Puberteetiku paradigma

Vilja Kiisler, Delfi

  Jan Kausi “Tema” saadab Fowlesi “Maagi” juurde, “Maag” juhatab tupikusse. 

 

 

Jan Kaus, Tema. Tuum, 2006.

John Fowles, Maag. Varrak, 2005.

 

 

Kas tõesti käivad tuttavad Jan Kausist mõnekümne aasta pärast kaarega mööda, sest Kaus on ju see vanamees, kes hakkab jälle palumata John Fowlesi “Maagist” jutustama? Ei usu. Pole võimalik, et nii hea romaani nagu “Tema” autor jääb elu lõpuni eeskujuna silmas pidama midagi nii kunstiliselt ebatäiuslikku ja inimlikult ebaküpset kui “Maag”.

Kui Fowles hakkas “Maagi” kirjutama, siis puudus tal “vähegi koherentne juhtidee – nii elus endas kui raamatus”, nagu seisab eestikeelse “Maagi” kolmanda trüki (2005) eessõnas. Fowles on enda sõnul ammugi leppinud teadmisega, et “Maag”, mis on talle endale professionaalset rahuldust pakkunud kõige vähem, köidab tema lugejaid tänase päevani enim. Fowlesil on tuline õigus, vaatamata sellele, et “Maag” on oma vastuolulisuses erakordselt haarav raamat.

Kausi “Tema” kohta ei saa sama väita – “koherentne juhtidee” on täitsa olemas, kuigi selle sõnastused võivad lugejati erineda. Küll aga on see idee samavõrd ebaküps, võiks öelda – “noor” nagu “Maagi” oma. “Maagi” kohalolekut on Kausi raamatus pidevalt tunda. Põhiline, mis kaht romaani seob, on keskendatus psühholoogilistele piirsituatsioonidele, inimliku vabaduse piire püüdvatele mängudele. Mõlema romaani peategelane on egoistlik enesehaletseja, puberteetliku hinge- ja vaimueluga noor mees, kellele piirsituatsioonid ja mängud annavad täiskasvanuks saamise võimaluse. Mõlemal juhul aga lõpevad mängud eeldatavasti ikkagi eikuskil ja eimillegagi.

 

 

Vabadus kui mõistmise vabadus

 

Põhiline, mis neid romaane lahutab, on kunstiline väärtus. Kausi romaan on nimelt Fowlesi omast tublisti kindlakäelisem. Süžeeliinide vähesus Fowlesi romaaniga võrreldes ning keskendatus vähematele sündmustele, vähematele tegelastele tuleb “Temale” ainult kasuks. Pole aga võimatu, et kord aastakümnete pärast põhjustab “Tema” vananevale Kausile samapalju peavalu kui “Maag” Fowlesile – noored lugejad armastavad ikka seda noore Kausi romaani, ehkki tolleks ajaks on Kaus kirjutanud juba oma “Fausti” või “Klaaspärlimängu”, mida kooli kirjandusprogramm loomulikult “Temale” eelistab. Vahepealsetes raamatutes on Kaus aga eeldatavasti vabanenud “Maagile” ja “Temale” ühisest puberteetlikust paradigmast: noorusele omasest mõistmatusest eelkõige omaenese tunnete suhtes.

Nii “Maag” kui ka “Tema” on mõlemad noore autori raamatud noorest mehest, kellele mäng, millesse nad satuvad, pakub võimaluse saada psühholoogilises mõttes täiskasvanuks: loobuda egoismist ja võtta vastutus oma tegude eest enda peale.  Ühtlasi kuulub täiskasvanuks saamisse leppimine tõsiasjaga, et olukorras, kus me asume meist tugevamate, halastamatute ja armutute jõudude meelevallas – kui “inimsus ringutab käsi” ning valida antakse ainult hirmsate tegude vahel – , ei ole olemas “õiget” valikut.  Niisiis seisneb meie ainus vabadus vabaduses valida seda, mida ma tunneme, mõtleme ja mõistame – mitte vabaduses millestki või millestki, samuti mitte vabaduses valida tegutsemisviisi.

Tegelikult tõendavad nii “Maag” kui ka “Tema” üht ja sama: selleks, et saada täiskasvanuks, et mõista elus “põhilist”, ei piisa mängudest, olgu need kui tahes rafineeritud ja rikastavad. Ometi ei mõista seda “põhilist” ei Nicholas Urfe ega Sten Laam, kuigi esimesele jätab autor rohkem lootust kui teisele. Lootust vähendab ka asjaolu, et “Maagi” mänge korraldab Conchis, kelle elukogemus ja maailmamõistmine peaks sellekohase soovi üleüldse välistama. Inimene, kes on mõistnud vabadust omaenese kreekaliku olemuse kaudu lk 484 kirjeldatud viisil, ei peaks enam mängima mingeid mänge. Ometi teeb seda.

Kas too Conchise vabadusemõistmine on kreekalik, selle üle võib muidugi vaielda. Esiteks on küsitav, mida üleüldse veel tähendab kreekalik XX sajandil, teiseks torkab aga silma, et nood piinatud kreeklased, kes tarvitavad oma “vabaduse” sõna relvana, mõistavad seda hoopis teisiti, oluliselt kitsamalt kui Conchis – kellele lähedane on omakorda Fowles ise, sest kuigi ta ei kaitse Conchise valikut, kaitseb ta “selle dilemma realiteeti”.

Sten ei teoretiseeri vabaduse üle ega tee seda raamatus eneses ka keegi teine tema eest. Küll aga on tema puberteetlik vabaduseiha aimatav kõiges, mida ta teeb ja mõtleb. Sellele ebaküpsele vabadusepürgimusele on iseloomulik keeldumine vastutusest – sõnades vastutusest teiste ees (Mirjami, aga ka nt Ljuba ja Aadu ees), tegelikult aga vastutusest iseenda ees. Vastutus iseenda ees ei tähenda siinse arusaama kohaselt mitte ainult vastutust oma tegude eest ja nende tagajärgede mõistmist, vaid pigem: oma tunnete mõistmist, mis leevendab ja sulatab viimaks üldse protesti valikuvabaduse piiratuse vastu olukordades, kus tegevuse valiku võimalus on antud vaid formaalselt.

 

 

Vägivald – vabaduse hind?

 

Küll aga meeldib vabaduse üle arutleda kirjanik Kausile endale (vt nt EPL 11. VI 2005), kelle sõnutsi on meil vabadust seda vähem, mida rohkem me vabadust mõistame – ning seda vabadust kahandab igal hetkel teiste vabadust ihkavate indiviidide olemasolu ja toimimine meie ümber. Teisiti: igaühe vabadust kahandab vastutus teiste inimeste ees. Kirjaniku selle (allpool selgub, et samuti, ütleme, ikkagi “noorusliku”) äratundmise taustal võib tunduda isegi kummaline, et ta oma mõistmisest peategelasele killukestki ei kingi. Küllap aga armastab lugeja ebaküpset tegelast rohkem kui küpset täiskasvanut, kes enam ei võitle. Tee mõistmiseni on alati huvipakkuvam kui mõistmine ise, ebaküpsus on ikka võluvam viimsest valmidusest.

Küpsema vabadusemõistmise tee võimaldab Fowles viimaks ka Nicholasele: “Täisealiseks saamine on nagu mäkkeronimine, ja mina seisin alles selle jääkalju ees, selle võimatuse, selle ligipääsmatuse jalamil: Sina ei pea mitte ligimesele asjata valu tegema” (lk 711). Paradoksaalne on aga see, et just selsamal leheküljel on seesama Nicholas hävitanud ühe noore naise elu: et valida teine – iga päev ja ikka uuesti. Nõnda osutub see küpsemgi vabadusemõistmine paratamatult vägivaldseks kellegi teise, sageli aga  selle iga päev üha uuesti valija enda suhtes – justkui kuuluks valu vältimatult inimene olemise juurde. Nagu oleks ikkagi vägivald vabaduse hind.

“Olla vägivaldne või mitte, see on küsimus,” formuleerib Sten sellesama valiku “Temas” (lk 203). Valida mitte-vägivald on tegelikult sama hästi kui võimatu, sest kui täiskasvanu on enda peale võtnud vastutuse ka teiste indiviidide eest sootsiumis, siis osutub ta aeg-ajalt paratamatult vägivaldseks iseenda suhtes. Väga harva on võimalik, et “kõik on rahul”.

Me ei tea, mis Nicholasest saab. Tõenäoliselt mitte midagi. Nagu ka Stenist. Nad mõlemad on nagu need tuhanded, miljonid inimesed, kelles armastuse lähedus ja surma võimalus (vrd Triin Soometsa tekstiga “Tema” tagakaanel) avavad mõistmise, avardumise tee, kes aga niipea kui piirid eemalduvad ja elu enesestmõistetavused maad võtavad, lasevad paokil ukse hajameelselt kinni vajuda ja lähevad oma teed, ikka endistviisi mõtlemata ja nägemata, mõistmata oma tundeid vähimalgi määral.

Näib olevat paratamatu, et “Tema” mõistmiseks peab lugema “Maagi”. Ja pole liialt arrogantne nõuda, et mõlemat loetaks vähemasti kaks korda. (“Arrogantse” nõude lugeda romaani kaks korda esitas mäletatavasti Thomas Mann oma “Võlumäe” puhul, mille peategelast Hans Castorpi tutvustab Mann lihtsa, tavalise noormehena. Steni ja Nicholase puberteetlikkust rõhutab selles võrdluses eelkõige asjaolu, et nemad on enda meelest väga erilised – ning just selle veendumuse poolest hästi “tavalised”.)

Ainult et… “Maag” ei anna vastuseid küsimustele, mida tekitab “Tema” lugemine. “Tema” saadab “Maagi” juurde tagasi, aga “Maag” juhatab taas ummikusse. Iga vastuse hinnaks on vähemasti kaks uut küsimust või vastuolu, ebamugavat di- või trilemmat, mille lahendused liiguvad võrdlemisi kitsastes etteantustes, sest ei saa ju hästi vastata, kui küsitud on ebatäpselt, ebaloogiliselt või lapsikult.

Mõlemad raamatud liiguvad ühises lapsikuse ja egoismi paradigmas, mis aimab teistsuguse, täiskasvanu paradigma olemasolu ning isegi teed sinna, keeldudes ometi päriselt sellele asumast. See tee keerleb ümber ja läbi inimese enese ning algab andestamisest, teatavast leppimisest. Mängud võivad aidata paradigma vahetuse vajadust mõista, ei pruugi aga vahetust ennast läbi viia. Ja kui paradigma vahetust ei too ei armastus ega surm, tuleb ilmselt lootma jääda ajale. Aeg võib – aga ei pruugi – muuta seda, mida ei muutnud ei arm ega surm.

 

PARANDUS

Toimetaja sõnastusviperuse tõttu sai mineval nädalal Toomas Liivi loo “Kas filoloog peaks raamatuid lugema?” alapealkiri eksitav. Kõik, kes loo läbi lugesid, mõistsid muidugi, et kirjandusprofessori ametikohta ei ole enam Tallinna ülikooli eesti filoloogia osakonnas. Terve ülikooli peale jagub neid küll.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming