Post-sõnastik XXXVII – inglid

JANEK KRAAVI

Rahva Raamatu veebipood pakub praegu järgmisi raamatuid, mille pealkirjas esineb sõna „inglid“. Mõne nullindatel ilmunud teose tiraažid on siiski juba läbi müüdud või ei ole enam saadaval:

• Billy Graham „Inglid“, 2015.

• Terje Möldri, Taavi Möldri „Inglid meie elus“, 2016.

• Katariina Tammert „Inglid ja kelmid. Rannaromaan“, 2016.

• Lorna Byrne „Inglid minu juustes“, 2011 (ei ole saadaval).

• Dan Brown „Inglid ja deemonid“, 2000.

• Aive Antsov „Inglid ja planeet“, 2011.

• Margaret Barker „Inglid. Kunst, ajalugu, ilmutused“, 2008 (ei ole saadaval).

• Tõnu Trubetsky „Inglid ja kangelased“, 2002 (ei ole saadaval).

• Ilmar Tomusk „Inglid kuuendas B-s“, 2015.

• Indrek Ryytle „Inglid rokijaamas“, 2006 (ei ole saadaval).

• Kadri Tüür „Muhu inglid“, 2016.

• Kalender 2017. Inglid, 2016.

• Danielle Trussoni „Maised inglid“, 2010.

• Reeli Reinaus „Roosad inglid“, 2014.

• Juli Zeh „Kotkad ja inglid“, 2010

• Lili St. Crow „Veidrad inglid“, 201.2

• Aive Antsov „Armastuse teejuhid inglid“, 2013.

• Uku Uusberg „Kuni inglid sekkuvad“, 2015.

• Einar Mar Gudmundsson „Ilmamaa inglid“, 2005.

• Mihkel Ulman „Kättemaksukontor 1. Inglid ja närukaelad“, 2013.

• Doreen Virtue „Tervendamine inglite abiga. Kuidas inglid saavad teid aidata kõigis elu valdkondades“, 2006.

• Argo Järve „Tiivutud inglid“, 2016.

• Tara Hyland „Langenud inglid“, 2015.

• William Marsden, Julian Sher „Põrguinglid. Tsiklimeeste kuritegelik impeerium, 2009 (toode ei ole saadaval).

• Richard Webster „Kaitseinglid ja vaimsed teejuhid“, 2015.

Kuna otsingus oli kõigepealt kasutatud sõna mitmuse vormi, siis temaatilise hõlmavuse seisukohalt ei ole see nimekiri muidugi täielik. Nii võib siia lisada ka nimetused, mille pealkirjas esineb otsingusõna ainsuse vorm vms grammatiline eristus:

• Ambika Wauters „Inglioraakel“, 2016.

• Radleigh Valentine, Doreen Virtue „Inglitaro kaardid“, 2013; „Inglite saadetud tähenduslikud unenäod“, 2014.

• Meelis Friedenthal „Inglite keel“, 2016.

• Kyle Gray „Inglilausuja“, 2014.

• Meckron Seraph „Sõdalas-ingli ärkamine“, 2016.

• Indrek Hirv „Inglisild“, 2016.

• Jm

See loetelu võiks õigupoolest veel jätkuda, kuid ilmselt on seegi valik üpris esinduslik ja näitab inglite temaatika populaarsust käesoleva kümnendi esimese poole Eestis. Miks on ingli diskursus või metafoor muutunud nii paeluvaks või ligitõmbavaks? Kõigepealt võib enamiku nendest raamatutest liigitada esoteerika valdkonda, mille üks sajandi­alguse trende kuulutab ka ingliusku. Kristlikust mütoloogiast tuttavad taevased väed tuuakse inimesele lähemale inglitest vahendajate isikus. Loetelu avateos, ameerika (tele)evangelisti Billy Grahami 1990ndate alguses ilmunud raamatus vaadeldaksegi kogu subkultuuri piiblisõnale toetuvas vaimus ja usku kinnitavalt. Kultuuripsühholoogilisest vaatepunktist võib seda selgitada kriisiaegadel ilmneva vajadusena transendentaalse mõõtme järele, mis on isiklikum ja vaba ametlikust institutsionaalsest ettekirjutatud käitumisnormist.

Sellesarnast vajadust kinnitab ilmselt ka muude „teispoolsuse“ vahendajate – selgeltnägijate, nõidade ja pendlimeeste – tõus rahvakultuuri kangelaste hulka. Kuid nimekirjast leiab ka laste- ja noortekirjandusse kuuluvaid tekste, kus inglid tähistavad tarbimisühiskonna- ja kuulsuste kultuurimõjulist identiteedi­otsingut („Roosad inglid“), aitavad jutustada klassikalise kristliku inglikujundi kaudu ülesehitatud koolilugu („Inglid kuuendas B-s“) või pakuvad hea ja kurja vahelises võitluses vastukaalu vampiiri­dele („Veidrad inglid“). Ka moodsa kriminaal­­romaani lihtsavõitu struktuurile lisab inglimotiiv ligitõmbavust ja loob kontrasti võitluses tumedate jõududega. Massikultuuri inglibuumi kokku võtva teosena võiks sellest nimekirjast välja tõsta 2010. aastal ilmunud Danielle Trussoni ulmeromaani „Maised inglid” (ingl „Angelology“), kus inglite järeltulijate salasepitsusi ja inimkonnavastaseid kurje plaane püüavad takistada ingliteadlased.

Taevaste jõudude või saadikute kuju ühe teisendina meenuvad paljudele ilmselt David Bowie taevaste olendite rollid või „jutustamispositsioonid“ (Major Tom, Ziggy Stardust, inglilaadne peategelane filmist „Mees, kes kukkus Maale“ („The Man Who Fell to Earth“).

Kaader filmist

Kogu see „ulme“ rakendub paljude sajandialguse populaarsete jututüüpide koostoimes: teoloogiateemaline konspiratsiooninarratiiv kattub siin tumeda gooti romansi ja harrypotterliku kooli­looga ning kõiki neid seob inglitesse puutuva informatsiooni entsüklopeediline esitamine pseudoteadusliku angeloloogia vormis. Jätkuvalt on inglid populaarne element harrastusluules, kuigi mingitel põhjustel ei paku Rahva Raamat näiteks Imre Vallikivi luulekogu „Ingli test“ (2016), kus ingli kujund tähistab nii ilmalikku armastatut, aga ka vaimulikku valikut ehk taevast sõnumit vahendavat saadikut („Jumal loob ja Ingel toob“, lk 36). Muidugi esinevad selles kogumikus kõik traditsioonilised elemendid: murtud tiivad, ingli puudutus, ingli pisarad jms. Samas ei piirdu inglite mõju üksnes massikultuuri, järjekordse new age’i moevoolu või marginaalluulega. Isegi see lihtne pealkirjakataloog näitab, kuidas ingli motiiv leiab hoogsat kasutamist ka originaalsema pretensiooniga tekstides ja elitaarsemas esteetikas (Julia Zeh, Uku Uusberg, Einar Mar Gudmunds­son, ka Friedenthal ja Hirv).

Kuid ometigi ei ole see nimekiri kujunenud üleöö ja tühjale kohale. Mõne aasta eest ilmunud postmodernismi teemale tagasi vaatavas teoses paigutab Brian McHale nüüdisaegsete inglite tulemise kõrgaja möödunud sajandi lõpukümnendisse, mil lääne kultuuripraktikas ilmusid taevaste saadikute kujutised ja metafoorid korraga kõigil kultuuritasanditel, samal ajal neid tasandeid kustutades ja ühendades. Muidugi võib inglite taastulemise esimesi märke näha juba 1970. aastate alguse kunstilistes otsingutes, nii et neis on äratuntav (hilis)postmodernismile tüüpiline esteetiline objekt, mille kõikjal esinemine teeb sellest aga tagantjärele vaadates ühe kõige huvitavama postmodernistlikku vaimsust väljendava kujundi.

Brian McHale käsitlebki seda ajastule eriomase tähistajana eeldusel, et ingli metafoor evib võimet ületada madal- ja kõrgkultuuri vahelist piiriala, nõnda et inglid liiguvad mingi kummalise enesestmõistetavusega tele- ja filmi­maailmas, aga ka tõsises luules ja draama­kirjanduses.1 McHale toob ohtralt näiteid, kuidas inglitüüpide loomise praktikas paistab domineerivat sajandilõpule nii omane irooniline kujutamisviis, kuid möönab ka seda, et ometigi koheldakse 1970. – 1990. aastate kunstis ingleid iroonia kõrval või selle kiuste ikkagi üleva või subliimse paatose pinnalt.2

Üleva või tähenduslikult produktiivse postmodernistliku inglikujundi näitena võib põgusalt kirjeldada Wim Wendersi sentimentaalsusesse kalduva fantaasiafilmi „Taevas Berliini kohal“ (1987) jutustamise poeetikat. Filmis vaadatakse Berliini linna lugu ja Berliini elanikke läbi kahe ingli silmade. Keegi ei kuule ega näe neid, nende ülesanne on „koguda, tunnistada ja säilitada reaalsust“. See positsioon esindab mitte­sekkumise ja kõrvalseismise poliitikat, mis loo finaalis ometi murtakse ning asendatakse päriseluga. Igaviku asemel valitakse surelikkus, millega kohe kaasneb ka filmi stilistilise registri vahetus: distantsi rõhutanud must-valge atmosfäär muutub värviliseks, lõhnavaks, kombitavaks. Postmodernistlik on tegelikult kogu filmi poeetiline põhivõte, kus paigutatakse kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma: kosmopoliitiline Berliin, kus eri identiteedid ja keeled moodustavad maailmu eraldava fragmentaariumi, võõrandunud osakeste katkendliku galerii (selles võib ilmselt tuvastada ka ida ja läänt eraldava müüri, aedade ja barjäärimetafoori tuge). Teine tasand on igavikuline ja vaimus eksisteeriv inglite maailm, mis muudab postmodernistliku linnaruumi pehmelt romantiliseks ja fantastiliseks, ning kus inglid on Teised, kelle kaudu toimub alternatiivsete või avalikust suhtlusest väljasurutud mõtete väljendamine.

Kuid tõestust inglite uuele ilmumisele ei pea otsima Ameerikast või Saksamaalt. Sellel kujundil on oma koht ka 1990. aastate alguses maailmale avanevas Eesti kultuuris ja vaimsuses. Tähelepanuväärne on asjaolu, et toonases kiiresti teisenevas eesti kirjanduses tabatakse inglite kunstiline potentsiaal peaaegu paralleelselt läänes toimuvaga. Eri tekstides ilmuv ingli kuju on kõigepealt ehk märk nõukogude ajal tõrjutud religioosse diskursuse naasmisest kirjandusse, kuid samas kasutatakse seda ka uue ja ambivalentsema tähenduse tekitamiseks.

Wendersi filmist tuttavad kujud tegutsevad Viivi Luige romaanis „Ajaloo ilu“ (1991), kus peategelast saatev Issanda ingel ilmub „platskaartvaguni kõige ülemisele, tühjale narile” (lk 46) või valvab ähvardavalt aknataguses õhtupimeduses. Kuid nende abil rõhutatakse ennekõike aja müütilist mõõdet ning ajaloo sakraalset tähendust. Vormiliselt on need mineviku ja oleviku peale vaatava kõiketeadva jutustamise vahendiks, mille kaudu vaatepunkt kõrgele tõstetakse. Korraga avaneb ingli perspektiivist kogu (Ida-)Euroopa topos, selle külm, õudne ja halastamatu olemus, „sest tema arust on riik ainult sinine suits, mis oli ja enam ei ole, ja inimese päevad ning ihu on tema meelest ainult sool, mis sulab. Temaga võib vaielda ja ongi vaieldud, talle võib püüda raamatute abiga selgeks teha ja ongi tehtud, et inimene on loom, aga ta ei vaevu kulmugi kergitama. Temaga vaielda on nagu sõelaga vett kanda.“3 Inglite taipamine avardub siin enamaks kui maapealne tarkus, Issanda ingli vitsad ja surma­ingel on Ida-Euroopa traumaatilise lähiajaloo metafoor, selle poetiseerimise ja registreerimise vahend. Mõnevõrra diskursiivsemas selgituses pruugib Viivi Luik seda kujundit 1990. aastate järsult muutunud maailma ja muutuva inimese tähistajana. Uue maailma inglid ei peaks olema ilma „ähvarduse ja võlujõuta“. Nii eristab Luik väga selgelt kommertslikku või kulunud kujundikasutust viirastuslikku ja Teist tähistavast inglist: „Labane lugeja ei kannata neid inimsüdames peituvaid ingleid ja koletisi välja ilma kõvasti lahjendamata ja suhkrustamata, talle siis ongi määratud need suhkrustatud koletised ja lahjendatud inglid ehk naisteromaanid, õudusromaanid jne.“4

Viirastusliku inglikuju kohalejõudmine oli siis juba õigupoolest aset leidnud Emil Tode romaanis „Piiririik“ (1993). Sajandilõpu eesti kirjanduse ikoonilisema teksti narratiivne põhiseade – tunnistus – töötab Angelo-nimelise tegelaskuju poole pöördumise vormis. Angelo on põikleva rahvusliku identiteedi ja ebaselge sisemise koherentsusega kuju: „sa pole nagu eriti keegi ega miski“.5 Ta on võõras, ilmunud tühjast valgest päikesepaistest ja teiselt poolt maakera, saadetud peategelast ära kuulama. „Sa pole halli habemega vanamees, vaid hoopis noor ja ihaldusväärne, sa oled mu peegel, teisik ja vastand.“6 Angelo religioosne nimekujund lubab nii sentimentaalset tõlgendust, kuid on sümboolselt ka peategelase ebakindla („viirastusliku“) poliitilise ja seksuaalse identiteedi võrdkuju.

Sellest tulenevalt toestab ingli võimaliku mõlemasoolisuse motiiv romaani üht peaideed, milleks on stereo­tüüpide tõrjumine ja mõlema­soolisuse utoopia kujutlemine. Huvitav on võib-olla meelde tuletada, et samal aasta sügisel, mõni kuu enne „Piiririigi“ ilmumist esietendus uuenduslikku kunstilist mõtet ja keelt otsima asuvas Von Krahli teatris unenäolist, hämarat atmosfääri ja isiklikke pihtimusi sisaldav lavastus „Imelikud inglid“ (lav Peeter Jalakas).

Neid ingleid lendab toonases kirjanduses ja kultuuris ringi muidugi rohkem. Tõnu Trubetsky ja Co kirjutatud juttudes asetatakse inglid subkultuurilisse maailma, ühendades need mootorratturite ja rokkmuusikaga. Kunagisele kriitikale sai see ometi lähtekohaks, kus teha üldisemaidki järeldusi kristlikku päritolu inglite väljanägemise kohta või langenud ingli ja nõidade seoste kohta. Sellisest vaimust kantud popkultuuri kontekste ja piiriületamise ideid leiab nt ka Indrek Ryytle mitmesugustest kultuurilistest registritest kokkupandud luuleilmast. Seal on 1970. aastatest pärinev klassikalise ufoallegooria („ja Puhja maandumas on UFO“, Lahkumine Puhjast, 1997, lk 45), mis hiljem asendub traditsioonilisema inglite sfääriga, aga see laieneb ka psühhedeelsesse romantilisse tunnetusse, kus inglid esinevad ilusate tüdrukute kujul (Angelique) ja poplugusid sissejuhatavate nais-DJdena. Igal juhul on see midagi puhast, midagi hulluse, alkoholi jms vastandpoolust tähistavat: „Kuid ma langend ingel siinpool pöörijoont/ hoopis Jeesus ise mulle kasevitsa toob/ mulle pole tähtis – Fromm või Freud või Jung/ ootan millal saabub ingli sissetung („Inglid rocki­jaamas“, lk 43).

Huvitava kokkulangevusena kõneleb ka ülal osutatud Brian McHale „ingli sissetungi“ tugevast, tähendust loovast kujundist. Ta osutab Tony Kushneri näidendi „Inglid Ameerikas“ esimese osa lõpuremarkides kirja pandud apokalüptilisele stseenile: „Magamistoa lagi ragiseb, praguneb, krohv kukub. Lamp voodi kohal vilgub meeleheitlikult. Siis: juubeldav võidumarss. Valgus äkki lõikavalt külm helesinine, siis kohe särav, soe, kuldne, viimaks kuninglik purpurpunane.“7

Eepilises, vaatemängulises stiilis laskuv ingel tähistab McHale’i arvates „ontoloogilise šoki kogemust“, millest kumab läbi ka autori varasemates raamatutes käsitletud postmodernistlikku ontoloogilist muutust defineeriv hoiak. Kahe maailma vahelise membraani purustanud ingel kehastab mitme tegelikkustasandi olemasolu, äkki tekkinud teistsugust olukorda, ontoloogilist pluralismi, mille tagajärjeks on šokilaadne ehmatus.8 Muidugi võib sellise võrdpildi ajenditena oletada ka poliitilise dualismi kadumist (nt Berliini müüri langemine), homoseksuaalse identiteedi laiemat teadvustamisvõimalust või 1980. aastatel epideemia mõõtmed võtnud aidsi ähvardust.

„Kaugelt-kaugelt maa peale langeva meteoriidi heli läheneb hirmuäratava kiiruse ja valjusega magamistoale. Mürsu lähemale jõudes valgus justkui imetakse lavalt. PLAHVATUS – nagu oleks miski hiigelsuur maapinnale langenud – kärgatab juba pilkases pimeduses, kõik vappub, osa laest (krohv, traadid) vajub põrandale. Siis: lava täidab ebamaiselt kirgas valgus, mida pilluvad suured hõbehallid tiivad. INGEL laskub ja jääb voodi kohale hõljuma.“9

Inglid näitavad alternatiivse maailma võimalikkust kõige laiemas tähenduses, kuna sellesse kujundisse paigutatakse erinevust pakkuvad subkultuurid, elustiilid, väärtussüsteemid, psüühilised reaalsused, mis kõik kokku loovad postmodernistliku tegelikkuse pluralistliku mustri. Selle moodustab „paljususe ilmumine uuel ootamatul moel, seostamata sündmusteahelad, liigitamise moodused, reaalsuse lahtrid …, hägused kogumid ja poolautonoomsed allsüsteemid, mille kattumist võib tajuda kui hallutsinogeenseid sügavusplaane mitme­dimensioonilises ruumis.“10

Kokkukõla nende postmodernismi rütmidega kinnitas võimsalt ka Draamateatris 1996. aasta juunis esietenduseni jõudnud Kushneri näidendi esimene osa. Lavastus pälvis nii vaatajate kui ka kriitikute suure tähelepanu, kuigi pealkirja kujundist väga palju juttu ei tehtud või mõtestati seda pigem rutiinse kunstilise ilustusena. Erandiks on siin Linnar Priimägi, kes avaldas lavastusest lähtuvalt koguni mitu artiklit, kus inglite tähendusi vaeti moodsa aidsimütoloogia kontekstis, aga käsitleti ka armastuse, meesinglite ja homoerootika seoseid. Kuid Priimägi tõdeb nüüdiskultuuris toimunud muutuste foonil, et „lõppeks apelleerib inglikujund ka hetero­seksuaalse inimese alateadlikule ilmutuse-ootusele, väljavalituse-igatsusele, tõe-ootusele“.11

Postmodernistlikust ontoloogia­käsitlusest lähtub veel üks nüüdisinglite sümboliga kaasnev tähenduskiht. Kogu diskursuse ajaloolise traditsiooni kindlaks keskmeks on kuulutuse või sõnumitoomise motiiv. Sajandivahetuse kultuuris väljendub see katkematu infotulva ja muutunud meedia vormides. Ülalpool juba mitmel korral viidatud McHale käsitleb intensiivsemaks muutunud ehk „valguskiirusel“ toimuvat elektroonilist kommunikatsiooni inglimetafoori olemusliku joonena. Eriti lähedane seos näib olevat televisiooni ja video meediumiga: „Inglid on telegeenilised, tele­visioon on nende loomulik elukeskkond.“ Ta viitab veel mitmele autorile, kes on seda kokkukuuluvust tähele pannud.

Näiteks prantsuse teoreetik Michael Serres kirjutab kolm korda päevas eetrisse minevast uudistesaatest kui traditsioonilisest katoliku palvusest, mille „ankrud” ehk saatejuhid meenutavad sõnumikuulutajatest ingleid. Ameerika kirjaniku Don DeLillo televisiooni teemat läbivalt käsitlevas romaani „Valge müra“ (1985) lõpetab protagonisti kummaline huvi religiooni ja inglite vastu. Väga tugevaid paralleele telemeediumi ja taevaste sõnumitoojate vahel on väljendanud Salman Rushdie, Laurie Anderson jpt. Ilmselt ei ole sel foonil ka üllatav, et inglid ilmusid 1990. aastatel rohke­arvuliselt ka kümnendit defineerivas muusikavideo žanris. Kõik see kinnitab veel kord inglite vahendajalikku olemust ja vahepealsuse ruumis liikumist. Sarnaselt televisiooniga esindavad inglid maailma paljusust või tegelikkuse mitmuslikkust: „Televisioon avab akna teistesse ruumidesse, teistmoodi reaalsusesse, nõnda, et iga teleekraanile ilmuv paik on juba „teine maailm“. Meediumisse sisse ehitatud „ontoloogiline paljusus“ kujustub siin kanalisurfi kaudu erinevate maailmade vahel liikumises.“12

Eesti kogemusse põigates on põhjust märgata, kuidas seda seost tajub praeguse ajastu väljendusena Uku Uusberg, kelle näidendis „Kui inglid sekkuvad“ (2012) on üks taevane saadik võtnud takso­juhi kuju, mille loomisel kasutatakse muu hulgas raadiosaatja kaudu toimuvat dialoogi. Ingel on siin kummalise vanaaegse meediumi esindaja kommunikatsioonist („modrust“) üleküllastatud maailmas, kus vertikaalne ühismõõde on kadunud ja inimene „lihtsalt ei tulegi selle peale, et taevasse vaadata“ ning „taevased jõud peavad õppima pasunaid puhuma, sest muidu neid ei kuulda …“.13 Surmainglite või lõpetuse inglite asemel tähistab see metafoor siin pigem taas traditsioonilist hoiatavat või (õiget) suunda näitavat tegelast.

Kuid see inglidiskursuse vertikaalne mõõde aktualiseerub postmodernistlikul ajastul veel hoopis üllataval kujul. Taevaste jõudude või saadikute kuju ühe teisendina ei ole raske leida kokkupuuteid ufodega, taas spetsiifilise postmodernistliku fenomeniga, mis kujunes 1940. –1950. aastatel ning mille haripunktiks olid 1980. aastad. „Lähikontaktide“ kirjeldusi ja hiljem tekkinud kaasavõtmisjuhtude pärimus väljendab samuti šokki, mis tekib äratundmisest, et kusagil eksisteerivad veel teised, kõrgemalt arenenud või täiesti erinevad maailmad.14 Kõige kiiremini meenuvad paljudele ilmselt David Bowie taevaste olendite rollid või „jutustamispositsioonid“ (Major Tom, Ziggy Stardust, inglilaadne peategelane filmist „Mees, kes kukkus Maale“ („The Man Who Fell to Earth“), 1976 jt. Ka ülalpool juba mainitud Trubetsky raamatus sokutatakse inglimetafoor otseselt lendamise ja lendava objekti narratiivi või Ryytle esikkogus ühitatakse taevane tunnetus Puhjas maanduva ufoga.

Loo alguses esitatud kataloog, Rahva Raamatu pakkumiste alusel visandatud „inglite narratiiv“ demonstreerib siiski pigem nihkelist perspektiivi. Kui siinmail paistab inglite populaarsus olevat haripunktis, siis mujal maailmas hakkas see kujund nii popkultuuris kui ka avangardkunstis oma teravust tasapisi kaotama juba uue sajandi alguses.

Brian McHale näeb inglibuumi sümboolset lõppakordi Aki Kaurismäki filmis „Mees ilma minevikuta“ („Mies vailla menneisyyttä“, 2002), milles tiivulised olendid ei osale enam otseselt tegevustikus, vaid see motiiv hakkab tööle juba intertekstuaalsel tasandil – möödunud sajandi alguse soome kunstniku Hugo Simbergi maali „Haavatud ingel“ süžee ja kujundi pinnalt. Amneesia ja haigus, ametliku identiteedi puudumine, marginaalne ühiskondlik positsioon iseloomustavad Kaurismäki peategelast, kes saab selle läbi igapäevaingliks, üheks meie hulgast. Ta ei ole enam Teine, tulnukas, „Maale kukkunud“ olend, ta ei kanna endas enam ontoloogilist ehmatust.15 1970. aastate keskpaigast alguse saanud kujunditüüp või ka narratiivne dominant on jõudnud oma arengu loogilisse lõpp-punkti. Hoolimata tuntavast järellainetusest võib seega öelda, et lahing deemonitega on kaotatud ja muutuvat maailma hakkab edaspidi kriisiaegadel realismi vormis valitsema pigem hauntoloogiline trend (taas) ülesärkavate surnute ja vampiiride kujul.

1 Brian McHale, The Cambridge Introduction to Postmodernism. Cambridge University Press, 2015, lk 157–162.

2 Näited inglite iroonilisest või ikonoklastilisest kujutamisest: Gabriel García Márqueze novell „Väga pikkade tiibadega väga vana mees“ (1972), Patric McGrathi gootimõjuline romaan „Ingel“ (1987), Donald Barthelme’i essee „Inglitest“ (1970), R. E. M.-i omaaegne hitt „Losing My Religion“ (1991) jpt.

Näited inglite ülevast või postmodernistlikust subliimsest kujutamisest: Thomas Pynchoni romaan „Raskusjõu vikerkaar“ (1973), James Merrilli luuletus „Sandoveri muutuv valgus“ (1976–1982), Joseph McElroy romaan „Naised ja mehed“ (1987), Wim Wendersi ja Peter Handke film „Taevas Berliini kohal“ (1987), Salman Rushdie „Saatanlikud värsid“ (1988); Laurie Andersoni „Strange Angels“ (1989) ja lõpetuseks kõike foku seeriv Tony Kushneri näidend „Inglid Ameerikas“ (1990–1992), kus ilmub hävitav surmaingel, kuid teises osas vahetub lõhkuv iroonia välja üleva registriga.

3 Viivi Luik, Ajaloo ilu. Eesti Raamat, 1991, lk 29.

4 Viivi Luik, Suhkrustatud koletised ja lahjendatud inglid. – Rmt: Inimese kapike. Vagabund, 1998, lk 47.

5 Emil Tode, Piiririik. Tuum, 1993, lk 6.

6 Samas, lk 8.

7 Tony Kushner, Inglid Ameerikas. I osa: Aasta­tuhande lõpp. Tõlkinud Anne Allpere, Eesti Draama­teater, 1996, lk 76 (käsikiri).

8 Brian McHale, The Cambridge Introduction to Postmodernism. Cambridge University Press, 2015, lk 162–163.

9 Tony Kushner, Inglid Ameerikas. I osa: Aasta­tuhande lõpp. Tõlkinud Anne Allpere, Eesti Draama­teater, 1996, lk 76 (käsikiri).

10 Fredric Jameson, Postmodernism; or, The Cultural Logic of Late Capitalism. Durham. NC: Duke University Press, 1991, lk 372.

11 Linnar Priimägi, Aidsi-inglid tulevad. – Eesti Ekspress, 26. VI 1996. Vt ka Linnar Priimägi. Inimesed ja inglid. – Postimees, 6. VI 1996.

12 Brian McHale, The Cambridge Introduction to Postmodernism. Cambridge University Press, 2015, lk 164–167.

13 Uku Uusberg, Kui inglid sekkuvad. Eesti Draamateater, 2012, lk 31.

14 Vt Brian McHale, The Cambridge Introduction to Postmodernism. Cambridge University Press, 2015, lk 162–164.

15 Samas, lk 169–170.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming