Platoode paljusus

Mathura

Asjaolu, et Martin Oja jõuab terava ja adekvaatse mässu järel ka teatud lahenduseni, on positiivne, sest loojal on õigust lõhkuda ja lammutada vaid siis, kui ta suudab lõhutu asemele püstitada midagi uut ja kvaliteedilt paremat. Martin Oja, Pärastlõuna platoo. Tuum, 2007. 56 lk.

vaatasin head filmi, mis tegi korraks lahti tõelise elu ukse

Martin Oja

 

See oli 14 või 15 aastat tagasi, kui Madis Kõivu näidendi „Filosoofi päev” vaatamise järel Vanemuise teatrifestivalil kirjutasin ma luuletuse: „Kaugele me jõuame, soove tehes, / teadmata, kes me tegelikult oleme? / Kuidas me armastame / ja kuidas armastame me siis, / kui me ei tea, kuidas armastada? / Milline on meie eesmärk, / kui me tagajärgi ei aima?” („Poeesia valgel taustal”, lk 24). Martin Oja uus luulekogu „Pärastlõuna platoo” toob mu säärase küsimise juurde tagasi, laadis, milles samuti võib ära tunda tilka kõivulikkust: „milleks me asju teeme / kavalaid harjutusi sooritame /…/ kelle pärast? / kelle jaoks? /…/ miks me sööme myslit ja piima / kas selleks et kaua elada? /…/ mille pärast me armastame? / kas iseenda / armastatu / või armastuse?” (lk 5).

 

1

„Pärastlõuna platoo” on suurepärane ühiskonnakriitiline raamat, mis teeb kauaoodatud väikekodanliku tarbijahallusega paljastavuse, teravuse ja mahlakuse osas vaid väga üksikuid kompromisse. Isegi räigusena võib kohati tunduda see, mis ülelugemisel on siiski olude lõplik ja täpne kirjeldus. Nii näiteks ütleb ta, et „seda, mida ei võtnud auschwitz / võtavad magalarajoonid, / postimyygi kataloogid, / vanamoorid töllakil mokkadega lugemas, / silmad puurimas plastikust imede pilte / mis on võetud kui ulmefilmist” (lk 9) või et „valli baaris on soomlased / kitsas ruumis / nagu sead sulus / ja lambad latris// mehed röhivad, naised määgivad / ja keegi oksendab letile / keegi tellib kogu lauale” (lk 18).

Ometigi jääks Oja kivisildniklikul „õnn on pask” skaalal ilmselt siiski õnne ehk pasa staatusse, sest Oja pole leppinud lootmisest loobumisega; mäss, teravus, kriitika pole tema jaoks eesmärgid iseeneses, pigem näeb ta neis emotsiooni väljendust või talle vajalikke vaheastmeid millegi enama selgitamisel. Kuigi maailm võib olla nii trööstitu, elab luuletajas ikkagi tahe õnne järele, soov, et „igatahes / tahtsin homme parem olla” (lk 36), usk, et „kord saab me soovidest kyllalt / ja oleme täidetud, rahul ja tänulikud / selle eest, mis meil oli?” (lk 42). Ehk on siis sümboolne, et kui Oja oma luuletuses kedagi loeb, on selleks Jaan Kaplinski (lk 38) või kui keegi sääl mööda jõge sõidab, on see William Blake (lk 24).

Kogu nõutus kaasaegse kapitalistliku ühiskonna suhtes (mida küll kahtlemata ei mõelda siin vastandusena kommunistlikule ühiskonnakorrale – paralleel, mida ajaloost lähtuvalt me kirjanduses vahel meelevaldseltki tõmmatakse) osutub Ojale omamoodi puhastusteeks (seda mitte religioosses mõttes), mis toob ta järelduseni, et veel on maailmas maailmu või vaateplatoosid mitu. Ojal on oma maailm, mis peidus tas endas ja mida keegi ei saa vägivaldselt röövida. Selline kulg kulmineerub raamatu lõpuluuletuses (lk 54), mis on tinglikult ka nimiluuletus (tinglikult, kuna pealkirju pole). Siin leiab Oja, et „seal on maailm, mis läheb meist mööda” (minu kursiiv) ja tema koos oma armastatu või tundekaaslasega saavad elada „hoolimata kybetki neist / kes hauguvad allpool, huugavas ilmas / ehitavad iseendile/ mälestusmärke ostetud asjadest, tarbitud kaupadest / kuhjavad prygi / oma meeltesse ja metsade vahele, / elades eduorjadena / maailmakorra lummavas rytmis” (ning sõna „lummav” on siin küllap iroonilises tähenduses, tähendades pigem äranõiutust kui kütkestavust).

 

2

Oja on kaugel sellest, et vastandada end kritiseeritavale ühiskonnale perfektse või isegi perfektsusele läheneva indiviidina. Mõnigi kord räägib ta oma puudulikkusest või suutmatusest. Nii näiteks kirjeldab ta end niinimetatud armastuse sildi all tegutseva strateegina luuletuses „*harjutan köögis” (lk 7-8), drastilise jumalakadestajana luuletuses „*meie isa kes sa oled taevas” (lk 20) ja kurvastava igatsejana luuletuses „*apelsinid” (lk  36). Selline ebatäius ei pane aga Oja otsima eneseõigustust või teatud lunastust (olgu siis äraspidist või mitte), millega võiks iseloomustada mõningaid Jürgen Rooste luuletusi. Oja ei tekita roostelikku paradoksi „vihkan end ja armastan sind” (kogus „Tavaline eesti idioot”), milles autori suutlikkus ka tegelikult kedagi armastada – ilma kogemuseta ennast armastada – seab ta sõnade reaalsuse suure küsimärgi alla. Oja on nõus leppima sellega, et võib-olla ta ei armastagi kedagi, võib-olla ei peaks ta kasutama nii suurt sõna. Ent ometigi tajub endas igatsust selle millegi ehk siis armastuse järele, ning selle igatsuse jagamine teistega on see, mis moodustab aluse tema jaoks kallitele inimsuhetele.

Asjaolu, et Oja jõuab sel moel oma raamatus terava ja adekvaatse mässu järel ka teatud lahenduseni, on minu arvates positiivne, sest leian loojal olevat õiguse lõhkuda ja lammutada vaid siis, kui ta suudab lõhutu asemele püstitada midagi uut ja kvaliteedilt paremat. Näiteks Roostega võrreldes on Oja luules sedasi vähem fataalsust. Viidates, et maailmu – või siis maailmanägemisi – on mitu, osutab autor ühtlasi igaühe valikuvõimalusele ja seeläbi ka vääramatule vastutusele, mis ongi ehk just see tõde, mida tema kritiseeritud ühiskond enim püüab inimese eest peita. Kollektiivne mandumus ei vabasta inimest (vähemalt lõpuni) vastutusest oma isikliku mandumise korral – see näib olevat Oja usk.

Ehk just seetõttu – nirvaanast, buddhadest (mis on „Pärastlõuna platoo” korduvad kujundid, näiteks lk 40) ja muust seesugusest vaimsusest või valgustumusest rääkides jääb Oja, hoolimata drastilisest väljenduslaadist, pigem mõistmatu kui hukkamõistja positsioonile. Ta ei eelda, et need kontseptsioonid on valed või ka aegunud. Seevastu ta küsib: „kus on me tõelised õpetajad? / ega ometi/ väikekodanlike vaklade vahel / tyhisõnade treialite seas / nendega mestis kes esile trygivad / päevast päeva iseendid valivad” (lk 45). Need mõtted toovad Kõivu kõrval meelde vene filmilavastaja Andrei Tarkovski, kes oma eelviimases teoses „Nostalgia” kuulutab läbi peategelase suu: „Meie ajastu kurjus lasub asjaolus, et pole alles jäänud suuri õpetajaid”. Oja otsib ust „tõelisse ellu” (lk 37), seda läve, kust saaks astuda laiemasse reaalsusse. Jääb loota, et ta selle ka ületab.

Positiivne Oja raamatu juures on minu meelest seegi, et autor lähtub selgelt tajutavalt omaenese elukogemusest, rääkigu ta siis sellest, kuidas kärbsed vihma tulekul tuppa lendavad (lk 37) või kuidas ta tüdrukuga armatseb (lk 41 ja mujalgi). See asjaolu annab Oja luuletustele teatud küpsuse maitse – midagi, mis noorte autorite esimestes raamatutes puudub, ja sageli mitte niivõrd nende nooruse pärast, vaid seetõttu, et püütakse rääkida tasandilt, mida tegelikult pole kogetud. Just sel põhjusel jäi näiteks üksjagu kiidetud Andra Teede „Takso Tallinna taevas” heast kirjutamisandest hoolimata otsapidi teismelise luule kilda.

 

3

Martin Oja „Pärastlõuna platoo” pole täiuslik raamat. Raamatus on luuletusi, mis võinuksid ilmselt sama hästi sealt välja jääda (üks kummalisemaid ja ebausutavamaid on lugu vanavanaemast ja tollele meilimisest, lk 49). Keele- ja vormimängud on üldiselt nauditavalt ladusad ja pakuvad ka mõne üllatuse (ootamatu räpilikkus ingliskeelses osas lk 26 või lk 32: „hoolimata laia profiiliga ärist, majanduseliidist / masuudi ja nafta transiidist, raha ja kasumi biidist / laia profiiliga tulevikust / uues vapras vabariigis”), ent peidavad siiski ka mõne küsitavuse (vormide nagu „sõbrule” või „sõnusse” põhjendatus). Kohati kaldub autori lennukus „slämmimisse” („ema viis hälli ganjapõllule”, lk 32). Kujundaja hingele jäägu aga š-tähe puudumine lk  26 leiduvas ebardis „shokolaad”.

Ka Berk Vaher on juba viidanud raamatu mõnedele valgus- ja varjukülgedele ning nimetanud raamatut kahes mõttes „lootustandvaks” (vt Sirp 11. IV) Arvan siiski, et „Pärastlõuna platoo” on enamatki kui lootustandev ning et teatud puudustest hoolimata on see siiski väga hea raamat – seda enam, et minu teada on tegu alles autori teise koguga. „Pärastlõuna platoo” ei jää senistele esiplaanil püsinud ühiskonnakriitikutele nagu kas või eelmainitud Rooste või Kivisildnik milleski alla, aga on värvi- ja elamusrikkam. Ennekõike väärib tunnustust, et Oja ei nõustu end ühiskondlikele mõttemallidele („sotsiaalsele kokkuleppele„, nagu ta seda ise nimetab, lk 6) maha müüma. Vahepealsest sotsiaalse luule vohamisest hoolimata on see ülesanne, millega suur hulk ühiskonnakriitilist poeesiat pole lähemalt vaadates hakkama saanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht