Piret Päär: „Hoian ikka nende poole, kes maailma rohkem terveks tahavad teha, kui lammutada”

Ligi kakskümmend aastat on juba toiminud muinasjutukool. Mis see on?  Meie pesa on siin rahvakultuuri keskuse juures. Enamasti aga toimuvad üritused väljaspool Tallinna. Suurem osa tegevusest tähendab  täiskasvanute koolitust: seminarid, loengud, aga ka jutuõhtud-kontserdid koos muusikutega. Mõned rahvajutukogumikud on ilmunud meie abiga. Kogu tegevuse eesmärk on rääkida lugude vestmise tähendusest ja väärtusest tänapäeval.         

Kuidas on säärast salakunsti ja sisemist mootorit võimalik inimestele näidata?       

See on salakunst mitmes mõttes. Näiteks muinasjutukool ise on senini väga kenasti hakkama saanud ilma valjuhäälse tähelepanuta. Oma tasasel moel liigub jutt mõnusatest jutuõhtutestkontsertidest, raamatutest või inimestest suust kõrva, kõrvast suhu ja nii ikka edasi. Kultuuripealinna jutuvestmissarjaga seoses  räägitakse sel aastal lugude vestmisest rohkem kui kunagi varem. Lugude sisemist mootorit aitavad kuuldavaks teha professionaalsed jutuvestjad mitme maa ja mere tagant. Loodame sarjaga jutuvestmise kunsti rohkem tänapäeva inimesele lähemale tuua, et jutuõhtule minek oleks sama loomulik kui teatrisse või kinno.         

Jutuvestmist peetakse kirjanduse ja teatri vahepealseks žanriks, aga mis on põhimõtteline erinevus?       

Mina ise ei kirjuta, ei tea, kuidas see kunst sünnib, küll aga tunnen jutustajana kohe teise jutustaja ära. On mitmesuguseid häid kirjutajaid  jutustajaid, aga ise hoian ikka nende poole, kes tahavad maailma rohkem terveks teha kui lammutada. Või aitavad näha midagi, milleks endal silma pole. Olen küll püüdnud aru saada, kus läheb näitleja ja jutustaja piir. See pole mitte ruumi, valguse, rekvisiidi ja muu teatrikraami küsimus, vaid kus on see piir inimese sees. See on kuidagi seotud inimese sisemise kvaliteediga. Hingelise kogemusega. Aga see on  nii õrn teema, et ma sellest rohkem ei räägi praegu. Muide, väga hea saade on ju Vikerraadios pühapäeva hommikuti kõlav “Üks lugu”. Sealt võib vastusele juba lähemale saada.       

Mis on tänapäeva šamaani roll? Kas kõneleja ühiskonnas on tähtis?       

Meie esimene külaline Dovie Thomasongi ütles, et kõik ei saa olla jutuvestjad, kuulajaid on ka vaja. Jutustada aga saaks küll igaüks, lähedust luua lugudega. Selleks tuleb märgata, kuulata,  koguda. Et õigel hetkel oleks, mida öelda. Selleks ei pea olema jutuvestja, keda kuulates inimesed unustavad nälja ja janu, mured ja hädad ja on tema loo lummuses nagu kõrkjad tuules. Ka selliseid jutustajaid on vaja. András Berecz, minu hea sõber ja jutuvestja Ungarist, ütleb, et ühiskond, kus pole jutuvestjaid, on haige ja katki. Ei ole enam seda, kes ütleks, mis on väärt, mis mitte. Mis sobib, mis mitte. Meil on omad suured jutustajad nagu  Fred Jüssi, David Vseviov ja teised, neile antakse mõnikord sõna küll, isegi televisioonis või raadios. Rohkem aga on tühirääkijaid. Ja müra ju summutab, tapab. Mul on ääretult kurb ja häbi ka, et me ei saa siin väikeses, oma riigi koosluseski ühte hoitud. Need, kelle juhtimisel me võiks seda teha, vist ei oska. Ei saa ju mõelda, et nad ei taha. Isa ütles alati, et pole suuremat õnnetust, kui inimene teeb seda, mida ta ei oska. Siis ta on ise hädas  ja teised ta ümber ka. Seepärast mõtlengi, et kui seda kõige pisemat koosolemist, peretki suudaks hoida ja seal lähedust pakkuda üksteisele, siis seda on juba väga palju. Ja üks tee sinna viib lugude kaudu. On suured jutustajad, kes ei nimeta end jutuvestjateks, aga neil on tarkust oma teadmisi ja kogemusi jagada lugude kaudu. Nad on meie väga lugupeetud inimesed, vaata kuidas sel sõnal on kaalu – lugu peetud. Ehk tulebki  lugupidamine läbi lugude …? Minu käest on küsitud, palju mul on õpilasi, uusi jutuvestjaid. Aga mitte see pole eesmärk olnud. Ma räägin oma seminaridel jutuvestmisest, sellest, kuidas see on olnud traditsioonis, ja sellestki, miks, kus ja millal lugusid rääkida, tutvustan meie oma eesti rahva jutupärimust. Kasvatajad, õpetajad, vanemad saavad jutustada, kuidas hoida seda maailma nii, et see katki ei läheks. Ei inimese sees ega ka tema ümber. 

Mul pole õpilasi, aga on inimesi, kes on leidnud oma tee. Dovie Thomason ütleb neile, kes soovivad jutuvestjaks saada: sa pead oma hääle leidma. Mõistsin, et olen ka selliste inimestega kohtunud, kes on leidnud oma hääle. Kes tõlgib, kes kirjutab, kes jutustab ka lugusid, aga kõik nad teevad seda sel moel, kuis mina iialgi hakkama ei saaks. On tekkinud ka omalaadsed jutuklubid erinevais eesti paigus. Harjumaal, Sakus, Viljandis,  Märjamaal … Inimesed tahavad kokku saada ja lugusid jagada, kuulata. Traditsioonis on sellised kogunemised seotud olnud ikka käsi- või talgutööga, siis muu kõrval oli koht ka jutuvestmisel. Tänapäev loob omad viisid.       

Kuidas kirjutet kuju, raamatuvorm, jutu tapab või tuimemaks teeb?       

Oleneb, kes kirjutab. Henno Käo kirjutas/jutustas rahvaluule arhiivist leitud lood just nii palju koduseks, et inimene neid jälle usaldama hakkab. Loed tema muhesooje lugusid ja kibeled  neid edasi rääkima. Juhtub aga ka seda, et raamatus lugu närtsib. Kui veel juurtes vähegi elujõudu leidub, siis hää aedniku kätes läheb jälle kasvama. Aga aednikutöö on alati ka vastutus.     

Kes on järgmine külaline?     

10. aprillil kell 18 räägib Hobuveskis Jan Blake, maailmas üks tuntumaid ja enim  ringirändavaid jutuvestjaid, kes alustas oma jutuvestmisteekonda juba 1986. aastal. Ta jutustab peamiselt Aafrikast ja Kariibi mere saartelt pärinevaid lugusid ja teeb seda meeletu energiaga, vaimukalt ja põnevalt. Lisaks ohtratele kutsetele maailma suurimatele jutuvestmisfestivalidele juhendab ta jutuvestmise meistriklasse, teeb töötubasid õpetajatele ja lastele. Koos teise jutuvestja  Inno Sorsyga asutasid nad Company of Common Sense’i, mis on pühendunud sellele, et üle maailma levitada jutuvestmise vaimu. Soovitan soojalt! Mis, lausa palavalt! Järgmisel päeval on võimalus Tallinna keskraamatukogus jutuvestja töötoas kell 16 ka temaga kohtuda ja vestelda. Rohkem infot muinasjutukooli kodulehel või Jutuvestmissarja Näoraamatus.   

Kui oleks sinu kätes, mis oleks praegu see, mis saaks Eestis teha, et maailm oleks parem ja lugusid rohkem? 

Ma olengi kogu aeg teinud seda, mis minu kätes. Võib-olla on see kõik väga väike, aga mul on väiksed käed ka. Mõned päevad tagasi lahkus siit maailmast Andry Ervald, jutuvestja, kirjamees, tõlkija, Õpetaja. Temal olid Suured  Käed, ütles kord nii: „Me elame ajas, kus kõik on nii õhkõrn. Kus suured tornid kukuvad, kus tähtsad mehed langevad. Kus Internet võib sul suvalisel ajal kinni joosta. Kus rong võib kraavi minna, raamatud ära põleda. Aga jutuvestmine jääb.” Küsinud Jürgen Rooste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming