Prof Claus Sommerhage mälestuskogumik

Aija Sakova

In memoriam. Claus Sommerhage. Toimetanud Eve Pormeister, Axel Jagau ja Merje Miliste, Hans Graubner ja Usha Reber. 

Täna kell 17 esitletakse Tartus uue keeltemaja ehk Paabeli fuajees (Ülikooli 17) saksa kirjanduse professorile Claus Sommerhagele pühendatud mälestuskogumikku “In memoriam. Claus Sommerhage”.

Claus Sommerhage (surn 2003) oli aastatel 1992 – 1999 Tartu ülikooli saksa filoloogia külalisprofessor. Tema juhendamisel töötati välja tänapäeva nõuetele vastav saksa kirjanduse õpetamise programm, tema eestvedamisel hakati korraldama iga-aastast Saksa-Eesti akadeemilist nädalat Tartu ülikoolis, hakkas ilmuma germanistikakogumik Triangulum, täienes oluliselt saksa filoloogiaosakonna raamatukogu jpm. Tema juhendamisel kaitsti neli magistritööd ja üks doktoritöö, Eve Pormeistri doktoritöö juhendamine jäi Sommerhagel pooleli. Kõnekas on siinkohal asjaolu, et nimetatud tööd moodustavad üle poole kogu sõjajärgsel perioodil Eestis germanistika alal kaitstud kirjandusteaduslikest väitekirjadest (kandidaadi-, magistri- ja doktoritöödest).

Sommerhage ei olnud aga ilmselgelt ainult viljakas kirjandusteadlane ja professor, vaid väga mõjuv, erudeeritud ja isikupärane inimene, kes suutis tihti olla õiges kohas, tunda õigeid inimesi ja neid siis omavahel kokku viia, et abivajaja saaks abistatud või sünniks mõni uus idee, mõte või teostus.

 

 

Sommerhagede villa kui vaheruum

 

Mälestuskogumik on kokku pandud väga erinevate (ka eri elualade) inimeste meenutusartiklitest. Põnevaks teeb lugemise asjaolu, et kohati sügavalt isiklikud meenutuslikud lood lähevad sujuvalt üle kirjandusteaduslikeks tekstideks või on omavahel koguni põimunud. Nii järgnebki sissejuhatusele ja Eve Pormeistri in memoriam loole Siret Rutiku kiri meistrile. See on segu Rutiku isiklikest tundmustest ja mõtetest sellest ajast, kui ta kirjutas Sommerhage juhendamise all oma teadustööd. Vaidluseid ja diskussioone meistriga illustreerivad väljavõtted tema doktoritööst.

Seejärel tulevad mitmete elualade inimeste meenutuslikud artiklid, kõik enamasti väga emotsionaalsed. Aastatel 1999 – 2000 Tartus Saksa Akadeemilise Vahetustalituse lektorina töötanud Usha Reber kirjutab Sommerhagede villast kui omamoodi vaheruumist, mille ta Tartusse tulles eest leidis ja mis teda väga mõjutas ning muutis. See vaheruum oli Reberile koht, kus igasuguste hierarhiate piirid hägustusid: nii ei mänginud Sommerhagede kodus rolli, kas inimene oli professor või tudeng, võõras või hea tuttav, eestlane või sakslane, külaline või maja peremees.

Reber kirjeldab Claus Sommerhaget kui inimest, kes suutis alati näha nii üht asja kui teist poolt. Eks selline viis tulene ka suuresti asjaolust olla võõras oma kodus. Sommerhagel oli Tartus pere ja kodu, seega oli ta end teadlikult sidunud Eestimaaga. Jäi ta aga paratamatult ja teadlikult alati sakslaseks, kes püüdis võimalikult palju kahte maad vahendada – nii kultuurilises kui teaduslikus mõttes. Usha Reber kirjeldab seda valu ja võimetust öelda “meie”, mis pikemat aega välismaal ja teises keele- ja kultuurikeskkonnas elades tekib.

 

Palve enne surma

 

Väga intiimse ja omal moel koguni uskumatu loo jutustab rahvaluule professor Sabine Wienker-Piepho. Ta räägib nimelt kolmest tunnist 2003. aasta kevadel Tartus. Selle aja jooksul õppis ta tundma Sommerhagede perekonda: kuidas Varje ja Claus ta enda juurde külla kutsusid ja kuidas ta samal õhtul teada sai, et Sommerhage surmatõbe põeb. Ta oli Wienker-Piephole öelnud, et kui too sügisel Tartusse tuleb, siis teda enam ei ole. Sommerhage teadis nimelt midagi, mida naine ei teadnud – seda, et ta saab lähiajal kutse Saksa-Eesti akadeemilisel nädalal osalemiseks. Selle paari tunni jooksul jõudis Wienker-Piepho Sommerhagele veel lubada, et toetab Varjet ja poega Cardot, kui meest enam pole. Nii tõi elu ta 2005. aasta kevadel tagasi Tartusse rahvaluule külalisprofessori ametit pidama.

Kauaaegse Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja Maie Keegi artikkel meenutab Sommerhaget kui olulist isikut Saksa-Eesti kultuurisidemete loomisel. Kindlasti oli 1993. aastast instituudi juhatusse kuuluva Sommerhage nii nagu ka juhataja Maie Keegi roll kultuuriinstituudi ülesehitamisel mõõtmatu. Eriti sponsorite leidmisel ilmnesid tema oskuslikud vahendaja- ja diplomaadioskused.

Lastekliiniku kauaaegne juhataja prof Tiina Talvik kirjutab Sommerhage panusest Tartu arstidele enesetäiendusvõimaluste otsimisel ja vahendamisel. Nii näiteks käisid Eesti arstid tema eestvõttel Aafrikas.

 

Tabude lõhkumine

 

Kogumikus on ka neli Sommerhage enda Eestis ilmunud kirjutist  “Kleistiga Eestis”, “Marionetiteatrist”, “Schlegeli religioon” ja “Edzard Schaper”, millele järgnevad tema magistrantide Katri Soe, Luigi Päri, Margot Savisaare ja Juta Schnuri tööde väljavõtted, samuti saadetud kommentaaridega. Kogumiku lõpetavad peatükid Eve Pormeistri doktoritööst – selliselt sulgub Sommerhage esimese doktoritöös juhendatava Siret Rutikuga alustatud ring.

On raske öelda, kas mälestuskogumik avab rohkem Sommerhaget kui inimest või professorit, kelle juhendamisel kaitsti edukaid teadustöid. Väga omalaadse ja mitmekülgse pildi meistrist annavad need artiklid üheskoos kindlasti. Nii näiteks kasutas Sommerhage autojuhi teenuseid, mis tundub tänapäeval üsnagi ebaharilik. Või et professorile meeldis hästi süüa ja neid maitsvaid roogi oma külalistele ise valmistada.

Väga isiklik, samas enamasti teadusliku keele piiridesse jääv esituslaad teeb lugemise huvitavaks ja lõhub tabusid ning barjääre, mis paratamatult liiga vara surnud inimestest rääkides tekivad. Samuti lubab kogumik rääkida Sommerhagest mitte ainult ülivõrdes ja kummardades, nagu seda vahel kiputakse tegema, vaid kui inimesest, kes ei olnud kindlasti mitte veatu ja probleemitu. Aga kas meistrid seda kunagi on?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming