Poeesiaarmastus ja ükssarvikhirve tiivavalu

Elli Soolo

kus on see karjus,kes karjataks mu valukarjeja ei kaotaks ühtki mälestust Indrek Hirv, Tiivavalu.Kujundanud Andres Rõhu, kasutatud on Toomas Kalve fotosid. Ilmamaa, 2012. 120 lk. Nappus luulet ei kahjusta, liig aga küll. Ja luuletajast ei tohi liiga palju teada. Pigem ikka vähem, alati vähem. Nagu teismeline filminäitlejast või rokkstaarist, kellesse anoreksiani armunud on. Siin on veel palju rohkemgi sarnast. Sotsioloogid on näidanud, et oma muusikamaitses jäävad inimesed truuks bändidele, mis vermis pöördumatult nende maitse tundlikus eluetapis. Enamik inimesi on loomult sedaviisi truud (et mitte öelda tarduvad või arenemisvõimetud) ja seetõttu on just spetsialistide sisevaatlused üldistamiseks kõige kehvemad, sest üldjuhul saavad spetsialistideks seda haruldast tüüpi inimesed, kes ei kasva sest kontaktsest ja vastuvõtlikust faasist välja. Kui inimene teeb trohheusel ja jambil vahet, ei maksa temaga luulest eriti rääkida, sest ei saa korraga näha ja läbi näha. Näiteks Karl-Martin Sinijärv tähenduslikustab teksti juba silpide tasemel ja mängib vilunult ja tõesti nauditavalt seal, ent mõne natukenegi sisukama mõtte juhtumine ta tekstidesse pole just seetõttu enamasti muud kui õnnelik juhus kaleidoskoobis. Samuti ma isegi ei vaevu väitlema selle moodsa, südametu ja selgrootu akadeemilise intellektualismiga, mis oma nõrga tunnetuse ja eelkõige otsustusarguse tõttu taganeb mugavasse relativismi ja taandab teksti pelgalt koodide kohtumiskohaks ning autori lugeja teenindajaks („klient on kuningas” lugemisviisi väärib vaid üks täiesti seosetu tähejada, mis valmis Prantsusmaal ühel selle kõige piinlikumal aastal ja kannab enesele väärilist pealkirja „mrus irotuA”).

Palju adekvaatsema ja ilmekama – ühe elava! –  kirjelduse luuletoimest leidsin ühest juhuslikust blogist: „Õnnepalu küsib möödaminnes ühes oma essees, et ei tea, milliseid luuletusi kirjutaks Betti Alver, kui ta oleks praegu 25-aastane (nii vanalt kirjutas ta „Valge varese”). Ja vastab, et küllap täpselt samasuguseid kui 30-ndatel, selline on ta ürganne ja loomus. Iga kord, kui ma sellele küsimusele mõtlen, pilk klaasistub ja südamerütm häirub. Kui Betti Alver oleks praegu 25-aastane. Mõelda vaid. Ja Talvik oleks 27. Oeh, ja praegu tunnen, kuidas mu suhtumine Alverisse on kummaliselt, märkamatult nihkunud – kuidas me arutasimegi – vaimustusest armastuseks? Ja uute rõhuasetustega. Ei saa tuba seinule seinata. See nihe on veidi nukker, aga küllap vältimatu ja tegelikult vist isegi tervitatav. Aga armastan ikka, väga.”

Ta kirjutab seal veel, et „pole kunagi suutnud Alveri elulooraamatu lõpuosa lugeda. Võib-olla sellepärast pole ma isegi kuigivõrd ära tundnud (ehkki muidugi nendin fakti), et Alver on tegelikult elanud ja surnud”.

See on südametarkus ja taktitunne, see, mispärast isegi suurel haamerdajal on koht, kus ta peab õigeks helgeks jääda ja öelda: Wagnerit olen ma armastanud, kuigi verum dicere võiks õigustada iga kalkust (tõerääkimise nimel õigustada kalkust – kas saaks midagi olla poeesiast kaugemat?).

Ma ei tunne Indrek Hirve, tean ta biograafiast mõnda juhuslikku pudet ja kui püüan tõlkida tänapäevakeelde oma õigust käesolevaks sõnavõtuks, siis kõlaks see ehk nii: ma pole teda guugeldanud, ma olen teda armastanud.

Ja kui ei tõlgi, siis ütlen: ära külmeta, kallis, tahan hoida üht palavikku puutumatuna.
Kui „Tiivavalult” rebida kaaned ja sisu läkitada näiteks Värskesse Rõhku, siis vaevalt et seda avaldamisele võetaks. Need ülinapid luuletused on jäämägede tippude tipud, mis enesega piirduvalt oleks kui Titanicu poorti lendavad jääkuubikud. Selles pole midagi variserlikku. Värske Rõhu luuletoimetaja käituks neid avaldamata jättes igati pädevalt. Need luuletused on väga head ainult koos nende kaantega, kaantega, kus on Indrek Hirve nimi. Sest luule on alati väga palju rohkem kui üks verbaalne kaadervärk.

Kriitik Ernst Ilumets ütles kord sellega sarnast juhtu seletades, et peame võtma iga konkreetset „kogumikku sama autori eelnevate kogumike taustal. Kunstniku elulooming on ühtne protsess. Iga teos asub oma kohale, kui me teda selle terviku suhtes vaatame. See, mis mõne algaja puhul tundub lihtsus ja primitiivsus, mõjub praegusel juhul kontrastina autori eelmiste kogude keerulisusele ja lihvitusele [—]. Debüteerida niisuguse koguga ei saa. Sest ma kordan: kirjandus on kumuleeruv nähtus. Kõik, mis luuakse hiljem, projitseerub varemloodu taustale. Aga taust peab olema”.(Vikerkaar 1986, nr 2, lk 39-40).

See on tõesti nii, aga kaugeltki mitte ammendav, kaugeltki mitte piisav selgitus. See on siiski paadunud raamatuinimese lausa filoloogilikult kitsas silmavaade. Sõnakunstidest on just luulele filoloogid ja akadeemilise taustaga lahkajad („lahkamine” on siin täpsemgi kui tahaks!) kõige rohkem oma metodoloogilise piiratuse ja mugavusega liiga teinud. Sõnu on ju kõige lihtsam lahkamislauale tirida, kõige lihtsam rühmitada, liigitada, prepareerida, lugeda silpe ja kopsida rütmi. Kaotsi läheb küll põhimine, kaotsi läheb hing (jah, millal teadlane enne hingest on hoolinud?). Ilmekas on seegi, et filoloogid on valmis alla neelama iga tobeduse ja alt lati jooksu, kui see vaid sõnaline on, natuke pingutatakse ja leitaksegi mõni paslik tüpoloogiake (ja kui kohe tõesti kuidagi ükski kartoteegisahtlike ei sobi, siis tehakse uus ja aetakse rind napoleonlikult kummi). Ja selline lambi alt võtme otsimine ja arhivaarimugavus ei luba tihti näha kõige olemuslikumaid toimimismehhanisme, mis luulel inimestele on, seda, kuidas luule toimib, kuidas me armastame Betti Alverit, kuidas me armastame Indrek Hirve, seda, kuidas ainult Ene Mihkelsonil on õigus kirjutada nagu Ene Mihkelson.

Juba pikka aega on Betti Alveri värssides aastakümned vaikimist, lõhutud luigetruuduse tumm vari, miski, mida ei saa ridade vahele sulgeda ükski debütant, kuidas ta ka sõnu ei valdaks. 

Luule on eluga suuresti homoloogiline ja nõnda väljaspool head ja kurja, väljaspool kriitikat (kriitika ise, erinevalt luulest, saab olla nii väiklane kui ka ebamoraalne). Väärilist luulet saab eelkõige tutvustada, aga luulekriitika pole siiski täieliselt mõisteline vastuolu, sest on ikkagi mõned skaalad, mille abil luulet hinnata. Täiesti teisejärgulised on ilu ja inetus, hea ja kuri, moraal ja tõde – need kõik on eksitavad ja mööda (meisterlik keelevaldamine on selline elementaarsus, mida on piinlik sulgudeski mainida). Luulel on õieti ainult kaks skaalat, millel on mingi objektiveeriv-hindav sisu. Need kaks mõõtu on ehedus ja suurus. Väärtusetuim poeeditöö on väike ja võlts.

Noorel luuletajal pole võimalik olla suur, tal pole võimalik kirjutada suurt luulet. Ainus, mis noort luuletajat vääristab, on tema ehedus. Noore luuletaja ainus võimalus on olla verevirtuoos.

Hallide meelekohtadega Indrek Hirv võib aga piirduda kolme reaga:
Elu kevad
on jäänud mu uksele
liiga kauaks sosistama
(lk 78)

Indrek Hirv võib. Sest kui tema seda ütleb, on see palju rohkem kui need kolm nappi rida. See on ühe biograafia fragment. Ühe suure biograafia ehe fragment.

Artiklis „Õigus biograafiale” kirjutab Juri Lotman, kuidas „XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuid iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute – loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele.”  Ta toob välja veel kaks aspekti, mis ilmnevad poeedi tõusmisega looja staatuseks: „Esiteks – teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks – tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.” (Kogumikus „Kultuurisemiootika”. Tõlkinud Inta Soms, lk 372–375.)

Akadeemiku kohta on Lotman siin tavatult läbinägelik. Meenub tahtmatult, kuidas Nietzsche osatas Goethe märkust Napoleoni kohta, et näe, ka tegudes leidub loomejõudu!, tsiteerin: „nii meenutab ta veetlevalt naiivsel moel, et mitte-teooriainimene on tänapäeva inimese silmis midagi uskumatut ja hämmastavat, nii et on vaja lausa Goethe tarkust, et sedavõrd võõrastavat eksistentsivormi mõistetavaks ja isegi vabandatavaks pidada” („Tragöödia sünd”, tõlkinud Anne Lill, lk 122).

Luuleretseptsiooni need iseenesestmõistetavused tavaliselt ei jõua.

Kui Baudelaire’i ja Balzaci keha vahetuksid, siis sandistuksid „Kurja õied”, aga „Inimliku komöödiaga” ei juhtuks midagi. Sest Luuletajal on nägu. Luuletajal on keha. Byroni lonkamine korrastab ta stroofe rohkemgi kui klassikalise vormi eksoskelett.

Ja tänapäeva luuletajal on kindlasti hääl. Ainult mullamutiperspektiiviga filoloog võiks arvata, et mõtteeksperiment Ene Mihkelsoni ja Kristiina Ehini keha- ja häälevahetusest pole üks õpetlik võpatus, võpatus, mille heuristiline väärtus imeb igasugusest värsianalüüsist, pragmapoeetikast ja muust sellisest akadeemilisest tähenärimisest elujõu nagu iroonia hardusest. Kui noor Théophile Gautier kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela”, siis on ta kultuuripsühholoogiliselt vägagi täpne ja tabav. Kui fs-i põski oleks võimalik näha ka selja tagant, siis võiks ta olla trompetist või bussijuht, aga mitte armastatud fs, alasti ja elus.

Mõnel solvatud kibedushetkel – „nii armastan sind ma / et minu au on sinu oma ka” –  mõtlen, kas on veel mõnda kohta, kus akademismi instrumendid ja raamatuinimeste spetsiifika on nii jõuliselt põlistanud oma metodoloogilise kitsarinnalisuse uuritava nähtuse olemuseks, et nad on hakanud seda vihase nõudlikkusega ka elult eneselt ootama, jättes väheväärtuslikuna kõrvale kõik, mida nende vandlitornis evolutsioneerunud erielund ei tunneta? Nad tahavad teha luulest puhtlingvistilise nähtuse ja on oma eluvõõruses ja väärastumises läinud niikaugele, et mõistavad metakriitilistes aruteludes lausa talumatu iseenesestmõistetavusega hukka need vähesed kriitikud, kelle pilk suudab haarata enamat kui ainult sõnad. „…Goethe tarkust, et sedavõrd võõrastavat eksistentsivormi mõistetavaks ja isegi vabandatavaks pidada” („Tragöödia sünd”, lk 122).

Meil on vaja lausa Juri Lotmani tarkust, et poeedile nägu anda. Luuleretseptsiooni need iseenesestmõistetavused tavaliselt ei jõua.

Küllap juba arvab ka mõni kuuesamba­tagune, et magistritöö Doris Kareva värsistruktuurist avaldab ta luule vastuvõtule suuremat mõju kui pärsia hurt, kes teda avalikel üritustel truuisti saadab?

Indrek Hirve „Ööpäev” on üks mu kallimaid raamatuid. Seal taga oleva Vaapo Vaheri saatesõna kohta ei oska öelda muud kui seda, mida vürst Mõškin ateistide kohta: kõik on justkui õige, aga teemast mööda. Teemast täiesti mööda.

Võimalik, et see on pelgalt optiline efekt, mis tuleb mu kogemuse piiratusest Eestiga (see on vist paratamatu, sest tõeline luule läheb nii sügavale keele tuuma, et see pole tõlkimatu mitte lingvistiliste probleemide tõttu, vaid etnodünaamiliselt nagu roppusedki), aga mulle tundub, et luuletaja arhetüübiks on just Poetess, naine. Jättes kõrvale suuruse, on Poetessid kuidagi orgaanilisemad kui Poeedid, ei oskagi põhjendada, tundub lausa, et luule on see valdkond, kus Weiningeri teooriad on mingi seletusliku väärtusega, et naine on elule lähemal, rohkem elus sees ja nõnda pääseb ka luulele lähemale. Luules on just mees Teine sugu (le deuxième sexe), ontoloogiline deminutiiv ja Poeet pisendus – poeet on poetessike. Poeetide luuled on alati kuidagi … tõlkelised. Võib-olla oleks õiglane ja humanistlik seda eitada, või vähemasti sellest vaikida, aga mu siirast tunnet ei suuda väärata üksi argumentatsioon. Võiks ehk öelda, et poetessid saavad oma andega paremini läbi, loovad rohkem käsikäes. Kui võtta mõni suur meessooline, kelle elus on luulel väga suur roll, siis on see rohkem nagu neetud olek, vaevatus deemonist, mis jääb võõraks ja lahku isegi siis, kui ta on vallanud oma ohvri täiesti; (:)kivisildnik on väga hea näide ning, hoolimata isiklikust antipaatiast, pean siiralt tunnistama, et tema (:)ökonoomne tigedus on ehe ja ta on juba üsna suur. Ja täishabe sobib talle.). Poetess on aga tema anne. Tõesti, Weininger tundub siin töötavat.

Kui Poetessil valgub luuleks Elu liiasus, siis Poeedil kõneleb pigem haav, vigastus, eluvõimetus, omamoodi kiimakurbus, millel pole ega saagi olla midagi pistmist ihuliku rahulduse tukslevate järellainetustega. Aga nõnda öeldes olen juba konkreetsem kui vaja, tähendab, olen juba üldistanud Indrek Hirve üle representatiivsuse piiride. Mind häirib väga, kui Indrek Hirve kohta öeldakse maneristlik: see pole võib-olla küll (akadeemiliselt) vale, aga see on lihtsalt traagiliselt disproportsionaalne ja eksitav. Ja öelda, et „see on juba olnud” tähendaks siin jälle – akadeemikutele akadeemikutekeeli –  tunnetuslike metateooriate võtmist epistemoloogiliseks lähtepunktiks. Selle luule „juba olnud” on samavõrd epigoonlik kuivõrd epigoonlik on suudlemine või suitsetamine.

Uneraev ja kuukuma pole rohkem sattumuslik kui see, et diskod algavad alati vastu ööd, mitte aga hommikutundidel.

„Tiivavalu” Hirvega tutvumiseks ei sobi. „Tiivavalu” on pildialbum, mälestuskogu neile, kes juba Hirvega pika tee koos maha käinud. Iga luuletus on vastuhakk unustusele, ühe äratundmise ja läbielamise salvestuspüüd. „Tiivavalu” luuletused on tihti omamoodi teise astme luuletused, salvestuspüüdude salvestuspüüud, kägisev kiiktool kamina ees ja „Mäletad, kui me…”.

Nagu öeldud, väärt luulet ei saa arvustada, vaid ainult tutvustada. Kui ma peaks valima ühe luuletuse Indrek Hirve tutvustuseks, siis oleks see vahest järgmine:
 
Jäänd maanteetolmus talla alla jaks
su tinedasse silma mõttetina –
öötuule viipan veinikallajaks
et ta ei tunneks ennast hulkurina
 
su tuhar käkras taeva ruugeid linu
päeva segas lahkudes su kaelal värve
nüüd laperdavi tiivu  läbi minu
metshaned laskuvad su ummisjärve
 
kus kupp end õõtsutab ja tihub nutta
ja kiunatab mu haardes murdudes
ma kaevan küüsitsi end kaldamutta
et kõduneda niiskeis kurdudes
 
öö joobnud hellitsusist nahk on hell –
su hingeõhuga end püüan katta
näe taevas kooldub käsi südamel
ma jätan tervituse märkamata

See luuletus pole „Tiivavalust”. See on aastast 1988 ja see on mul peas. Pähejäämine on ka üks luule kvaliteedinäitajaid. Uuemast luulest pole mulle midagi pähe jäänud. Mõnda on küll tore lugeda, aga sellise kontsentreerituseni ei jõuta.

Suur luule kaob samamoodi nagu sumo Jaapanis – ei leidu enam noori, kes oleksid valmis nii väikse edulootuse korral ohverdama terve oma elu, kogu oma pühendumisjõu.
Ja kas see nii kurb ongi? Meie ajastu peab indiviidi suurimaks väärtuseks ja olen minagi sedavõrd oma ajastu laps, et kuidagi ei suuda alla kirjutada ühiskondlikule ootusele, mis nõuab sedavõrd suurt ohverdust.

Palju rohkem kui eelnev luule, palju rohkem kui luuletraditsioon määrab nii uudse kui elujõulise luule olemuse ajastu. Luulekunsti ajalool pole sisemist loogikat.

Tõnu Õnnepalu ütleb Betti Alveri kohta, et „ta on ja jääb kolmekümnendate luuletajaks”.

Loomulikult. Teisiti ei saagi. See on alati nii. Sest poeet ei tunneta, ei avasta ideesid, vaid ei suuda lasta käest, „poeesia sihiks pole meid pimestada hämmastava ideega, vaid teha üks olemise silmapilk unustamatuks ja talumatu igatsuse vääriliseks”. Betti Alver tegi nõnda kolmekümnendatega. Suure luule jäävus seisneb memoreerivas toimes, tal on trauma struktuur, suur luule taotleb seda, mida trauma on – suutmatus unustada. Suur luule on oma ajastu trauma. Seega paratamatult melanhoolne.

Dostojevski räägib aga ajatust inimloomusest, see on inimhinge matemaatika. Romaanikunstnik tahab teada, tahab tõde. Poeet tahab tagasi. Mistõttu on siin mõõduks truudus, mitte õiglus.

Iga luuletus taotleb olla liikumatu vai Herakleitose jões, olgu see vooluhaav väliselt kui tahes argises ja tühises sündmuses, lendlev kilekott tuulepöörises, männitüvele langev lumi või joodiku räme huik Toomemäe öös.
 
Hilissuvi
 
Vana mees
maja ees pingil
 
peletab kärbsepiitsaga surma
 
(lk 89)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming