Protest tuleviku vastu

Merle Karusoo: „Kellele on amneesia raskem: kas sellele, kes kannatab mälukaotuse all, või nendele, kes on tema ümber?“

PILLE-RIIN LARM

Teater NO99 „The Rise and Fall of Estonia“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, esietendus 23. III 2011.

Teater NO99 „The Rise and Fall of Estonia“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, esietendus 23. III 2011.

Okeiko Oo

Praegu käib mitu elulugude kogumise võistlust. Kirjandusmuuseumis kuulutati hiljaaegu välja võistlus „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus“, mille eestkõneleja on luuletaja Kristiina Ehin.1 Oma kogemuse jagamine on oodatud ka Tartu ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude võistlusel „Eesti ja Põhjamaad – Eesti kui Põhjamaa“.2 Sihtasutuse Unitas algatus „Kogu me lugu“ kutsub koguma, uurima ja jagama Eesti perede lugusid.3

Võib öelda, et elulugude kogumise võistlustel osalemine on nüüdseks levinud ja harjumuspärane. Seda ennekõike tänu Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile, mis on neid korjanud juba 25 aastat, ja ühendusele Eesti Elulood,4 millel täitus kevadel 20 tegevusaastat. 5. ja 6. mail peeti nende tähtpäevade puhul kirjandusmuuseumis konverentsi „Elust elulooks, eluloost kultuurilooks“.5 Konverentsi lõpetas ümarlaud, kus osalesid elulookogujad ja -uurijad Rutt Hinrikus, Tiina Kirss, Leena Kurvet-Käosaar, Margit Sutrop, Marju Lauristin, Merle Karusoo, Aigi Rahi-Tamm ja Tiiu Jaago. Vestlust juhtis Marin Laak.

Mäluniidi hoidmine

Marin Laak: Meil on kultuuriloolise arhiivi ja elulugude ühenduse kogumistöö tulemusel mälupank. Seostan ühenduse tegevusega ka elulugude buumi. Uus põlvkond on aga viimasel ajal avaldanud arvamust, et minevikku on liiga palju. Meie ümber on uus maailm, XXI sajand, uue meedia ja digikultuur. Noorte inimeste kirjutamisharjumused on muutunud, kirjutamise kui sellise mõiste on muutunud. Milline on elulugude kirjutamise-kogumise isiklik ja ühiskondlik tähendus? Mis on elulugude kirjutamise ja kogumise juures teie arvates siiamaani kõige olulisem? Rutt Hinrikus on oma vaateid tutvustanud 2003. aastal artiklis „Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive“.6

Rutt Hinrikus: Ma ei ole muutnud oma seisukohti.

Tiina Kirss: Lähtun oma vastuses tegevusest, mis käib meil Rutiga 2005. aastast peale. Nimelt on elulugude kirjutajate rühma kogemuse põhjal üks isiklik tähendus elulool see, et inimene võtab oma elu kokku. See võimaldab näha möödunut teistes seostes ja võib mõjuda terapeutiliselt. Ühiskondliku tähenduse annab see, et inimene tajub enda kuulumist mingisse suuremasse kollektiivi, olgu see siis rahvuse, oma paikkonna või teatud kogemuse, näiteks Siberist tagasi tulnud inimeste elukogemuse põhjal. Siin põimuvad nii isiklik kui ka ühiskondlik aspekt.

Leena Kurvet-Käosaar: Olen olnud vähe seotud elulugude kogumisega, kuid kasutan oma töös elulookogusid. Mulle on isiklikkuse küsimus alati see, milline on minu kui uurija suhe selle koguga, milline saab olla isiklikkuse määr, kui suur uurija austus teise elu vastu. Isiklik vahendub aga ainult niivõrd, kuivõrd läheb läbi mingite kultuurinormide või -koodide suhestamisprotsesside.

Eesti Draamateatri „Pilvede värvid“, lavastaja Mikk Mikiver, esietendus 8. IX 1983.

Eesti Draamateatri „Pilvede värvid“, lavastaja Mikk Mikiver, esietendus 8. IX 1983.

Gunnar Vaidla

Margit Sutrop: Mulle on eluloo kirjutamise juures kõige olulisem tähenduse andmine oma elule ja seda nii isiklikus kui ka kollektiivses plaanis, sest et oma elu läbi kirjutades on võimalik reflekteerida, mõtestada oma elu. Kirjutatud elulugudest saab aga terve rahva või grupi kollektiivse identiteedi kandja, nendega antakse sellele tähendus.

Marju Lauristin: Kui mõtlen tagasi sellele ajale, kui me elulugude seltsi asutasime, siis oli hoopis teine kontekst. Me olime elanud ühiskonnas, kus inimeste personaalne mälu oli keelatud, sellest ei saanud avalikult rääkida. See, mida avalikult räägiti, ei vastanud sellele, kuidas inimesed tundsid, mida nad on läbi elanud. Meie algne n-ö slogan oli „mälus on tõde“. Elulookirjutuse kaudu saime võimaluse tuua avalikkuse ette see väga eriline tõde. Mäletan üllatust, kui panime kokku esimese kaheköitelise mälestuste kogumiku: põhiliselt olid need kirja pannud inimesed, kes olid läbi käinud kõige raskematest katsumustest eestlaste elus, aga üldine sõnum oli sellele vaatamata erakordselt positiivne. Tuli välja, et tegelikult me saime kollektiivse eestlase ajalooga toimetulemise loo.

Edasi hakkasime arutlema selle üle, mida eluloo kirjutamise protsess tähendab ja seda reflekteerima. Ilmus teine kogumik „She Who Remembers Survives“ ehk „Kes mäletab, see elab“. Sealtpeale hakkasime kriitiliselt vaatama seda, kuidas inimesed oma kirjutatud loo konstrueerivad. Teades, mis oli tegelikult ühiskonnas toona toimunud, võis see välja tulla sellest, millest nad rääkimata jätsid või rääkisid teisiti, kui see tegelikult oli olnud. Tegime seda tööd dialoogis ajaloolastega, kes kohe algul ütlesid, et elulugudes polegi mingit tõde, elulood on eneselohutus või -pettus.

Nüüd oleme tagurdanud uude staadiumi: kas üldse on vaja elulookirjutust, kas elulugusid ei ole liiga palju? Eestis on hakanud kujunema imelik diskursus, vastupidine sellega, mida oleme alati uskunud – et minevikuta ei ole tulevikku, et mälu on identiteedi alus. Nüüd räägitakse, et milleks mälu, milleks seda nii palju. On toimumas väga oluline pööre: mälukeskselt elamuskesksele, jäljenduskesksele, facebooklikule, killustatud ja mitte mälul põhinevale enese­tundele. Sellest lähtudes ütleksin, et töö jätkamine, elulugude kaudu mäluniidi hoidmine, on uuesti iseenesest väga suur väärtus, aga muidugi hoopis teises kontekstis. Me alustasime mingis mõttes mineviku vastu protestides, nüüd me hakkame protestima tuleviku vastu.

Merle Karusoo: Jaa, alustasime, protestides mälu väljatõkete vastu. Esimene asi, mis meil õpetatakse lavakoolis: on tarvis iseendani jõuda. See on kõige tähtsam. Ka elulugude jutustajate ja nende puhul, keda intervjueerime, on see tee iseendani. Kui kaugele keegi jõuab, on iseasi. Kui nüüd uus põlvkond ütleb, et aitab sellest minevikust, räägime tulevikust, siis see tähendab tegelikult, et räägime meist, räägime minust, aitame minul jõuda minuni.

Kuidas aidata neil jõuda arusaamiseni, et nad ei jõua kunagi iseendani, kui nad ei jõua oma eellasteni? Minu kogemus näitab, et noored inimesed tõepoolest ei tea enam midagi oma üle-eelmisest põlvkonnast. Niipea kui nad on seda vägegi nuusutanud, muutub kogu nende maailmapilt. Nad ahhetavad ja ohhetavad ja nendel on äkki põnev ja nad ise on äkki enesele põnevad. Olenemata sellest, kas see muudab nende tulevast käitumist või ei, hakkavad nad aru saama, et kõik need igavad lood eelmistest inimestest on tegelikult niitidega seotud nende endiga. Meie ülesanne peaks olema nad lihtsalt niikaugele kuidagimoodi aidata, et nad tajuksid ära mingigi niidi iseendaga.

Mäluprobleemi kohta mõtlesin välja küsimuse: kellele on amneesia raskem, kas sellele, kes kannatab mälukaotuse all, või nendele, kes on tema ümber?

Eesti Draamateatri „Kured läinud, kurjad ilmad“, lavastaja Merle Karusoo, esietendus 22. III 1997.

Eesti Draamateatri „Kured läinud, kurjad ilmad“, lavastaja Merle Karusoo, esietendus 22. III 1997.

Peeter Laurits

Aigi Rahi-Tamm: Tahaksin tagasi tulla selle rolli juurde, mis oli elulugudel 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. See oli rahvale tema ajaloo tagasiandmise hetk. 25 aasta jooksul on väga palju muutunud, ka lugude tonaalsus, sisu, kirjutamisviisid. Ajaloolasena on huvitav analüüsida, mida kirjutati siis ja mida nüüd ning kuidas seda väärtustatakse, millised pöörded on toimunud väärtushinnangutega.

Isiklikumast poolest: üks mu loengukursustest on „Poliitiline vägivald Eestis 1905–1960“, loeme seal just kogutud elulugusid. Selleks et noor inimene mõistaks, kuidas mälestus kirja pannakse, olen kahel viimasel aastal pannud nad ise mälestusi kirjutama. Sealt tulevad välja dilemmad: „Miks ma kirjutan, kas ma pean kirjutama, millest ma kirjutan, millest ma ei kirjuta, kas ma kirjutan nimed sisse? See, mille ma teile nüüd saadan, on mul juba neljas variant. Ma alguses arvasin küll, et kirjutan ausalt, aga ma ei suuda ausalt kirjutada.“

Tiiu Jaago: 1990ndatel pakkus elu­lugude kogu järsku suure tekstikorpuse, uue allika, kus ei olnud sissesõidetud rada ja võisid teha, nii nagu oskasid, nagu teoreetilised raamid juhtisid, aga täiesti erineval viisil. Tekkis väga huvitav interdistsiplinaarne koostöö. See oli verstapost, kui hakkasime üksteist mõistma, nägime, kui erinevalt me kõigele läheneme ja millised on võimalus, et edasi liikuda.

Rahvusvaheline retseptsioon

Laak: Mis on pakkunud eesti elulugude osas kõige rohkem rahvusvahelist huvi?

Kirss: 2008. ja 2009. aasta projekti eesmärk oli anda välja ingliskeelne valikkogumik „Eesti rahva elulugude“ I ja II köitest, 25 elulugu. Publitseeris Central European University Press, mina olin tõlkija. Sel raamatul „Estonian Life Stories“ (2009) on ainult üks viga: see on väga kallis. Aga see on mulle mitmelt poolt toonud meilisõnumeid ja tekitanud konverentsidel küsimusi. Elulood on olnud kasulikud väga mitmele uurijale. Mainin siinkohal vaid Anu Mai Kõlli, kes on kasutanud eluloolist materjali oma uurimustes põgenike, eriti üksikemade kohta, kes pagesid siit 1944. aastal.

Et rahvusvahelist mõõdet anda, on sageli vaja võrdlusmomenti, kas või lätlaste elulugudega. Kahjuks tuleb aga keelebarjäär ette. Olen endale lubanud, et enne surma õpin läti keele ära.

Hinrikus: Rahvusvaheliselt saab tähelepanu äratada, kui kirjutame sellises keeles, mida loetakse. Ene Kõresaare koostatud ingliskeelne kogumik „Soldiers of Memory“ ehk „Mälu sõdurid“ (2011) eesti meeste sõjakogemustest on saanud päris palju vastukaja.

Kurvet-Käosaar: Olen käinud sihikindlalt paljudel konverentsidel rääkimas elulugudest, eriti küüditamise lugudest. Mul on olnud missioon panna see sündmus laiemasse Teise maailmasõja järgsesse konteksti. Alati räägin konverentsidel ka ettekande baasist, meie elulugude kogust, elulookultuurist. Juba asjaolu, et meil on ulatuslikud elulookogud, on äratanud rahvusvaheliselt hästi suurt positiivset huvi. Minu meelest on tohutu saavutus eluloo enesestmõistetavaks pidamine, see, et me teame, mis on elulood, ja armastame neid lugeda-kirjutada – see pole tekitanud imetlust.

Sutrop: Olime koos Tiinaga kaastoimetajad ühe teose juures, mille andis välja Toronto ülikooli kirjastus, Leena ja mitmed teised eestlased on seal ka autorid. Selle raamatu pealkiri on „Haunted Narratives“, eesti keeles „Kummitavad lood“. Kaastoimetajatena oli huvitav näha konteksti. Meile on elulugude kogumine ja nendest rääkimine seotud mineviku ja rahvale mälu tagasiandmisega ja traumakogemuse mõtestamisega, sellega, mis juhtus eesti rahvaga XX sajandi keskel. See vaatenurk põrkus rahvusvahelises uurimisgrupis nii teoreetilise kui ka kontseptuaalse küsimuse otsa, kas me tohime rääkida küüditamisest ja Nõukogude okupatsioonist kui traumakogemusest. Sakslased sõna otseses mõttes kaastoimetajatena keelasid meie autoritel seda nimetada, meil tekkis päris tõsine ideoloogiline võitlus selle pärast. Sõna „trauma“ ja niisugune kogemus on sakslaste meelest kohane ainult natsikuritegudest rääkimise korral ja seda ei tohi võrrelda kommunistlike kuritegudega. Kuna natsi-Saksamaa tehtu oli täiesti unikaalne kuritegu, siis ei tohi trauma mõistet nende arvates millelegi muule laiendada.

Me siiski surusime „trauma“ sisse, aga diskussioon näitas, kui vaieldav see ikkagi on ja kui tõsiselt võideldakse selle pärast, kes võib ennast ohvriks nimetada ja milliste sõnadega ta seda teha tohib. See on põhimõtteline vahe, mis praegugi Euroopat lõhestab. Tegelikult ei ole Ida- ja Lääne-Euroopa veel tõeliselt üheks saanud, sest kummaski valitseb erinev minevikutaju.

Lauristin: Ameerika kultuurisotsioloog Jeffrey Alexander on viidanud, et selleks, et Euroopa Nõukogude totalitarismi kogemusest saaks rahvusvaheliselt tunnustatud lugu, on vaja Nõukogude holokaust, kõik kannatused ja selle mõju maailmale kogemuslikult arusaadavaks teha. Mõistmine saab tulla ainult empaatia kaudu. See ei saa tulla teoreetilise analüüsi tõttu. Aga empaatia on võimalik inimliku kogemuse puhul. Elulugudel on sellest müürist, millest sa rääkisid ja mis tõesti on olemas, läbimurdmisel võtmetähtsus.

Rahi-Tamm: Meie elulugude kogu vaadatakse kui fenomeni. Selle maht on alati kaasa toonud tõsise jahmatuse – nii väike rahvas ja nii suur kogu! Ma näen siin võimalust – see on ikkagi nõukogude ajast läbitulemise ja selles elamise kogemus. Hooveri instituut ja Stanfordi ülikool on teinud meeletu töö, kopeerinud tuhandete kaupa meie arhiivimaterjale. Kuid kes oskab neid materjale lugeda ja kasutada? Selles mõttes peaks nende kõrvale tekitama ka korraliku elulugude kogu. Sündmusi peab vaatama kahelt poolt, kahes võtmes. Kui kerida ajaratast edasi pool sajandit ja mõelda, kas ja kuidas nõukogudeaegseid dokumente loetakse, näen siin ohutegureid. Kiirkorras tuleks kirja panna õpetussõnad, kuidas tuleb tollaseid materjale lugeda.

Jaago: Kultuuriuurijate konverentsidel, kuhu mina satun, on poliitiline õhkkond tunduvalt rahulikum kui sotsioloogide konverentsidel. Toon siin välja tähelepaneku ühelt suulise ajaloo konverentsilt. Eesti, Soome ja Skandinaavia puhul on eripärane, et meil on kirjalikud kogud. Selle üle imestatakse küll. Näiteks läti kolleeg üllatus, et mis, te teete üleskutse ja teile hakataksegi kirjutama vastuseid. See ei ole Lätis niimoodi, neil on suulised inter­vjuud ja Läti elulugude kogu koosnebki tegelikult suuliste intervjuude salvestustest. Seevastu soomlased saavad meist väga hästi aru, sest neil on samad traditsioonid ja sama kirjutamiskultuur. Selle poolest oleme suhteliselt unikaalsed.

Kurvet-Käosaar: Meil on üks ühine rahvusvaheline elulugude vahetamise kogemus aastast 2011. Karusoo pani mu üliõpilased suure rahvusvahelise konverentsi külaliste ees oma elulugu rääkima. Saalis oli üle 150 26 eri rahvusest inimese. See ei olnud teaduslik etteaste, vaid vahetu oma elu esitamine, mis on paljudele hirmutav – kas vahendus nii rahvusvahelisele auditooriumile jõuab kohale, pakub huvi, loob seoseid? Sellest elulooesitlusest räägitakse siiamaani. Seal oleks võinud nõela kukkumist kuulda.

Kuidas edasi?

Laak: Kuidas peaks elulugude kogumine edasi minema? Võib-olla ei peakski koguma, vaid tõlkima kõik eesti elulood inglise keelde. Kas tuleks arvestada elektroonilise maailmaga, inimeste harjumusega kirjutada mingeid hoopis teistsuguseid tekste? Missugused teemad on õhus elulugude kogumisel?

Karusoo: Kõige olulisem on valik. Hakkasin mõtlema sellele, kuidas lugusid vahendada. Praegu me trükime need ära, kusjuures toimetame neid väga ettevaatlikult. Tegelikult ei saa päris naha vahele pugeda, kui avaldame lugusid sellistena, nagu nad päriselt on, ainult kärpimisega. Peaks olema julgem ja isegi jultunum, kui tahame edasi minna. Kui nüüd tõlkimise küsimus tuli: lugusid, mis on kirja pandud, tuleks tihendada ja ilmutada nii, nagu me teeme teatris omaenese tehtud suuliste intervjuudega, teritada neid. Tahan toimetajale soovida palju suuremat loomingulist julgust, siis saame palju loetavamad tekstid ja palju intrigeerivama materjali nii iseenestele kui ka teistele. Ilmutada on tarvis, kuid sellest ilmutamisest, mis praegu on, jääb väheks, et kaasata kogu rahvast, et tekitada veel kord selline palavik, nagu juhtus siis, kui me alustasime.

Hinrikus: Tallinnas on ju algatus „Kogu me lugu“ ja neid lugusid on väga palju internetis. Mulle on küsimus, kas me peame minemagi rohkem internetti – kas see on see keel, millesse me peame tõlkima ja kas see keel on universaalne? Ma arvan siiski, et me peame jätkama vanaviisi kogumist vähemalt senikaua, kuni on olemas see põlvkond, kes armastab kirjalikku teksti.

Kirss: Vahel oleme arutanud selle üle, kes üldse ei kirjuta, kes vaikivad, kuid mitte sellepärast, et keegi ei ole nendeni jõudnud, vaid muudel põhjustel. Mul on näide ühest Toronto eestlasest, kes tahtis oma elulugu kirja panna. Tuli välja, et see oli tema viimane eluaasta. Üks vaikijatest, nimelt tema abikaasa, ütles aga naljaga pooleks, et tal ei ole elulugu, tema mehel on elulugu. Valik vaikida või küsimus, kes on vait, kuna keegi tema vastu huvi ei tunne, on see, mida tuleb kogu aeg silmas pidada. Võib-olla on siin mängus soostereotüüp või stereotüüp, et elulugu on olnud sellel inimesel, kes on olnud tegus. Paljud inimesed on oma elust kirjutades leidnud, et nad ei ole suuri tegusid teinud ja et seetõttu ei ole neil justkui õigust oma eluloole.

Hinrikus: Sellele räägib minu meelest vastu see, kui me leiame raamatupoes, et aasta jooksul on ilmunud 200 raamatut, mis on mingit moodi defineeritud eluloona. On terved grupid, kes arvavad, et ükskõik kui suured või väiksed tegijad nad on, neil on õigus eluloole.

Kurvet-Käosaar: Tulevikus võiks mõelda nendele, kes küll vaikivad, aga võib-olla tahaksid oma kogemust vahendada. Mõtlen täpsustavatele küsimustele, mida on mulle esitatud praeguse eluloovõistluse kohta. On küsitud, kas tohib saata oma eluloo mingis muus vormis kui tekstina, näiteks koomiksi kujul. Kaks korda on huvi tuntud, mida see tähendab, et oma eluloo võib saata anonüümselt.

Sutrop: Sekundeerin Tiina tõstatatud naisküsimusele. Väga palju oleneb sellest, kuidas elulugude kogumine välja kuulutada, mida me otsime ja ootame. Olen nõus, et tendents alustada elulugu sellega, kes oli mu isa, mida ma abikaasana tegin, ega ma ei olegi midagi eriti teinud, on ühe põlvkonna naistel olemas. Aga kui tuli üleskutse kirjutada oma armastusest, olid sama põlvkonna ülestähendused raamatus „Kured läinud, kurjad ilmad“ väga-väga elavad ja isiklikud. See oleneb väga sellest, mida kutsungis öelda. Kindlasti tuleb jätkata.

Meeletu andmepanga juures huvitab mind see, kuidas teha kõik kättesaadavaks. Ühelt poolt võib muidugi veebis kõik kättesaadavaks teha, aga teiselt poolt on uurijal võimalik suunata inimesi lugema teatud perspektiivist. Võib võrrelda inimeste elu nii, nagu on teinud seda Viivi Luik „Seitsmendas rahukevades“: mäletate katkendit, kus ta ütleb, et kusagil voolas vanni vesi – ja mis toimub samal ajal väikeses kollektiviseerimist läbi elavas Eestimaa külas? Võib viia inimeste elu ajalises ja ruumilises mõttes võrreldavaks, nii et me näeme, mis juhtub ühe eluga siis, kui aeg teeb temaga midagi või paigutab ta kuhugi. Praegu elavad eestlased 127 maal läbi niivõrd erinevaid asju. Põlvkondlikkuse teema – mis sai ühel ja samal aastal sündinutest, kui nad olid Siberis, Torontos, Eestis või rändasid välja Venemaale? Miks mitte ka rahvusvaheliselt kõrvutada.

Lauristin: Meil on elulookirjutamist ikka seotud ajaloo, poliitika, suurte asjadega. On justkui suurte asjadega seotud suured elulood ja siis elatud elu, mis ei ole elulugu. Nüüd on tegelikult aeg, kus oleme jõudnud n-ö antropoloogilise pöördeni, huvini kogemuste erinevuste ja lähivaate vastu.

Mind vaevab väga see, et meie kogus katkevad elulood suurtel aastatel. Puudub see, mis pärast hakkab juhtuma. Igapäevaelu, suhete ja kogemuste seisukohalt võiks nüüd anda hääle ja võimaluse ka nendele inimestele, keda me ei saa nimetada võitjate põlvkonnaks. Arvan, et püüd jõuda läbi sellest facebooklikust või ajakirjanduslikust või ka politoloogilisest kestast selle pildini, mis on tegelikult viimase 20–30 aasta jooksul toimunud inimestega, annaks küll võimaluse ka jõuda tagasi identiteedi ja mälu juurde. Mina olen küll kindel, et ilma eluloorefleksioonita, ilma mäluta pole meil identiteeti, pole seda inimesel ega ole ka rahval.

Karusoo: Pean ütlema kolme asja. Kõigepealt „Kurgede …“ raamat. Üks asi on teema väljakäimine, teine see, et valiku tegin nendest tekstidest mina ja tegin sellesama julgusega. Võib öelda, et see on dramatiseeritud.

Teine asi on see, et kui me alustasime 80ndate lõpus elulugude kogumist, siis alustasime audiointervjuudega. Tänapäevani pean seda kõige paremaks eluloointervjuuks üldse, kui inimene puutub sellega esimest korda kokku ja pooleteise tunni jooksul loob oma eluloo. Eelistasime just nii-ütelda lihtsaid inimesi. Noh, loomulikult nad alustasid juttu nii, et mis nüüd mina, mul pole midagi olnud ja nõnda edasi. Niipea aga, kui nad hakkasid rääkima sellest, mida neil olnud ei ole, hakkas huvitav neil ja hakkas meil. Nad on avameelsed. Intervjuu lõpus öeldakse, et nüüd te saate veel üks kord otsustada, kas see lint jääb mulle või ma annan selle teile ja me lõpetame. Keegi ei ole ära võtnud seda intervjuud meie käest kunagi.

Viimane on see, et kuigi me alustasime vanade inimestega, kes on sündinud enne 1920. aastat, ja noori ei lastud üldse ligigi, siis tänaseks olen ma siiski ka noorte inimeste lugusid kogunud. Need on lühimaterjalid, teistmoodi kogutud, grupina kogutud, aga neis on ikkagi olemas ka see, mis toob tänasesse päeva.

Jaago: Folkloristina tean, et oma elust on räägitud mitmel viisil – on lauldud, on jutustatud muinasjutte. Ka elulugu on üks viis jutustada. Olen näiteks uurinud, kuidas on XX sajandi vältel jõudnud suuline pärimus mälestustesse, mälestustest omakorda tõstetakse see internetti, internetis jällegi pudeneb see uuesti laiali.

Ma ei eitaks ka Facebooki. Mind huvitab väga, mis on see avalik teema, mille üle üksteisega suheldakse, ja minu arust on see ruum, kodukoht. Selle üle arutletakse ja see loob natuke teistsuguse võrgustiku, mis meid seob – mitte ajalugu, vaid ruum.

Rahi-Tamm: Aasta tagasi arutasime, kas paneme kogumise kinni. Ei pane! Elulugude ühendusel on usalduse kapital. Seda ei ole paljudel uutel algatustel. Inimesi peab julgustama. Ajalookirjutusel on siin oma töö teha. On palju isiku­kategooriaid, kellest me üldse pole rääkinud.

1 http://www.kirmus.ee/est/teenused/elulood/

2 http://www.eetika.ee/et/arvamuslood2016

3 https://kogumelugu.ee/et#tutvustus

4 Ühenduse koduleht http://eestielulood.edicy.co/et

5 Ettekannete teesid http://www.kirmus.ee/pildid/pdf/Teesiraamatuke_Elulookonverents_2016_a5+3mm-2.pdf

6 Kogumikes „Võim ja kultuur“ (2003) ja „Kahe vahel“ (2016).


Veebis avaldatud üleskirjutuses on mõned täpsustused ja parandused, mis puuduvad paberlehes. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht