Praguline tervik

Jan Kaus

Ian McEwan, Laupäev. Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Tänapäev, 2006. 312 lk.  

Teadupärast peab kaasaegse eesti kirjandusena käsitlema ka teiste maade ilukirjanduse eestindusi. Kuigi tõlkimiskultuuri langemise või lagunemise pärast on siinmail juba mitmeid aastaid muret tuntud, ilmub häid eestindusi siiani päris palju. Sellepärast olgugi kohe arvustuse alguseks öeldud kiidusõnad Ian McEwani “Laupäeva” eestindajale Ene-Reet Soovikule, kelle töö on olnud kindlakäeline, ning kirjastusele Tänapäev, kelle “Punase raamatu” sari koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi – just enne McEwani juba XXI sajandi raamatukokku liigituvat “Laupäeva” olin lugenud Ilona Martsoni tõlgitud Ljudmilla Ulitskaja “Lõbusat matust” – lugu, mille keskmeks tõusev inimese suremine pole kujutatud ei üdini süngelt ega suhkurmagusa metafüüsika vaimus, vaid osutab rahulikult ning muhedaltki olulisimale – suremine on inimese elu osa, oluline peatükk inimese raamatus. Sellele järgnes John Irvingu vaimukas “Veemeetodimees”, eestindajateks Tiina Randus ja Ursula Erik. Nii et “Punase raamatu” näol on tegu sarjaga, mis pakub regulaarselt hea kirjanduse häid tõlkeid. Seega võiks visata McEwani eestindusele lähema pilgu, olgugi et raamatu ilmumine jääb juba eelmise aastanumbri sisse.

Niisiis – “Laupäeva” juurde. Nii raamatu tagakaanel kui ka tõlkija järelsõnas on rõhutatud, et tegu on romaaniga Londonist, kus London muutub vaat et üheks kõnealuse romaani tegelaskujuks. Minu lugemisse selline mulje või tunne ei sisenenud – võib-olla tuleneb see ühe mu lemmikkirjaniku Kjell Westö raamatutest, mille tegevus toimub reeglina Helsingis. Westö Helsingi muutub tema raamatutes kordi rohkem tajutavaks ja möödapääsmatumaks kui London McEwanil. Tõsi, paaris kohas kerkib “Laupäevas” pinnale mingite urbaansete ehitiste võrdlemine masinatega ning see tundub mullegi tuttavana – just Londonist on jäänud mulje kui mõõtmatust masinavärgist, mis jahvatab ülekuumenemise piiri peal. Pea haaramatu logistiline kooslus, teede ja suhete virvarr-võrgustik, milles ka eesmärgipärane liikumine kangastus hetkiti ekslemisena. Kuid igal juhul, London jäi siinses lugemises ikkagi vaid taustaks, kõik raamatus toimunu võinuks juhtuda ükskõik millises muus Euroopa suuremas linnas.

Mis siis tundus olevat McEwani “Laupäeva” juhtmotiiv? Ühest küljest tähistab see eksistentsialistliku kirjanduse üht põhiteemat – kujutluse ning tegelikkuse vastuolu ja vastandtõmmet ning samas selle detailset, aga rahulikku, küll pisut nukrat, kuid mitte mingil juhul sünget analüüsi.

“Laupäevas” seatakse niisiis inimese kujutlus (tema lootused, ootused, fantaasiad, soovid) vastamisi sellega, mis teda ümbritseb ning kuidas see tema kujutlustest erineb. Erinevus püsib alati, igal juhul, see tundubki andvat inimeksistentsile aluse, teatud pinnase. Tundub aga, et McEwan peab ka tegelikkust mitmeplaaniliseks ning jagab tegelikkuse kontsentriliselt. See tuleb ilmsiks siis, kui raamatu peategelase, neurokirurgi Henry Perowne´i poeg Theo arutleb nii: “Kui me räägime suurtest asjadest, poliitilisest olukorrast, globaalsest soojenemisest, vaesusest maailmas, tundub see kõik tõeliselt õudne, miski ei lähe paremaks, midagi head pole oodata. Aga kui ma mõtlen väiksemalt ja lähemale – tead sa, mõnest tüdrukust, kellega ma hiljuti tuttavaks sain, või sellest loost, mida me Chasiga teeme, või et järgmine kuu saab lumelauaga sõitma minna, tundub see suurepärane. Nii et minu motoks saab “Mõtle väikselt”.” (lk 44). Siin jagatakse tegelikkus kaheks: globaalseks ja isiklikuks. Tõsi, globaalne on “Laupäevas” muutunud isiklikult puudutavaks, isiklikku tungivaks – hiilgavalt tähistab seda põleva, Riiast saabuva lennuki motiiv, mida Henry isiklikust välja püüab tõrjuda: “See Vene lennuk lendas otse tema unetusse ning ta on liigagi meelsasti lasknud sel lool ning päevauudisteprotsessi igal närvilisel nihkekesel oma emotsionaalset seisundit toonida. Illusoorne on uskuda, nagu oleks ta ise selles loos kuidagi osaline.” (lk 196). Sisendusjõuliselt kirjeldab McEwan globaalse sissetungi isiklikku sfääri stseenis, kus Henry rõõm taaskohtumisest oma poeedist tütre Daisyga kipub lämbuma vaidlusse Iraagi sõja teemal: “Nad kaklevad sõjavägede pärast, mida nad kunagi ei näe, millest nad peaaegu midagi ei tea.” (lk 206).

“Laupäeva” põhiküsimus ei püüa siiski vaid vaagida isikliku tegelikkuse ning globaalse tegelikkuse vaheliste piiride ähmastumist ning globaalse sfääri üha suuremat nihkumist isiklikku sfääri, eelkõige küsitakse: kas inimese kujutluse ning seda ümbritseva tegelikkuse tasakaal, vastavus on üleüldse võimalik? “Laupäeva” lugedes tekib tunne, et sellist lootust ei maksa üleliia hellitada. “Laupäeva” peategelane on rikas, andekas, edukas, kuid ka tema pole kaitstud tegelikkuse ootamatuste eest – milleks kujuneb väike autoavarii ning sellele järgnev konflikt avarii teise poolega, Baxteri-nimelise hämarmehega. Henry auto kujutab siin rahuolu mugava, veatu kujutlusega ning avarii märgib reaalsuse sissetungi sellesse kujutlusse. Pärast konflikti esimest vaatust kirjutab autor oma kangelasest: “Ja ta ei vaja osavõtlikkust. See, mida ta soovib, on põhjapanevam – naise häält igapäevases vestluses, normaalse eksistentsi jätkumist.” (lk 111). Kas aga “normaalne eksistents” ei tähendagi mitte olukorda, kus inimese kujutlust oma elust ning tegelikku olukorda ei lahuta lõhe?

McEwan on suutnud probleemi käsitleda veelgi mitmetahulisemalt. Käsitledes tegelikkuse ja kujutluse vastandumise pinget, näitab “Laupäev”, kuidas need teineteist mõjutavad ja teineteisest sõltuvad. Kui Henry kujutlus ütleb talle, et ta saab tegelikkuses hästi hakkama, siis romaan pakub rohkelt näiteid dissonantsidest, nagu näiteks seinatennise mängu muundumine raevukaks võitluseks õnnestumise, võidu nimel: “Just sellistel mänguhetkedel tulevad esile tema iseloomu kõige olemuslikumad jooned: piiratud, kasutu, rumal – ja seda moraalselt. Mängust saab vigase iseloomu laiendatud metafoor” (lk 119). Siin justkui näidatakse, kuidas kujutlus sõltub tegelikkusest – mängu kaotamise korral hajub ka heaolu, hea olemise illusioon.

Kuid veelgi rohkem püüab “Laupäev” vaagida vastupidist – tegelikkuse sõltumist kujutlusest. Eriti tugevalt tuleb see esile nägemise käsitluses. Nägemist käsitletakse küll algselt kui füsioloogilist võimet – mitme romaani võtmelisel tegelasel, sealjuures ka Baxteril, on (olnud) nägemisega raskusi. Kuid hetkel, mil Henry Baxterit opereerib, jääb ta aju üle mõtisklema: “Sest kõigile viimase aja edusammudele vaatamata ei ole ikka veel teada, kuidas see hästi kaitstud, umbes kilone rakukogum tegelikult kodeerib informatsiooni, kuidas säilitab kogemusi, mälestusi, unistusi ja kavatsusi” (lk 273-274). Siin muutub nägemine, õieti küll mittenägemine ka sümboolseks: Henry näeb küll füüsilist aju, kuid ta ei näe aju olemust. Teisalt – inimajust kui kujutluste kodust saab Henry ajutöö, aju vaatleva mõtte mõjul tegelikkus, väljaspoolsus, mis tähendab, et teise inimese kujutlus muundub iga subjekti jaoks alati osaks tegelikkusest, mida pole võimalik näha, seega ka ette näha. Ehk püüab siis “Laupäev” Berkeley kombel väita, et kui tegelikkus kujuneb kujutluste omavahelises koos- ja vastasmõjus, tuhandete ja miljonite kujutluste võrgustikuna, siis ei saagi olla kindel, et tegelikkuse masinavärgil on eraldiseisev, stabiilne olemus? Õnneks hoidub “Laupäev” ühestest vastustest, tõe monopoli(ni) püüdlemisest.

See ei tähenda, et McEwani peenes ja kirjeldavas analüüsis inimkujutluse ja seda segava tegelikkuse “võitlusest” puuduks selgus – autor ei tundu uskuvat inimkujutluse püüet asju lahterdada, selge ja ühesena hoida, “ise-tunde järjepidevust” (vt lk 243). Selle näiteks sobiks hetk, mil Henry mõtleb oma aju kahjustavat tõbe põdeva, tegelikkust mittenägeva ema kodu tühjendamisel: “Ta ei ole surnud, kordas Henry endale. Aga tema elu, kõik elud tundusid tähtsusetuna, kui ta nägi, kui kiiresti, millise kergusega võis terve eluaja välistunnuseid, kõiki peeni üksikasju kokku pakkida ja laiali pillata või prahiks kuulutada” (lk 295). Miks see on peategelasele nii valus? Ehk püüab ta kujutlus talle võimalikult kaua kinnitada, et miski ei muutu, kuid tegelikkus tähendab tajumist, et asjad – ka kujutlused, soovid, ihad, eesmärgid – muutuvad, et tegelikkuse olemus peitub ja avaldub muutumises – ning kõige muutumine annabki tegelikkuse teatud sorti muutumatuse – igast ihkajast saab alati tolm, olgu tegu siis ilmakuulsa despoodi või kõige lähedasema armastatuga.

Ning kas seda tasub näha vaid läbi mustade prillide? Paradoks väljendub ju selles, et surm kustutab ka surmahirmu. Enne seda tuleb vaid teha valikuid, kui suure haardega peaks püüdma tegelikkuse paremaks muutmist ning kas tegelikkuse parendamine ei peaks algama mitte kujutluse parendamisest – kujutlusvõimest, tegelikkusetajust, mis ei tähenda samas, et peaks hülgama püüde jõuda “võimatusse maailma, milles teistele antakse kõik, mis sul on, samas endast midagi kaotamata” (lk 188)? Neid küsimusi Ian McEwan nii nukker-võluvalt kirjeldabki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht