Pisut ka „Tallinn Transfer”

Jan Kaus

„Manhattan Transferi” üks kesksemaid tegelasi on raha. John Dos Passos, Manhattan Transfer. Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan. Tänapäev, 2007. 440 lk.

Euroopast vaadatuna algab Ameerika tihtipeale just New Yorgist – isegi siis kui hiljem selgub, et New York esindab Ameerikat sama palju kui Peterburi Venemaad. Meenutatagu vaid Franz Kafka „Ameerika” algust, mil peategelase laev jõuab sadamasse: „Kõige selle taga oli aga New York ja vaatas Karli oma pilvelõhkujate saja tuhande aknaga” (F. Kafka. Ameerika. Protsess. Loss. Eesti Raamat, 1987, lk. 15). Kirjastuse Tänapäev tänuväärse „Punase raamatu” sarjas on hiljuti ilmunud mitu ilukirjanduslikku tõlketeost, mille puhul väidetakse, et nende romaanide tegevuskoht tõuseb mingil hetkel tegelaseks: Ian McEwani „Laupäevas” London ja Alfred Döblini „Berliin, Alexanderplatzis” Berliin. Midagi paralleelset väidab ka John Dos Passose romaani „Manhattan Transfer” järelsõnas tõlkija Olavi Teppan: „New York ja Manhattan, linn ja selle süda, muutuvad Dos Passosel sümboliks. Linn on romaani katkematu tegelane, alati esi- või tagaplaanil, alati tajutav” (lk 433). Tõesti, Dos Passos tundub kirjeldavat New Yorki hetkel (XX sajandi algus), mil linn polnud küll kaugeltki saavutanud veel oma praegust kuju, kuid elas tänapäevale arusaadavas suurlinnakatla rütmis. Tõsi, praeguse linna siluettki vilksatab Dos Passosegi teoses: „Jumala pärast, mõned tema plaanid löövad silmist pimedaks… Tal on suurepärane ütlemine ühe Rooma keisri kohta, kes leidis eest tellistest Rooma ja jättis maha marmorist Rooma. Noh, tema ütleb, et ta leidis eest tellistest New Yorgi ja kavatseb endast maha jätta terasest… terasest ja klaasist New Yorgi” (lk 83).

 

John Dos Passose nime teadvustasin esmakordselt Ernest Hemingwayd ja F. Scott Fitzgeraldi lugedes. Nüüd on siis eesti keeles olemas päris omaette Dos Passose teos. Kindlasti tuleb kõnealust tõlget tunnustada – kuigi Olavi Teppan on varemgi nii soome kui inglise keelest tõlkinud nõudlikke tekste, pakkus „Manhattan Transfer” talle kindlasti paraja väljakutse, mille tõlkija ilusti vastu suutnud võtta. Seda enam, et võrdleksin Dos Passose stiili – kui pidada silmas viimase aasta-paari lugemiselamusi – John Banville’i või Pentti Saarikoski omaga, kus mõne lause ilu võib lugejat sedasi riivata või torgata, et riivatu-torgatu võib lause oma kontekstist välja rebida ning täiesti eraldivõetuna seda imetleda. New Yorki kirjeldav ja sürrealistlikkuseni ulatuv näide: „Raskes kuumuses purunesid ja kägardusid tänavad, poed, pühapäevariietes inimesed, õlgkübarad, päikesevarjud, trammivagunid ja taksod tema ümber, riivates teda lõikavate sähvatustega, justkui kõnniks ta keset metallilaastude hunnikuid. Ta kobas lakkamatult teed läbi saehambulise sõmerjalt hapra müra rägastiku” (lk 146). Või: „Öö oli üks suur must lihvimata kullakamakas” (lk 367). Või: „Kärnkonnad kraavides häälitsesid nagu aisakellad” (lk 246). Nõrk tõlkija ei suudaks kogu autori ilukõnet piisava mõjususega edasi anda – eestikeelne „Manhattan Transfer” töötab sama hästi kui Krista Kaera tõlgitud „Puutumatu” või Piret Saluri tõlgitud „On või ei ole”.

 

Aga tagasi New Yorgi juurde. Jah, see suurlinna sümbol on Dos Passose romaanis tugevamalt, meelelisemalt, kombatavamalt kohal kui London  McEwani „Laupäevas” või isegi Berliin Döblini suurteoses: „Läbi õhu kandus temani mõrkjat prügilehka, bensiinivingu, liiklusmüra, kõnniteetolmu, kitsukeste tubade tihket umbsust, milles meeste ja naiste kehad üksinda vingerdasid, piinatuna ööst ja noorest suvest” (lk 208). Raamatus on tajuda linna hiiglaslikkust: „Ta tõmbus kokku, kuni oli tolmukübemesuurune, otsides teed üle mühiseva rentsli järsakute ja kaljurahnude, ronides üles mööda rohukõrsi, riivates mootoriõlijärvede servi” (lk 367). Päris mitmes kohas sõidavad rongid inimeste pea kohal, ning juba raamatu alguses pannakse linna ja selles eksleva inimese mõõtkava paika: „Väljas on rahvamasside hõngu, väljas on kära ja päikesevalgust. Kõigest nõel heinakuhjas…” (lk 23).

 

Kuigi „Manhattan Transferit” saab kindlasti pidada muu hulgas looks New Yorgist, võiks niivõrd kihiline raamat hoopis ka praegusi eestlasi sügavalt kõnetada – sellele põhjusele juhib tähelepanu oma järelsõnas tõlkijagi, mainides „eestlaste seni veel varakapitalistlikest pingetest pulbitsevat kultuuriteadvust”. Jah, paralleel praeguse Eestiga ning XX sajandi esimese poole Ameerikaga on täiesti olemas. Peter Watson, rääkides oma „Kohutavas ilus” Alfred Kazini raamatust „Kodusel maapinnal”, räägib ameerikalikust kirjandusest, „…kuidas mitmed kirjanikud nagu John Dos Passos oma „USA-s” „tunnevad, et äri võidukäik Ameerikas on olnud kaotus vaimule ja et see kõik saavutas mingi tragikoomilise „kliimaksi” 1930. aastate lõpus, kui haridus oli „vaid väljaõpe ärilise tsivilisatsiooni tarbeks ja poliitikas tegeldi üksnes materialistliku hea eluga”. Jah, kui tahta leida Dos Passose romaanist lisaks kirjule inimetturite ja -vigurite galeriile ja nende kohal paisuvale linnale veel üks keskne teema, keskne „tegelane”, siis selleks sobiks igasuguse äri põhjus ja tihti ka tagajärg – raha. Julgeksin isegi väita, et raha on „Manhattan Transferi” üks keskseid tegelasi.

Kusjuures väga huvitav tegelane. Raha mängib siin tegelaskuju, kellest pidevalt räägitakse, kelle kohalolu pidevalt ihatakse, kuid kes ometi enamasti puudub, kes n-ö hiilgab oma eemalolekuga. „Dollarid kerkivad nagu aur, hajuvad vääneldes tähtede taustal” (lk 120). „”Kui ma ainult nii purupaljas poleks.” / „Minule on see ükskõik, Morris.” / „Minule mitte, jumala eest”” (lk 173). „”Jessas, kas pole naljakas, et ma laenan dollari mehele, kellele kuulus pool Wall Streeti” (lk 223). „”Ma tean, kust saab ehtsat Haig and Haigi,” pistis Segal ninakalt vahele, „sõjaeelne kraam, kuus dollarit kvart.” / „Ja kust, kurat, me kuus dollarit võtame?”” (lk 306). Raha võib korraga puududa ka sealt, kus ta enesestmõistetavana on ikka kohal olnud: „Tal oli käes hunnik telegramme, kõige peal sinisel paberitükil dekodeeritud sõnum, mis teatas: „Hamburgi osakonna defitsiit circa 500 000 dollarit; alla kirjutanud Heintz.” Kõikjal, kuhu ta kohevate sädelevate esemetega täidetud toas ka pilku ei pööranud, nägi ta sõna circa purpurpunaselt õhus hüplemas” (lk 386).

John Dos Passos pole muidugi niivõrd mugav, et piirduks lihtsalt kirjeldustega raha ihkamise ja puudumise vahekordadest. Raha kui puuduva või eemaloleva tegelase tajutavaks kohalolekuks on kindlad põhjused. Seda võib nimetada ahnuseks. Seda võib nimetada edukultuseks, kuna harvad pole korrad, kui romaanist leiab ütlusi nagu „Mul on vaesusest kõrini; ma tahan läbi lüüa” (lk 249), kus rikkust seostatakse mingi abstraktsema läbilöögiga, ühiskondliku karjääriga, mis samuti raamatu tegelasi raputab: „”Vaata, Cecily, lahutus oleks minu positsioonile city’s praegusel hetkel väga kahjulik…” (lk 199). Aga tundub, et Dos Passos tahab vihjata, et ahnus ning edukultus kujutavad endist lihtsalt variatsioone mingist abstraktsemat, irratsionaalsemat laadi eneseteostuslikust, „elus edasi jõuda” tahtvast palavast hoovusest või tungist, mis New Yorgi suguses tihendatud ja kuumenenud ruumis lihtsalt kergemini ja tugevamalt nähtavale lööb: „”Oh, seda kõike… Ma püüan Gusi veenda koos minuga välismaale puhkama sõitma… Marienbadi või kuhugi sellisesse kohta… aga tema ütleb, et tal on liiga palju kaalul ja ta ei saa loobuda.” / „Küllap kehtib see meie kõigi kohta,” ütles Baldwin külma naeratusega” (lk 356). Nagu juba Peter Watson Dos Passose hilisema loomingu näitel viitas, hakkab selline tung lämmatama elu ilminguid, kus indiviidi enamasti materialistlik eneseteostus ei viibi enam esiplaanil: „George läheb tulivihaseks, kui ta mind niimoodi räsitud olekus näeb. Talle meeldib mind näidata üleni ehitult nagu jõulupuud, nagu kõndivat ja rääkivat Effenbee nukku, olgu ta neetud” (lk 424). Sellist tungi püütakse raamatus ka ratsionaliseerida, mõne üksiku edukama tegelaskuju sõnastamiskatsed sobiksid kenasti mitme praeguse Eesti koalitsioonipoliitiku suhu: „”Ma ei ole märganud, et sul oleks rahaasjades piisavalt vastutustunnet… ee… piisavalt entusiasmi elatist teenida, elus edasi jõuda. Vaata enda ümber…  Kokkuhoid ja entusiasm on teinud neist inimestest need, kes nad on, samuti ka minust. See on andnud minulegi võimaluse pakkuda sulle mugavat kodu, kultuurset keskkonda…” (lk 129).

 

Nojah, kui Dos Passos peatuks siin, siis oleks ju tegu teosega, mis paljude eesti lugejate teadvuses murrab sisse lahtisest uksest ning tõsiasi, et murtakse sisse tavapärasest palju efektsemalt, ei pruugi sellist lugejat rahuldada. Ometi liigub Dos Passos siit edasi, pannes oma tegelased pidevalt kordama, kuivõrd vähe neil elus ja eduski vedanud on, lauseid nagu „Ausalt öelda, Billy, on mind viimasel ajal küll hirmus ebaõnn jälitanud” (lk 313) leiab romaanist rohkelt. Ikka kostub sedastusi nagu „Oh jumal, mina olen ikka maailma õnnetuim mees” (lk 359). Suli ja mahhinaator peab enne arreteerimist järgmise ulmelise kaitsekõne: „”Ma olen nüüd kuulanud ära teie seisukoha, härra Rogers… Minu oma on niisugune. Kui te mind praegu arreteerite, olen ma laostunud ning väga paljud inimesed, kes on paigutanud oma raha sellesse ettevõtmisse, on samuti laostunud… Nädala jooksul saan ma kogu firma kasumiga likvideerida… Härra Rogers, ma olen mees, kellele on osaks langenud sügav ebaõiglus seetõttu, et ta teiste inimeste vastu rumalat usaldust üles näitas” (lk 372). Jällegi saadab ebaõnnestunud rahateenimise katset eufemismidesse mattunud jutt ebaõnnest. Selle taga tundub peituvat Dos Passose kaine argument, mille kohaselt ei garanteeri palavikuline majanduslik-ühiskondlik saavutustung reeglina soovitud tulemusi. Inimene jääb nõelaks unelmate alasi ja reaalsuse haamri vahel.

Dos Passos näitab seega veenvalt, et pidevalt ringlev ebaõnne retoorika tuleneb ebareaalsetest unistustest, mida kohtab „Manhattan Transferis” sama palju kui kurtmisi raske saatuse üle. „”Ja Francie, ma jõuan elus edasi, ausõna jõuan; Euroopas sai minust seersant, enne kui mind deserteerumise eest minema aeti. See näitab, et mul on eeldusi”” (lk 320). Või: „”Oh,” ütles Anna üles taevasse vaadates, „ma soovin, et mul oleks Pariisi õhtukleit ja sinul oleks frakk ja me läheksime uhkesse restorani õhtusöögile ja teatrisse ja puha” (lk 382). Unistused võivad paisuda ja paisuda, nende hiilguse paiste üles paistetada: „…ta sõidab atlassis ja siidis oma pulma, sõidab roosas plüüsis koos Maria Sackettiga valges tõllas läbi sigaritega lehvitava, kummardava, pruune kõvakübaraid kergitava rahva, raehärra Bud sõidab teemantidega tõllas miljonidollarilise pruudi kõrval…” (lk 136). Dos Passos püüab näidata, kuidas „elus edasi pürgiv” tung koos kirjeldatud ebarealistlike unistustega juhib välja tupikuteni, mida markeerivadki laused ebaõiglasest ebaõnnest. Üks huvitavamaid ja samas raamatu kontekstis loogilisemaid tupikuid on aga tüdimus: „”Roy on tüdinud… Te kõik olete tüdinud… Ma tüütan teid kõiki” (lk 384). Niisiis, teoses ilmneb järgmine mõtteline joon: alatasa ja alati puuduv raha – ebareaalsed eneseteostuslikud unistused – tung raha saada ja unistusi iga hinna eest teostada – tungi ja tegelikkuse kattumatus – sellele järgnev tüdimus. Eneseteostus juhib välja endast ja ümbritsevast eemaldumiseni ning seda suutmatust korralikult kontakti saavutada – armastada, sõbrustada, järele mõelda – tüdimus ehk väljendabki. Neil, kes aga on jõudnud tüdimuseni, on Dos Passose arvates võimalik vabaneda ka eelpool kirjeldatud ahela esimesest otsast – soovist saada raha: „”Noh, kui on natuke raha vaja, siis pea meeles Armand Duvali… Tahad sa peale võtta?” / Herf raputas pead. „Ma pean iseennast peale võtma. Nägemiseni, Armand”” (lk 408). Jimmy Herfist saabki „Manhattan Transferi” lõpus raamatu peamine kangelane, kuna endalegi märkamatult on ta astunud oravarattast välja. Kõik on sama, mis ennegi, raha pole, aga see teadmine ei kõrveta enam: „Hoolikalt kulutab ta oma viimase veeranddollarilise hommikusöögile. Sellest jääb talle järele kolm õnnesenti või siis õnnetusesenti, kuidas kunagi” (lk 429). Eneseteostuslike illusioonide purunemine juhib vabaduseni; vajaduseni „ennast peale võtta”. Romantiline mõte? Parem ikka, kui sellist romantilist mõtet üleüldse kusagil enam ei leiduks. Hea, et praegusest Eestist sellist mõtet eesti keeles leida võib.

Niisiis – õpetlik ja hästi kirjutatud lugemisvara praeguse pangalaenuajastu eestlastele; hea raamat ajastus, kus ebareaalseid unistusi ei juleta enam tunnistada ning ebaõnne retoorika asemel valitseb õnne retoorika.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming