Proosamehe luulekarman

Ott Raun

Toomas Raudam, Alfabeet. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 103 lk. Olin tõsiselt üllatunud, kui Apollo raamatupoes uudiskirjandust sirvides jäi näppu Toomas Raudami luuleraamat „Alfabeet”. Olin siiani pidanud Toomas Raudamit paadunud proosakirjanikuks, kuigi selliseks, kellele žanride segamine päris võõras ei ole. Aga „Alfabeet” oli juba kujundatud luuleraamatuna ja tekstki sees pigem luule kui proosa. Jäin raamatut ajanappusele vaatamata püstijalu sirvima ega saanudki enne käest, kui olin kolmandiku läbi lugenud ja otsustanud, et nii või teisiti tuleb see raamat muretseda. Kui nii mõnegi Raudami proosateksti läbilugemine on nõudnud parasjagu pingutust ja mõni ongi pooleli jäänud, siis luuleraamatu lugemine läks vaevata ja nobedasti. Esimesed kaheksateist valdavalt pikemat luuletust neelasin ühe ampsuga. Tundsin iseäralikku vaimustust ning mõtlesin, et mida kuradit see Toomas Raudam proosaga üldse nii palju mässab, kui ta pärisosa on olla luuletaja. Hakkasin teda mõtlemisi võrdlema Jürgen Roostega. Aga kui ma kodus juba kogu raamatu olin läbi lugenud, siis proovisin ta luuletusi kõval häälel ette lugeda. Nooremas põlves kõlasid mu enda luuleread enne peas deklamatsioonina, alles selle järgi panin need kirja. Paraku kõva häälega Raudami luuletusi lugeda üritades mu vaimustus mõnevõrra vaibus ja eriti lühemate juurde jõudnuna. Aga kuna tänapäeval luule piirid on ammugi hägusaks läinud, kunstiks nimetatakse teinekord isegi asju, mille puhul jään lausa nõutuks, siis selle kõigega võrreldes on Toomas Raudami luule eelkõige tema pikemate luuletuste osas kindlasti luule. Ja selles luules on Toomas Raudam sees oma kõige ehedamal kujul. Raudam alustab oma luulekogu ennast kääbusena defineerides. Julge ja intrigeeriv algus.

Oleme kääbused
Suurte südametega
Ükski vaenlane sinna ei mahu
Sõprade jaoks ruumi jätkub
ool kirjutuslaud voodi (Lk 9.)

Algus kordub ka lõpuna. Nimiluuletust „Saada mulle alfabeet” on iseloomustanud Arno Oja Eesti Ekspressis. Mina erinevalt Arno Ojast pealkirjast erilist võtit üles ei leidnud. Pealkiri nagu pealkiri ikka, avalikult petteline: kohe selge, et mingit alfabeeti sa siit kätte ei saa. Luuletuse lõpus saad teada, et hoopis Raudam ootab, et Jürgen Rooste saadaks talle alfabeedi. Loodan, et Jürgen on seda teinud.

olla rock-kontserdil purjus ja üksi
mida paremat saab olla.

Tõepoolest, mida paremat … Ja nii võiks kõik luuletekstid ükshaaval üle kommenteerida. Ei tea ainult, kas on mõtet. Ometigi luuletusele „Tinto Brass” ( lk 23) tahaks filmisõbrana vastu vaielda. Autor ütleb:

Tinto Brass teeb pornofilme
mulle nad meeldivad.

Minu meelest Tinto Brass ei tee pornofilme, mis sest, et armastab paljaid tagumikke eksponeerida. Vist tõesti pole Tinto Brassil ühtegi filmi, kus naine ei pissiks, aga pissimine pole minu meelest veel porno. Brassile on omane, ma ei teagi, kas kodanluse või väikekodanluse või lihtsalt inimese üle ironiseerimine just tagumike kaudu. Aga kas see on porno? Minu meelest mitte, aga Raudam pole kirjutanud traktaati, vaid luuletuse ja luuletuses on kõik lubatud. Meenutatagu äsja lahkunud Andres Ehinit, kelle luules võis polkovnik hoida oma jalga kaenla all ja linnukesed jaurata.

Tähtis osa on Raudami luules perekonnal, vähemasti neli tsüklit kinnitavad seda, ainult et tema perekond on tool, laud, pesukauss, pall, vilepill, grammofon – kõike ei jõuagi üles lugeda.

Lühemate luuletuste puhul pretensioon tõuseb – neist eeldaks aforistlikkust. Ja ongi omamoodi naljakas, et lühikesed luuletused, eriti kahesõnalised, mõjuvad paljusõnalisemana ja proosalisemana kui pikad luuletused.

Mida kokkuvõtteks öelda? Inimeses on peidus tihtipeale aimamatud anded ja hea, kui need äkki ootamatult väljenduvad. Ütleks veel: hea Toomas, raputa kunagi jälle oma proosamehe luulekarmanist uue kogu täis luuletusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming