Põhjapoolsed asjad ja õpetuse põhi

Soome-Eesti suhetes on viimastel aastatel õõnsust juurde tulnud ja mõtestamist vähemaks jäänud.

MART VELSKER

26. veebruari „Aktuaalsest kaamerast“ said vaatajad teada, et Tallinna ülikool on loobunud vastuvõtust soome keele ja kultuuri erialale.1 Uudist kommenteeris kriitiliselt Erkki Bahovski2 ning muret soome keele õppe pärast avaldas ka Soome Instituudi juhataja Anu Laitila.3 Varsti tulid teravad sõnavõtud Eesti Soome Keele Õpetajate Seltsist. Tallinna ülikooli õppeprorektor Priit Reiska ja humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik reageerisid protestidele kiiresti ja osavalt: kohtusid Soome suursaadikuga ja Soome Instituudi juhatajaga, samuti soome keele õpetajate esindajatega.4 Reiska ja Viik vastasid ka Bahovskile ning kinnitasid, et „kuuldused soome keele ja kultuuri eriala sulgemisest Tallinna Ülikoolis on ekslikud“,5 seda hoolimata tõsiasjast, et vastuvõttu tõesti sel aastal ei ole. Kui rahustavad väited igas mõttes paika peavad, siis võiks ju nüüd pidada pausi ning jääda optimistlikult ootama järgmisi uudiseid.

Sellest hoolimata, et protestijaid on rahustatud ning ma pole otseselt seotud soome keele ja kultuuri õpetamisega ei Tallinnas ega Tartus, otsustasin siiski sõna võtta. Miks? Esiteks sellepärast, et toimetus küsis arvamust ja juhtumisi mul ongi asja kohta oma arvamus olemas. Teiseks sellepärast, et olen Soome-Eesti ühistöös mitmel viisil osalenud ja põhjapoolsed asjad on mulle südamelähedased. Kolmandaks – küsimus pole ainult Tallinna ülikooli otsustes, vaid üldisemates suundumustes, mis on nii Eesti kui ka Soome akadeemilises elus silma torganud ning muret tekitanud. Kui muret tuleb juurde, siis saab ühel hetkel mõõt täis ja hakkab üle ääre ajama. See, et siin väljendab oma arvamust pooleldi kõrvaline isik, võib mingis mõttes isegi kasulik olla.

Eestis on viimastel aastatel „korrastatud“ akadeemilist õpet selle nimel, et hoida kokku raha. On palju räägitud dubleerimise vältimisest ja sageli sellestki, nagu polekski väiksel maal võimalust väikseid erialasid õpetada. Kuidas on see nii võimatuks muutunud just praegu, ei jõua ära imestada. 1990. aastate Eestis polnud eriti palju raha, aga käivitati kõrgkoole ja avati uusi erialasid, alustati ka soome keele ja kultuuri erialaga Tallinnas. Nüüd liigutakse koos majandusliku jõukuse kasvuga vastupidises suunas ning tahetakse kõrgkoolidest kujundada rentaablid ingliskeelsed tootmiskoondised, kus õpitakse võimalikult kiiresti ja suuri asju. Või kui väikseid, siis tingimata tulutoovaid. Kui suuruse ja rentaabluse mõtet korralikult edasi arendada, siis peaks likvideerima kogu Tallinna ülikooli, sest Tartu oma on uhkem ja suurem. Aga, jah, lisan siiski igaks juhuks, et viimane mõttekäik on irooniline ega ole mõeldud tõsise ettepanekuna.

Soome-peegeldusi võiks vaadelda kui eesti identiteedi vältimatut osa. Identiteedi loomiseks ei piisa sellest, et lehvitame Soome iseseisvuspäeval lippusid, käime Soomes maju ehitamas või võtame vastu põhja poolt saabuvaid turiste. Pildil ühislaulmine Soome Vabariigi suursaatkonna hoovis Soome 100. aastapäeval.

Tairo Lutter / Postimees / Scanpix

Eriala väiksusest on räägitud ka soome keele puhul Tallinna ülikoolis ning kui teadaolev informatsioon peaks paika pidama, siis näib käiku minevat see skeem, mida on juba nähtud: raha võetakse vähemaks, õpetust ja uurimistööd vähendatakse ning seejärel üllatutakse kõigi koondamiste tulemusest – märgatakse, et tegemist on liiga tillukese asjandusega. Siis teatatakse, et on vaja selle tillukese eriala üle aru pidada ja arupidamiseks vastuvõtt katkestada. Katkestus vähendab huvi eriala vastu veelgi, väike jääb senisest veel väiksemaks. Järgmine loogiline samm on lõplik sulgemine. Selleni veel Tallinnas soome keele puhul jõutud ei ole, aga nii tehti näiteks maalikunsti erialaga Tartu ülikoolis. Tartus võeti arutamiseks aeg maha, katkestati vastuvõtt, peeti koosolekuid ja veidi hiljem lõpetati maalikunsti õpetamine iseseisva erialana ning asendati see kõiksugu huvitava huviharidusega. Mulle asjade käik siis ei meeldinud, aga kõva häälega kisama ka ei hakanud. Ühelt poolt lihtsalt sellepärast, et mugavam oli vait olla, aga teiselt poolt on minu meelest maalikunsti ja soome keele olukord ka erinev. Maalikunsti eriala rikastas õpetust Tartus, aga ei saanud tõesti ühemõtteliselt väita, et just selles õppeasutuses on just see eriala vältimatult vajalik. Mulle näib, et soome keel ja kultuur on peaainena vältimatult vajalikud nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis ning seda ei peaks võtma tavalise dubleerimisküsimusena.

Soomega seotud teemade eriline tähendus eestlastele tuli päris hästi välja juba Erkki Bahovski sõnavõtust. Soomlased ja eestlased on väga lähedased sugulasrahvad ning Soome-peegeldusi võiks mingis mõttes vaadelda kui eesti identiteedi vältimatut osa. Identiteedi loomiseks aga ei piisa tõepoolest sellest, et lehvitame Soome iseseisvuspäeval lippusid, käime Soomes maju ehitamas või võtame vastu põhja poolt saabuvaid turiste. Vaja on ka midagi sisukamat, suhe ei tohiks seest õõnsaks jääda. Suhe vajab ka pidevat mõtestamist ja seejuures akadeemilist mõtestamist. Õõnsust on Soome-Eesti suhetes viimastel aastatel paraku juurde tulnud ja mõtestamist vähemaks jäänud. Kokkupuuteid eestlaste ja soomlaste vahel on küll senisest rohkem, aga rohkem on ka tühje sõnu ja kandepinna ahenemist. Ilmne märk sellest on eesti keele õpetuse piiramine Soome ülikoolides (jah, ka see on toimunud) ning soome keele õpetuse piiramine Eesti ülikoolides. Tegelikult on hiljuti Tartu ülikooliski soome keele õpetamist „optimeeritud“, kuid soome keele ja kultuuri eriala koos vajaliku asjatundlikkusega jäi siiski alles, põhja alt pole löödud.

Minu lihtne soovitus Tallinna ülikoolile on, et ka seal ei tohiks õpetusel põhja alt lüüa. Jah, täitsa võimalik, et tuleb hankida lisaraha ja muuta õppekavu, kuid põhimõttelises küsimuses ei peaks taganema. Ma ei tea, kas peaks rõhuma rohkem soome keele õpetajate koolitamisele (selline mulje jäi 26. veebruari „Aktuaalsest kaamerast“) või suulisele ja kirjalikule tõlkele (selline mulje jäi Reiska ja Viigi sõnavõtust Postimehes). Loodan siiski, et arukad inimesed Tallinna ülikoolis jõuavad arukate lahendusteni, kui valitakse arukas lähtekoht jätkata erialaga, mis on Eestile erilisel viisil oluline.

1 Vt Reet Weidebaum, Tallinna ülikool sulgeb soome keele ja kultuuri eriala kulude kokkuhoidmiseks. – https://kultuur.err.ee/686072/tallinna-ulikool-sulgeb-soome-keele-ja-kultuuri-eriala-kulude-kokkuhoidmiseks

2 Erkki Bahovski, Murtud Soome sild. – Postimees 28. II 2018, lk 17.

3 Soome Instituut muretseb soome keele õppe pärast. – Postimees 1. III 2018, lk 3.

4 Soome keele õpetajad jätavad kavandatud piketi ja petitsiooni esitamise ära. – https://www.err.ee/687063/soome-keele-opetajad-jatavad-kavandatud-piketi-ja-petitsiooni-esitamise-ara

5 Priit Reiska, Tõnu Viik, Soome keele ja kultuuri õpetamine ei lõpe. – Postimees 1. III 2018, lk 17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming