Postmodernne teadlane

Toomas Paul

  Ilmamaa on taas saanud korda julgustükiga: publitseerinud üle viiesaja lehekülje teadustekste rahvaraamatuna. Kes neid peaks lugema? Teoloogiatudengid vaevalt, sest sellest lektüürist ei ole kasu eksamite sooritamisel. Nagu Urmas Nõmmik saatesõnas möönab: “Neid ei tohi ega õigupoolest saagi lugeda kriitikavabalt kui õpikutekste, vaid kui näiteid Masingu teooriate rohkusest ja konstrueerimisvõimest.” Muidugi, kogumik ei ole ühtlane, vaid pakub ka lihtsamat lugemist, mis ei eelda süvahuvi semi filoloogia ja muistse Iisraeli ajaloo vastu. Aga ikkagi: kes neid pool sajandit tagasi kirjutatud ja paratamatult aegunud arutlusi juutide pühakirja üle lugema hakkab? Seda enam, et vahepeal on massiliselt leitud ürgseid ürikuid ning arheoloogia on Palestiina pinnasest väga palju uut päevavalgele toonud.

Arvan, et kogenud kirjastaja Hando Runnel ei ole ka sel korral eksinud. Mida rohkem Uku Masingut avaldada, seda enam ootavad lisa need, kes on ta enda jaoks avastanud. Masing on tervik, ükskõik kui erinevate asjade külge ta poleks oma kätt pannud. Mäletan, kuidas ta 70. sünnipäeva puhul korraldasime 1979. aastal usuteaduse instituudis väikese teaduskonverentsi, kus neljakesi rääkisime ta elutöö eri tahkudest. Masing ei olnud sugugi vaimustatud, et ta on tükkideks prepareeritud. Ent see oli jüngritele vajalik, sest keegi ei suutnud teda tervikuna haarata.

 

Esimeseks nõudeks on fantaasia

 

Äsja üllitatud tekstid on samuti killud – 4200-leheküljeline “Vana Testamendi käsiraamat” jääbki kolme-eksemplariliseks –, kuid Masingu maailmamõistmiseks vältimatud. Ja kui lendamist õppida, siis ei tasu seda õppida varestelt, vaid kotkalt.

1940. aastal, retsenseerides üsna karmilt Arthur Võõbuse doktoritöö esimest varianti, kirjutas Masing: “Teadusmehe üheks esimeseks nõudeks on fantaasia. Teatamiseks on ajalehereporterid, teadlane peaks aga suutma seostada seniolematuid asju ja avada uusi perspektiive, mille kaudu oleks võimalik tõde näha lähedamalt  ja selgemalt.”

Kui kedagi eesti teadlastest seada Uku Masingu kõrvale, siis on see ehk Villem Raam. Olen temaga koos veetnud nädalaid, sõites ringi mööda Saaremaa kirikuid. Iga kord avastas ta midagi vapustavalt uut. Onu Villemi silmis muutusid elusaks raidkivi vormid ja kirikuseina orvad ning muu. Pidevalt genereeritud uued interpretatsioonid tõuklesid vanadega: näiteks Valjala kiriku kohta on ta kirja pannud kolm erinevat versiooni, ja kuna esimene oli trükis (see protsess kestis tollal kaua), ei saanud juttugi olla kolmanda tiražeerimisest – see oleks ju kahandanud võhikute usku, et kunstiajaloo puhul on tegemist tõsiseltvõetava teadusega. Teaduseks peetakse normaalparadigmat. Seda, mida õpetatakse koolis ja milles ei ole sünnis kahelda. Masing kahtleb kõiges. Põhimõtteliselt. Ta oli “päris veendunud, et inimkond iialgi ei tunneta tõde. Vähemalt mitte enne, kui ta on ületanud mõtlemise praegused eeldused”.

Palju kordi on väidetud, et Uku Masing ei kuulunud oma aega. See on ühtpidi õige, aga sama õige on öelda, et ta oli väga täpselt oma ajas, kui me ei võta taustaks vaimuelu Eesti NSVs, vaid kogu maailmas. Postmoderniste lugemata olid paljud ta väited neile väga lähedased. Loomulikult niisama provokatiivsed. Kuigi olen kindel, et Masing protesteeriks enda nende hulka paigutamise pärast – ja ega ta ei mahuks sellesse kirjusse seltskonda tõepoolest –, võib väita, et ta oli just postmodernist oma hoiaku poolest (kui postmodernismi paljudest definitsioonidest valida see, mis peab seda modernismile järgnevaks ja vastanduvaks).

Erinevalt eksistentsialistidest, keda ta kirus, on tal lootus: “Kui inimene hakkaks aru saama, võib olla, et siin on üks pääs: et inimese päästab see igatsus, mida ta kunagi ei ole sõnadega formuleerinud, aga mis on talle nii selge olnud, et ta on selle suutnud unustada. Ja võibolla, et pääle surma saab just selle – selle ainsa asja, mis ta tõeliselt on tahtnud ja mille ta mingil põhjusel on täiesti unustanud. See võib olla vahel väga tühine asi, aga mul on inimesesse niipalju usku, et igal inimesel on eluajal olnud vähemalt üks hetk, kus ta tõesti midagi õiget on igatsenud.”

Kogumikku ei ole tõlgitud Uku Masingu 1930. aastal kirjutatud magistritööd, mis käsitleb Hiiobi raamatut. See üsna intrigeeriv piibliraamat keerleb teodiike probleemistiku ümber: kui Jumal on “eetiline”, õiglane, siis ei saa õige põhjuseta kannatada, ta peab olema teinud arvestatavas mõõdus pattu või olema “jumalatu”. Kannatuse fakt on selle objektiivne näitaja. Nii käsitles asju hilisjuutlus ja see on ka praegu enamiku usklike (ja ka uskmatute, kui õnnetus peaks neid isiklikult tabama) kujutlus. Kui aga Jumal on käsitamatu, siis jäävad sellised kannatuse põhjuse või süü (ladina causa on nii ‘põhjus’ kui ka ‘süü’) otsimised kõrvale ning jääb üle vaid tema tahtele alistuda.

Hiiobi mõtteviisi erinevus tema kolme sõbra hoiakust ilmneb ühelt poolt suhtumises Jumalasse ja teiselt poolt suhtumises kannatusse. Sõprade ratsionalistlikus maailmapildis on üks Jumala tunnusjooni õiglus, s.t teatavate reeglite ja normide arvestamine suhetes inimesega. Aga nendest reeglitest kinni pidades on ka inimesel võimalik esile kutsuda Jumala heatahtlikkust ja nõnda tegelikult temaga manipuleerida. Jumala väidetavast tunnetamatusest hoolimata ilmneb siit, et tema kavatsused ja tahe võivad olla inimesele teada. Tema saadetud kannatus ei saa olla põhjendamatu, see peab tulema inimese eksimusest ja teenima kindlat eesmärki. Tasul ja karistusel põhinevas maailmamudelis on Jumal sisuliselt tema enda loodud korraga identne.

Hiiobi sõbrad esindavad dogmaatilist teoloogiat, milles Jumala ja inimese vahekord on reguleeritud kindlate seaduste ja lepingusätete alusel. Kui inimene jääb Jumala ees võlglaseks, siis on ta oma kannatused ära teeninud. Karistava iseloomuga kannatus on aga kasvatusvahendiks Jumala käes. Jumal on küll inimesest võrratult suurem, kuid oma käitumisega on inimese võimuses Jumala hoiakut korrigeerida.

Sõprade seisukohad on ühelt poolt utilitaarsed (vagadusest on kasu) ja teiselt poolt apologeetilised. Kui aga Jumal kasvatab karistamisega neid, kes ise pole süüdi selles, et nad ei ole täiuslikud, siis tunnistab ta sisuliselt enda kui Looja puudujääki. Seda võib ehk vabandada, kuid ei saa pidada eetiliseks ega kokkusobivaks tema kõikvõimsusega.

See on konflikt ühelt poolt teoreetiliste süsteemide ehk dogmaatika või piltlikult öeldes “inimeste tehtud jumaluse” ning teiselt poolt usukogemuse vahel. Isikliku kannatuse tõttu on Hiiob olnud sunnitud hülgama mõistuspärase teooria, mida toetasid ta sõbrad ja mis oli varem tõenäoliselt ka talle endale sobinud. Tal on käest libisenud ettearvestatav, manipuleeritav Jumal, ja selle ootamatu kaotuse kaudu on ta saanud esimese ehtsa kogemuse Jumalast, kes on tegelikult hoopis teistsugune, kui ta on eeldanud. See tähendab Jumala “inimlike” omaduste, ratsionaalsete joonte kadumist. Elav Jumal hävitab ja viib eksiteele, nagu soovib (Hi 12, 13 – 25), tema tarkus on teistsugune kui inimese oma (Hi 9, 2 – 12).

Jumal on Hiiobilegi senini olnud “sulane”, ja et see enam nii ei ole, sellest tema kirglik pahameel. Siit tuleneb Hiiobi süüdistuste üks pool: Jumal on teinud inimese saatuse liiga raskeks ja võimatuks talle kanda, ta ei kohtle vaga ja laitmatult elavat Hiiobit “õiglaselt”. Nõnda peab ta vaidlustama dogma, mille teiseks küljeks on Jumala hoiak kurjade suhtes: nende karistamatus ja hea käekäik. Näited “õelate õnnest” tõestavad, et teooria inimese tasu ja karistuse põhimõttel toimivast vahekorrast Jumalaga on vigane. Siit järeldub ju, et Jumal ei tee oma suhtumises vahet heade ega kurjade vahel, ning veel kaugemale minnes: ta kohtleb õigeid ülevalt alla ükskõiksusega. Jumala atribuutide hulka ei kuulu eetika, vaid üksnes “numinoossed” jooned.

Jumalat iseloomustab pigem ettearvestamatu jõud ja tahe, mitte normatiivne “õiglus”. Normatiivsete seisukohtade hülgamine on Hiiobi viinud Jumala tegeliku suuruse tajumisele – ja sellega ka vagadusele, “vagaseks/vakka” jäämisele. Kannatus ei ole teoreetiliselt seletatav. Selle ainus põhjus on Jumala “viha”, see tähendab, et ta on inimesele käsitamatu, ning eesmärk on panna inimene küsima.

Hiiobi raamatu sõnum on: mitte resignatsioon, mis inimesele loomu poolest on omane, pole midagi väärt, vaid rahu, milleni inimene lõpuks võideldes jõuab. Nõnda tasutakse Hiiobile lõpuks mitte tema vagaduse eest, vaid selle eest, et ta Jumala vastu võitles. See on tõepoolest irratsionaalne lahendus: tasutakse sellele, kes tasu eitas, ent just see osutab omakorda Jumala täielikku suveräänsust tema tegudes.

 

Tunne, et on olemas midagi

 

Selline Jumal loomulikult ei meeldi mõnele, aga eitamine ei päästa tema käest. “Ja veel on üks tee: öelda, et Jumal, kes on nonsenss, ei eksisteeri üldse, aga seegi on vaid titaanlik trots või on ta rumalus. Sest see, et inimene eitab aja olemasolu, ei tee aega olematuks, kuidas siis Jumala?”

Masingu mõtisklused ei aegu, sest puudutavad süvakihte. Umberto Eco tuletab oma essees “Pühadus pole mood” meile meelde, et inimkonna ajalugu valitsenud jumala-ideed jagunevad kahte. Ühel pool seisab personaalne jumalus, kes on olemise täius ja kellesse on koondunud kõik need hüved, mida inimesel ei ole. Kuid seesama jumalus ilmub tihti vastupidisena: sellena, keda ei ole. Teda ei ole, sest tema nime ei tohi suhu võtta, teda ei ole, sest teda ei saa kujutada, liigitades ta mingisse kategooriasse, mida me olemasolevate asjade määratlemisel kasutame. See jumalus, keda ei ole, käib läbi kogu ristiusu ajaloo: ta varjab ennast, on sõnulseletamatu, teda võib tabada ainult nn negatiivse teoloogia vahenditega, ta on kõige selle summa, mida tema kohta ei või öelda, temast räägitakse meie teadmatuse ülistusena, nimetades teda äärmisel juhul keeriseks, kuristikuks, kõrbeks, üksinduseks, vaikuseks, puudumiseks.

Püha on numen või tremendum, see on tunne, et on olemas midagi, mis pole inimese loodud ning mille puhul inimlaps kogeb ühtaegu veetlust ja hirmu. See miski sünnitab kõhedust, vastupandamatut lumma, lunastuse ja kannatuse igatsust. Hirmus ja lummav on loobunud täiusliku olendi antropomorfistlikest joontest, võttes Tühjuse kuju, mille palge ees meie püüdlused on mõistetud luhtuma.

Paraku ei ole selline jumalakogemus jõukohane igaühele. Tuleb leppida, et “religioosne elamus, inimese enda tühisuse ja tähtsusetuse tunne on nagu vulkaanipurse ja eetika on laava, mis susiseb ja soe on aastasadu, kuni tuleb jällegi uus tõuge”. Aga see tõuge tuleb

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming