Pool sajandit kirjandusmerel

Arno Oja: „Luulekeel tuleb minu juurde, kujundid hõlma all. Trükki ma noid tekste siiski ei paku. “

PILLE-RIIN LARM

Arno Ojale on omane intertekstuaalsus.

Arno Ojale on omane intertekstuaalsus.

Pille-Riin Larm

Hiljuti esitles artiklikogumikku „Kajaloodi vari“ ajakirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik ning kirjandusloolane Arno Oja, kes oli lahkelt nõus kõnelema oma logiraamatust ja eesti kirjandusmerest.

Kogumikus „Kajaloodi vari“ näib varaseim kirjatöö olevat aastaülevaade „Uite ja seoseid eesti luules 1988“, mis ilmus Loomingus nr 3 1989. Luulest oled palju kirjutanud hiljemgi, samuti arvustanud proosat, esseistikat jm. Kuidas jõudsid kriitika juurde?

Arno Oja: Kes enam täpselt mäletab, kumb meist kumma juurde tuli või jõudis. Küllap hakkasime teineteisele vastu tulema ja millalgi poole tee peal saimegi kokku.

Esmakohtumine igatahes toimus teatri pinnal. Käisin nooruses palju teatris ja olin enne Tartusse eesti filoloogiat õppima asumist aastakese (1970) Viljandi ajakirjanik, praeguses mõistes kultuuritoimetaja. Siis hakkasingi teatriarvustusi kirjutama, mida olen ka hiljem teinud.

Mu esimene tõsiselt võetav kirjandusarvustus ilmus Keeles ja Kirjanduses nr 8 1972 ja käsitles sõber Toomas Liivi luulekogu „Kurbus vikerkaarest“. Tuleb välja, et vahelduva eduga olen ma ligi pool sajandit üritanud eesti kirjanduse ja selle kriitikaga sammu pidada, valdavalt üksikteoste arvustajana. Ning kavatsen samas vaimus jätkata! Mu raamat aga algab ajaldasa aastast 1988 sellepärast, et üritasin tabada toonase laulva revolutsiooniga kaasnenud vabadustunnet kirjanduses ja kriitikas.

Sinu arvustused on alati mängulised ja poeetilised. Kas oled kunagi ka lausa luulet kirjutanud?

Olen, sest kes siis nooruses värsse ei treiks? Vahel tuleb nüüdki hoog peale, see tähendab, et luulekeel tuleb minu juurde, kujundid hõlma all. Trükki ma noid tekste siiski ei paku.

Kuidas iseloomustad eesti kirjanduskriitika praegust seisu? Mis on muutunud, võrreldes 1980. aastate lõpuga?

Eks Eesti taasiseseisvumine tõi endaga kaasa igasuguseid muutusi, kuni anglomaania ja röövkapitalismini välja. Kirjanduse ümber ei moodustu enam ühiskonnaelu tähthoovusi ja raamat on tavaline turuartikkel, mille väärtust kiputakse hindama müügiedu järgi.

Kirjanduskriitika liikus vahepeal eranditult lääne teooriamallide tuules või lähtus sõprade tsunftiaust. Iseenesest poleks sellest ju midagi paha, kuid miskipärast jäetakse varasem eesti kirjandus seejuures vaeslapse ossa ning kirjanduse ajaloo tundmist peavad kriitikudki nüüdses bestsellerite maailmas ülearuseks. Ometi ei ole bestseller ju midagi muud kui hästi reklaamitud „parim seller“, mida võib tarbida argise supilurri kõrvale. Nagunii ei suuda raamat oma autorit ära toita ja trükivigadega tarbemenukeis pole sageli midagi arvustada.

Uite ja seoseid …“ algab nii: „Möödunud aasta läheb ajalukku kui eesti rahva seesmise ja välimise jäämineku aeg. Ärkamine sunnitud nõidusunest sai teoks.“ Tõded seal, et niisugusel kireval aastal nagu 1988 võinuks arvata, et rahvas pole eriti luulealdis, ent raamatuletid tunnistasid vastupidist. Millega võiks ajalukku minna 2016. aasta ja kuidas see ilmneb kirjanduselus?

2016 on harjumuspäraselt tavaline kirjandusaasta. Eks rohi ole tänapäeval rohelisem ning taevas sinisem kui minu noorusajal, kuid nimetuste rohkusele vaatamata eesti ilukirjandus mu meelest kiratseb. Nii ma siis naudingi pakse mittebelletristlikke teoseid – Jaan Unduski kogumikku „Eesti kirjanike ilmavaatest“, Ilmar Vene ja Jüri Arraku kirjavahetust, Marju Lauristini ja Jaak Alliku mälestusteraamatuid. Kirjandus seegi, stiililt haarav.

Mis aga kirjanduselu puudutab, siis nentigem: kirjandus elab! Õnneks. Kas või e-raamatuna …

Su „Kajaloodi varju“ on nimetatud vahefinišiks. Mis praegu käsil on, kas tuleb uus raamat?

Niisugust nagu praegune vist mitte. Mina ja mu kass Panda püüame küll kahe peale üht uut teost kokku panna, aga seejuures peab silmas pidama: kõige tähtsam on Saba, mis seisab uhkelt püsti ja toimib antennina välismaailmast.

Saba küljes käib Kass, kes salvestab ja juhatab edasiantut. Siis alles tulen mina, kirjutaja. Näis, kuipalju Saba signaale meil eesti kirjanikelt õnnestub kinni püüda! Majandusanalüütik Hardo Pajula ja tema iga riigikogu liikmega nurisev (täpselt 101 nurinat) kass ei tule antud juhul arvesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming