viha kui destruktiivne emotsioon inimese üks tõsisemaid meeleplekke. Pole tähtis, milline eelnev valukogemus selle taga on, viha ei tasu vist eriti poetiseerida. Samas “raev” on hoopis mitmetähenduslikum mõiste (“Vaata raevus tagasi”). Pimeduse käsi hoiab tõepoolest valgustunult sulge vaid siis, kui viha on raugenud. Kas või raevuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming