Põnev igavus

Priit Kruus: „Praegust eesti noorkirjandust iseloomustab töörahu. Noorkirjanikku ei seostata enam mässukohustuse ega brändinäitajatega, tema mõõtühikuks on teksti tase.“

PILLE-RIIN LARM

Tallinna ülikooli kirjandusõpetuse lektor Priit Kruus on uurinud eesti noorkirjanike rühmitusi. Tänavu saab kaante vahele väitekiri „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini“.

Keda sa noorkirjaniku all silmas pead? Kas saab rääkida ka vanakirjanikest?

Eks peenemalt öeldes ole noorkirjaniku mõiste kirjanduskultuuri nähtus. See võib olla üsna hea vahend kirjanduse uurimisel ja kindlasti ka kirjandusloo kirjutamisel, näiteks perioodide eristamiseks. Noorkirjanik võib olla uue alguse tähistaja, murrangu tooja, värvikas mässaja, vanadele vastanduja. Eks selle olemusliku vastanduse kaudu noorkirjaniku tähendus kõige värvikamalt ilmnegi.

Noorkirjaniku võib muidugi ka raamatupidajalikumalt piiritleda, võtta aluseks bioloogilise vanuse, nagu nõukogude ajal peeti noorkirjanikeks kuni 35aastasi. Või siis kombineerida bioloogilise vanuse kirjandusliku staažiga ja näiteks öelda, et noorkirjanik on kuni 30aastane autor, kel esimesest avaldamisest möödas paar-kolm aastat. Nii olemuslikul vastandamisel kui ka raamatupidajalikul tähendusel on oma vead: mõlema puhul võib jääda kinni stereotüüpidesse või tõmmata kogemata tobedaid piirjooni, mis päriselus kehtida ei taha.

„Kas pinnas uute rühmituste tekkeks on küps?“ küsib Priit Kruus.

Heiko Kruusi / Õhtuleht / Scanpix

Milliste järeldusteni oled uurimistöös jõudnud?

Minu uurimus osutab sellele, et kirjandusrühmitus oli XX ja XXI sajandi vahetusel kirjandusruumi sisenemise tehniline vahend ning „noorkirjanik“ selle sisenemise käigus tekkinud tõlgendusnorm. Mind huvitab, kuidas on vastuvõtu käigus laienenud rühmituse tähendus sellesse kuuluvale noorkirjanikule ja vastupidi. Näiteks, mil määral on Erakkond rühmitus ja mil määral on ta see, mida arvatakse Aare Pilvest, Kristiina Ehinist ja Berk Vaherist eraldi?

Teine mõõde on kirjanduskaanon. Näiteks on huvitav, et 1996. aastast tekkinud rühmituste laine (peale Erakkonna ka Noorte Autorite Koondis, Tallinna Noored Tegijad, Õigem Valem jpt) kooslustest ei öelnud ükski enda kohta „rühmitus“, kuid just rühmitustena on nad kanoniseeritud kirjanduslugudes ja õpikutes.

Nüüdisrühmitus sünnib seega pigem kirjandusavalikkuse ehk vastuvõtja silmis, ta on avalikkuse kultuuriliste arhetüüpide projektsioon nähtusele, mis vastab näiliselt rühmituslikkuse tunnustele. Seetõttu võrreldaksegi sajandivahetuse kooslusi Siuruga, meenutatakse orbiitlasi, jäädakse ootama uut mässu, suuri sõnumeid ja manifeste. Neid aga ei tule. Rühmituste laine ja sellele järgnev järellaine (TNT!, Mung jt) võtsid selles mõttes üsna vaikselt ja sujuvalt kirjandusruumi üle. Mõningat pröökamist ja provokatsiooni ju oli, aga see jäid üksikautori tasandile (nt Wimbergi vallatused), avangardset mässu matkivad sõnavõtud aga naerdi välja või kehitati nende peale õlgu (nt Mungi ja !peatuse manifest sajandi alguses).

Kui mõtestada rühmituste lainet avangardse rühmituslikkuse vaatenurgast, siis võiks seda lausa igavaks nimetada – muidugi eeldusel, et nüüdisrühmitus peaks olema oma arhetüübi täpne koopia. Räägime seega väga põnevast igavusest. Ja rõhutan, et minu uurimuse fookuseks on rühmituse kui kollektiivse koosluse tähendus, seega ei taha ma igavusest rääkides kuidagi öelda, et lainesse kuuluvate autorite looming oleks kuidagi tähendusetu.

Mis on praegusele eesti noorkirjandusele iseloomulik? Kas eristutakse ka temaatiliselt?

Praegust eesti noorkirjandust iseloomustab kõige lihtsamalt öeldes töörahu. Ehk siis noorkirjanikku ei seostata enam mässukohustuse ega brändinäitajatega, tema mõõtühikuks on tema teksti tase. See on vabastav, aga mõnes mõttes ka raskem eelkõige noorkirjanikule endale.

Temaatilise telje kohta on mul üks tähelepanek. Mäletan, et Värske Rõhu teisel tegutsemisaastal (2006) ilmus Sirbi huumorilisas ajakirja paroodianumber „V2ga R2nk“, torkena noorkirjaniku depressiivse enesekesksuse pihta. Seda oli siis ja on ka praegu väga lõbus lugeda, kuid mulle tundub, et eesti noorkirjanik ise on kirjutanud palju teravamat metaängi, ironiseerides oma maailmataju üle. Keegi hakkaja kirjandusuurija võiks analüüsida, mil moel kajastub noorkirjanike loomingus nende enesetaju, see n-ö noor olemine ja kõik sellega kohustuslikult seonduv: mäss, depressiivsus, subkultuuri kuulumine, alternatiivsus.

Pähe tulevad sellised näited nagu Triin Tasuja, Paavo Piik, Mikk Pärnits, Siim Nurklik – kõik muidugi väga erinevad autorid ja mitte enam kõige nooremad. Arvan aga, et uurimise mõttes tulekski vaadelda pigem neid, kes on juba noorkirjaniku seisusest välja kasvanud, ja uurida mitte kitsalt kirjanikku ennast („sina oledki meil see huvitav noor“), vaid tema kaudu noorkirjaniku kui kultuurinähtuse avaldumist. Minagi ei soovi oma uurimusega kinnistada rühmituste laine autoreid igaveseks noorkirjanikena ega väita, et kunagises noortelaines osalemine ongi nende suurim saavutus.

Oled varem täheldanud, et nõukogude ajal hakati rühmitusi alla suruma, noorte kirjutajate looming koondati pigem kogumikesse. Rühmitumist on märgata uuesti Eesti taasiseseisvumise eel.* Praegu tundub, et uued tulijad koonduvad nagu nõukogude ajalgi avaldamispaikade ümber, aga vabatahtlikult.

Näib tõesti, et rühmitusi praegu kellelegi vaja ei ole. Noorte koondumine kanalitesse, eelkõige Värskesse Rõhku, on arusaadav. See võimaldab tegutseda üksi, saada oma tekstid avaldatud, ja kui on tarvis oma nina meediasse pista ja midagi teravat oma kaasaja kohta öelda, siis on ka selleks kõik võimalused olemas.

Võtame näiteks hiljutise laulupeodispuudi. Ühe nooremapoolse kirjaniku artikliga juhtus nii, et selle avaldamispaiga ehk Sirbi sümboolne tähtsus muutis artikli poliitvaidluse instrumendiks. Oleks artikkel ilmunud autori enda blogis, poleks parempoolsed erakonnad kultuuriministri poole pöördunud. Järeldus? Kui pole isikukapitali, siis toimib kanalikapital.

Kas väljaanded (nt Värske Rõhk), portaalid (nt Nihilist.fm) ja Facebook (nt „Ahjusoe luule“) on rühmituste rolli üle võtnud? Ja mis edasi saab?

Nii võib öelda küll, aga eks see ole lihtsustamine. Täpsemalt öeldes on ära kadunud rühmitus kui vahelüli alustava autori ja teda avaldava kanali vahelt. Kanalitel on kahtlemata oma sümbolväärtus ja roll, kuid on küsitav, kuivõrd see laieneb üksikautoritele. Värske Rõhu autor on värskerõhklane sama vähesel määral, kui on olemas loominglased, sirplased ja vikerkaarlased.

Mis edasi saab? Minu tähelepanu köidavad järgmised asjaolud: elame ärksal protesti- ja meemiajastul, mis õhutab kambakesi saadetavaid sõnumeid; nostalgilisi võnkeid tekitavad Siuru 100, Eesti 100 jm; õhus on sõjateema, avalik retoorika on järjest teravam … kas pinnas uute rühmituste tekkeks on küps? Tõeliselt ehe rühmitus peaks seejuures tooma kaasa mingi täiesti uue taju, olema „äike enne kõuekõminat“ – teda ei peaks olema juba kaugelt kuulda.

Olid 2005. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk asutaja ja esimene peatoimetaja. Missuguseid mõtteid äratab kogumik „Kivipilvede all“, kus on esindatud sada Värske Rõhu autorit?

Olen väga rõõmus, sest kõik on täpselt nii kui peab! Ja mul on hea meel, et su küsimus ei sea kogumikus esindatud autoreid mingil moel sisulise ühisnimetaja alla, vaid viitab pigem „sajale autorile“ kui märgile. Minu arust on hea, kui Värske Rõhk on kultuurimärgina võimalikult neutraalne, see annabki talle elujõu. Rääkimata iga autori iseseisvast liikumisest, millele tõukeandmine on selletaolise kanali ainus oluline ülesanne.

* Priit Kruus, Nooruse valuuta. Noorkirjanik ja rühmitus nullindatel. – Methis 2013, nr 11, lk 48.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht