PS

Toomas Raudam

Seilates sadamata. Koostanud Kersti Unt Ja Marja Unt. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2012. 397 lk. Minu kirjutis suhtub Kersti ja Marja Undi koostatud, Kersti Undi mõtestatud ja Hannes Varblase pealkirjastatud almanahhide aegadele (1967—1985) keskendatud uuringusse „Seilates sadamata” nagu koheva karvaga angoora kass hommikul päikese käes kuumaks köetud autokapotti – tal on seal hea olla! Ta on seal PS, peale põhikeha auto ja päikese, mis ise põledes sooja tekitab. Jaotan oma kirjutise mitmeks PSiks, see vastab kõige rohkem minu ning raamatus kirjeldatava aja ja „omavoliliste”, täpselt kalibreeritud, riikliku EI ja sisemise JAA vahel balansseerivate tegevuse ja trükiste omavahelisele suhtele. PS „Liiga lihtne, ehkki võib-olla ahvatlev, oleks vaadelda omakirjastuslike trükiste algset teket kui otsest vastupanuliikumist (kuigi ka see külg on neis või osa autorite ja toetajate vaadetes kahtlemata olemas).” (Lk 27.) Mina hindan seda lauset enim. Paraku on nii, et lauses mainitud ahvatlus on nakatanud mingi osa tänapäeva eesti kirjandusest ning ilmselt ka ajaloouuringutest, pealiskaudsest publitsistikast ei tasu mitte rääkidagi. Kirjutajate hulgas leidub nii neid, kes selles ajas ise elasid, kui ka neid, kes sellest vaid kuulu järgi teavad, kuid oskavad sellest nii kirjutada, et hakka või uskuma. Küsimus pole selles, kas nii oli või ei olnud, kas võõrvõimu vihkamine oli meisse kodeeritud, kas need, kes astusid parteisse, talitasid õigesti või valesti, vaid pigem selles, et painepinnases peituvad dramaatilised konfliktid on keskpärasele kirjanikule ning andetule ajaloolasele (võib ka vastupidi) alati käepärasemad, igasugune komplitseeritum suhtumine on aga võimalik vaid tõe, meele ja tunde kooskõlas ja kannatlikkuses.

Kirjandusse puutuvalt: ajal, kus kõik on hästi, kus sotsialism Tšehhoslovakkias võtab üha inimlikumaid ja pehmemaid vorme, hakkavad kaks võhivõõrast seltsimeest teineteist Praha linna tänaval täiesti ilma põhjuseta vihmavarjudega kolkima. Selle mitte küll sõna-sõnalt taastatud stseeni autor on Milan Kundera. Ei mäleta enam täpselt, millises raamatus, kuid see polegi tähtis. Kuidas teha (kirjutada, luua) midagi, mis oleks teistest erinev, täiesti ise-seisev? Selleks on vaja vabadust, ametlike piirangute puudumist ja seda toonased poolkeelatud, veerandlubatud üllitised ka võimaldasid. Kas sellest hüpoteetilisest taimelavast mõni eriomadustega taim välja kasvas, selles kahtlen ma sügavalt. Kas oli seal ka keegi üliandeline? Ma arvan, et ei. Mitte kellelgi polnud teab mis talenti; kõik olid keskmiselt, kuid erinevalt andetud. Jaan Undi diplomaatilises sõnastuses kõlab sama mõte nii: „Surnud konnast elusat ei saa, härjast rääkimata.” (Lk 279.)

PPS

Tulin Tartusse 1967ndal. Tulin väikelinnast Paidest. Kui lihtne oli siis olla Keegi. Pruukis ainult juuksed krae peale kasvatada. Aga mina olin näinud midagi enamat. Olin näinud tõelist teise ilma saadikut: tal oli peas juuksepahmakas à la Angela Davis, tema ninasõõrmed sarnanesid lukuaukudega, ta õppis ülikoolis ja rääkis kütkestavalt moodsast kunstist. Õnneks elas ta kõrvalmajas oma emaga ning sai kodus käies meie poolt läbi astuda. Nagu muuseas andis ta mulle pataka pildistatud raamatulehti ja palus mul need ära tõlkida. Ta teadis, et kavatsen minna Tartusse inglise keelt õppima. Värisesin suurest õnnest. Läksin raamatukokku, lasin endale tuua Silveti ja asusin tõlkima. See oli mu esimene kokkupuude omakirjastusega. Herbert Readi „Moodsa kunsti ajaloos” on mõned leheküljed minu tõlgitud. „Seilamisraamatus” on kunstirühmituse Visarid (tõlke) tegevust küll mainitud, kuid PSina. Mõnel teisel uurijal tuleks see töö eraldi käsile võtta, pealegi ei seisnud kunsti- ja kirjandusõõnestus (loe: õnnistus) teineteisest eraldi, vaid esines tihedas põimingus, kusjuures Visarite vaimne juht Kaljo Põllu oli Marmi ja „Kolme mehe laulude” kaanekujundaja, rääkimata Enn Tegovast, kes tegi almanahhidele tihedat kaas- ja koostööd (õõnestuslikud terminid mõlemad.) Peale selle tegutses veel kunstikabineti ruumes Peeter Lukatsi juhtimisel tavamõistust traumeeriv spiritistlik „taldrikukeskus”, mis andis välja UFO-raamatuid ning mille liikmetele oli igapäevaseks asjaks kehast väljas käia, mõnel andekamal ka Kuud külastada. Ja see polnud sugugi nii mänguline või koomiline, nagu see lugejale praegu võib tunduda. Peaasi oli vastanduda ametlikule ideoloogiale, mis tunnustas vaid mateeriat. Mitte kõik ei olnud roosiline. Nõrganärvilisemad meist ei pidanud vastu, nii mõnigi meist sattus hullumajja. Ka see aeg ajas, muster mustris on siiani läbi uurimata ja kirjutamata.

PPPS

Olen ka ise lubakeelatud kaastööd teinud. Senini seisab silme ees suuremõõduline, kujutluses veelgi kasvav, peagi pea tervet lauda kattev jooneline paberileht, kuhu tekivad sõnad, millest mäletan vaid üht, pealkirja – JUMAL. Kirjutan kodukoha kirikust, seisan vastamisi oma vanaisa altari kohale tehtud maalinguga, aga ka Vabadussõjale pühendatud mälestussambaga, mis samuti minu vanaisa taies. Pea kohal kõrguvad võlvid ja löövid, värvilistest akendest voogavad sisse auravad valgusjoad. Tunnen, kuidas magusvalus tunne jookseb mööda kätt üles. Mälestussammast ma täpsemalt kirjeldada ei julge, siis peaksin ka mainima Vabadussõda, vabadust ja sõda ja seda ma teha ei julge, ei julgeks siiski, kui see oleks lubatud – nüüdki, siiski. Paraku lükatakse mu töö Marmi toimetuses tagasi. Olgu see tõestuseks, et sugugi mitte igaüks ei pääsenud sisse, keegi pidi ka välja jääma. Natuke valus mul vist on, aga ma ei mäleta sõnu, millega oma pettumust mitmekordse mälupalimpsesti alt välja tuua. Igal juhul kaua ma kurb ei ole. Mul on hea meel, et saan suhelda endast andekamate, võitlusvalmimatega, seiklus- ja sekkumishimulisematega. Minust saab tüüpiline PS – Persetmoodi Siiras.

PPPPS

Hannes Varblane (sünd 1949) on mind tänulikkusega meenutanud seoses sellega, et ma ta rokkmuusika viljastavate lätete juurde juhtisin ja taaruva „kassipoja nina piimatassi surusin”. Kõik see on õige. Ainult et enne mind oli Sass Müller, kes keelas mul kuulata ükskõik millist muusikat peale roki ja bluusi. Ka minu Varblase-õpe nägi pisut karmim välja. Mäletan, et kui me minu pool Ehitaja tänaval (nr 49, tõtake sinna, meie nähtamatud jalajäljed peaks veel nähtavad olema!) mingil ajal (seisku, seier!) muusikat kuulasime, tahtis Hannes kangesti teada, millest küll see Eric Burdon laulab, mina aga põrutasin: „Varblane, ära mölise, kuula parem!”. Ega ma tõtt-öelda ise ka laulu sõnadest – „The House of the Rising Sun”? – aru ei saanud, aga sellest ajast peale Hannes kuulab ja saab kõigest aru, kuigi tal on muusikalist kuulmist vähem veel kui minul.

PPPPPS

Võiksin nii lõputult lobiseda, PSide arv on Päratult Suur. Teine kord vahest, sest lõppu ootab ka kõige kannatlikum lugeja kannatamatusega.

Aeg on algus: 1980, esimene veerand. Seisan Võidu väljakul Moskva kohviku kella all. Minust vasakul (ma ei tea, miks, kuid ruumitaju on mul ajatajust märksa parem) on Peep Gorinov, tema kõrval Krista Kaer. Mõlemad on mu sõbrad. Ja siis ma küsin või ütlen midagi. Mida, ei mäleta. Aga seda mäletan küll, kuidas kõlas, kuidas oli – vastus.

Peep: „See on sellepärast, et sul on head sõbrad.”

Mida ma küll küsida võisin? Aga seda tean ma kindlalt, mis oli enne seda. Enne seda oli, et istusime minu pool. Meid oli neli ja me panime kokku almanahhi: kodanik Gorinov, värsisepp Ilmet, Varblane, mis kõlab nagu pseudonüüm, aga on päris. Ja siinkirjutaja. Kolmas ja neljas on Jaan Unt ja Ilmar Vene. Vene võiks olla Paat, aga mul on veel üks sõber, kelle hüüdnimi on Paat, ja siis läheks kõik segi, kui ma nimemängu veelgi jätkaks. Unt, teadagi, on Lupus ja Ilmar (Vene) on kirjutanud kas essee või luuletused, täpselt ei mäleta, pealegi pole teda ennast kohal. Unt noogutab, ta on oma toimetamised ära toimetanud ja on nõus tulevases almanahhis (Igavese Esimese) Toimetajana ka esinema. Ja siis on see, et saan Agu Sisaskilt Loomingu Raamatukokku antud käsikirja tagasi. Käsikirjaga on kaasas äraütlemiskiri, mille on kirjutanud Paul-Eerik Rummo. Kiri on viisakas, ei saada aru, miks just meie koos tahame ilmavalgust näha, pealegi on kaks meist, Peep ja mina, justkui küpsemad, sest meie lugusid ja lullasid on Loomingus trükitud, Hannes ja Ilmar aga võiksid veel küpseda. Kui me nüüd mingil põhjusel ilmuda oleksime saanud – sõpruskond, kelle käsikirja pealkirjaks „Ambutud hambutud” –, oleksime paugupealt ametlikult tunnustatud. Ja seda me ka soovisime, puhtast tahtmisest koos teha ja olla, mis formaalselt kattus „põrandaaluste” konkreetse teo juhtmotiiviga (vt lk 27). Avaldamise korral puudunuks meil igasugune võimalus end „vastalistena” välja paista lasta. Nüüd võib see tänu A. Sile, P.-E. Rile, LRile ja muidugi ENSV-le tagantjärele kuigivõrd isegi tõe(se)na tunduda. Ning kui meil oleks sügaval maa all urg, kust saata maa peale teateid tegelikkusest, siis võiks seda ka teha. Aga ei ole. Pole enam urge või orvasid (viimane teadaolev kadus Mati Sirkli lahkumisega sealt). Pole enam vahet, kas ülal või all. Kõik on keskel ja keskmine. Lihtne ja veel lihtsam. On ainult nišid. Ja sinna mahuvad kõik.

PPPPPPS

Päike paistab. Auto sõidab. Kapotil küünejälgi pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming