Püdel püssirohi ja suitsev kahepalgeline

Rein Tootmaa, Hanno Valdmann

Tuld perifeeriast 2. ešelonile!        Krista Ojasaar, „Tumedad linnad”  Hanno Valdmann: Krista Ojasaar on tubli harrastaja, aga ei enamat. Loomulikult toob kirjanduses elamine kiusatuse ise sõna sekka öelda, kuid mida teha, kui sädet napib. Poetess loob kujundeid, mis ei tekita tundeid; nirisev oja, kärestiketa, ja destilleeritud veega.          Rein Tootmaa: Pimedas kirjutamise ime. Kompositsiooniliselt on Krista Ojasaar eristanud oma luuletused tsüklitesse, kuigi märkimisväärset erisust pole neis ei ositi ega ka luuletuste eneste vahel; sarnasust tsüklisiseselt aga ei rohkem ega vähem kui kogu raamatus. Otsast lõpuni üks ekslemine valge-pimeda, heleda-tumeda ning meeleheite (ängi, raskuse, külma, halli, vilu jne) ja lootuse/igatsuse  mail. Mõnes kohas ilmub värssidesse küll ka sina/kallis, aga temagagi ei osata lõpuks peale hakata muud, kui seljad vastamisi panna ja raamatuid lugeda (lk 71). Kulunud kujundite rivis on üks lootustandvamaid täht, ent nagu luuletaja ise tõdeb, jääb see leidmata (lk 90). Ja eesti naisluuletajate läbi aegade ehk kõige kasutatumat ja tähendusterohkemat kujundit tuul pruugib Ojasaar vaid tuulise päeva märkimiseks: nii külm on öösel / nii tuuline päeval (lk  74).

Siiski annab autor sellele muutuste-toojale kujundile omapoolse ja isikupärase sisu, millega tegelikult tõdeb ja fikseerib kogu oma luule olemuse: Tuulest voolitud vanainimesed / nagu ajast pleekinud puud (lk 74). On kirjutatud ka igatsusest tõelise järele (lk 33 jm), aga sinnasamasse paberile ja sõnasse see jääbki; me ei näe ega tunneta seda. Kas autori lüüriline mina seda isegi usub!? Autorist, kes selle taga, me ei räägiks (hea tava ei luba), kui ei oleks  programmilisi teadaandmisi kirjutaja enda kohta. (Vt lk-d 35-36, 45-46 ja 85!) Aga, mis teha, kui tahetakse teistest erineda, aga pole ei inspiratsiooni ega emotsioone. Siis ei olegi ju muud kui pimedus. Ei saa ainult aru, milleks peab pimedas kirjutama ning kellele seda tarvis on. Milleks teha sõnu, kui nende tegemine ennastki tüütab ja tekstid põgenevad käest? Milleks võtta kulgejalt ära tee, uskujalt taevas? Ühtegi luuletust, mis tervikuna esiletõstmist  vääriks, mina ei leidnud, küll aga paar-kuus ilusat luulelist sõnapaari ning ütlemist: kuu käed (lk 43), Sulakullast kuu / tilgub tasa (lk 54), kuused seisavad nagu tunnimehed (lk 60), plikalikud taevasatsid (lk 68), aeg möödub teetasside kaupa (lk 73), Lumi on nagu koer kurbade silmadega (lk 26). Kõik neist sõnadest kerkinud pildid on vaimusilmas kergesti kujuteldavad, välja arvatud viimane. No küll ikka tahaks sellist lund näha! Kuigi Krista Ojasaar on oma luule-puudutamisega pea kõik siin ilmas üsna masendavaks teinud, mingi määratlemata täheigatsus siiski jääb. Ja vaadake – see on uskumatu, see on, võiks ehk öelda, lausa luule ime.         

Simo Runnel, „Pomisen palveid siin pilvede all”       

H. V.: Kahju kulutatud paberist. Kas Ilmamaa ei pelga, et säärase saasta avaldamine võib ka „Mõtteloole” varju heitma hakata? Aga ei, veri  on paksem kui vesi. Ja tõepoolest: on nii halb, et hakkab juba hea. Söön sõnu, teen pöörde ja ilmutan lunastava erandi:     

Kuhu läheb inimene?

Kuhu läheb inimene, kui tal pole raha?
Mida mõtleb inimesest urgu omav hiir?
Inimest ta oma urgu kutsuda ei taha,
külalise suurusele kehtib ülempiir.

Soolane peab olema see pisaratejõgi,
mis inimese silmadest otsima läeb merd.
Ajahammas inimest nii kiiresti ei õgi,
nagu valab tillukese hiirepoja verd.

Ning lk 69 asuv „Verine õis” võib olla nelja siin käsitletud kogu kõigist luuletustest parim.   

R. T.: Klassikalise ehk siis traditsioonilise luuleteooria järgi on Simo Runneli värsiteod selles kogus enamasti täiesti korralikud ja korrektsed  luuletused. Seda paraku ainult vormilt, ja seda luuleteooria peamiselt käsitlebki; vähe on sisulisi kriteeriume sellesse teooriasse sisse kirjutatud. Aga pole hullu, sest sisu vähemasti 90%-l Simo Runneli luuletustel polegi. Mõnel siiski on juhtunud see välja/sisse tulema ja nendele on eespool kirjutaja ka viidanud. Ega minagi neid eriti rohkem leidnud. Kui mõne luuletuse avavärsid ja esimene salm tõotavadki kobedat sisu ja vahedat mõtet (lugeja juba ootab ja on põnevil, et no nüüd, no nüüd tuleb), siis nullitakse see enamasti ära. Ja sellele on palju „kaasa aidanud” värsisepa kindel kavatsus kõik värsiread riimi ajada – kardan, et selle nahka on nii mõnigi algselt oluline sisu ja kobe mõte (juba tegija peas) läinudki.         

Kujundiloome … On seal siiski üksjagu uut ja huvitavat, aga see, mis on uus, pole huvitav; ja see, mis on huvitav, pole enam uus. Eks uut aiaväravat on ikka huvitav kaeda ja selle „värava” puhul huvitab kaejat ennekõike vahest see, et miks uus värav tehtud on. Selleks on enamasti  kaks põhjust: kas oli vana lagunenud ja vajas väljavahetamist või oli ümbrus teiseks saanud ning vana sinna lihtsalt enam ei kõlvanud. Nende luuletuste näol ei ole tegemist aga kummagi loomislooga.       

Joanna Ellmann, „Kriipimisi kookonist”       

H. V.: Joanna Ellmanni poeetikas puudub (nagu Ojasaarel) pinge. Kuhjuv kujundikobar ei lendu ja, muide, tekstides võiks iva olla. Seda aga pole (põhjalikumalt tudeerides võib teri kaevata, kuid sai ei ole veel rosinasai, kui seal on kolm rosinat); ilmavaatlus jätkub. Uusi luuletusi koorub nagu Varblasi, pisut kahtlustan ka grafomaaniat.     

R. T.: Tühja kera müsteerium. Kohe avavärsis fikseerib autor oma luule ühe peamise omaduse: määramatuse (midagi rebeneb kuskil, lk 5). Ainus kindel sõna selles on rebeneb, peatselt järgneb koorub ning pärast mitmeid metamorfoose  jääb luuletaja lüürilisest minast alles kera / mis jääb /kuskile / alatiseks / alles (30. VI 2010). Järgnevas antakse korduvalt teada, et see kera on tühi, ja seda kuni luulekogu lõpuni: ikka ja jälle tunnen et olen / seest täiesti tühi (lk 90). Mis sealt tühjast kerast siis tuleb? Avaluuletusele järgneb ehe metafoorne story, kevadest suve saamise lugu ja see on päris hea lugu. Kolmas luuletus kujutab endast kaemust väsinud pilvest kollases taevas ja neljandas (kah kaemuslik nagu paljud järgnevadki luuletused) määratletakse kogu edasise luulevoo peamine sisu: sõgeduste kujutlused. Ja seda need enamasti ongi, markantseimad ehk lk-del 13, 22–24, 42, 50-51, 64-65, 74-75. Kohati on see voog somnambuulne (27-28 jm), kohati manalikloitsulik (29 jm), mis tõepoolest on eriline ja hämmastab oma kummastatud kujundlikkuses: kastaneid ei ole vaja enam silmadest nutta / sest lehed tõusid surnuist ülesse. (lk 31) Luuletaja  tajub endas väge (lk 34 jm.), sõnamaagia isegi toimib; „suguvõsa pärimuses” (lk 17–19) on võimalik näha tulevikku ja minevikku, lennata aegade vahel, ravida kätega ja hüpnotiseerida pilguga. Üleüldse on Joanna Ellmanni luuleminale pea kõik (mis pähe tuleb) võimalik: peatada aega, tappa ja ravida, kõike muuta, kõike teada – ometi seisab seesama mina veel miljonigi aasta pärast mäejalamil ja mõtleb sama tunnet (lk 12). Mis tunne see küll ometi  on? Kord on see tunne salata olevat (lk 14), kord sõnanägemuste tundmine nii unes kui ilmsi (lk 20), kord kolmas, kord neljas jne. – aga kõik kokku ikka üks ja seesama tunne, kuhu mahuvad äng, igatsus, omaenese sõlmed (lk 41), sõgetumedus (lk 42) jpm ning järjest rohkem üksindust (selle põhjalikum vaatlus lk 61). See viib kaootiliselt tundleva mina teadliku eemaldumiseni maailmast (lk 55) ja väljalendamiseni Linnuteest (lk 65). Ei aita siin enam ei sina (lk  48) ega tekst (lk 49) ega isegi enam sina ja mina koos (lk 84-85).   

Päris palju luulet on sellest tühja kera sõgeduste kujutlustest pudenenud. See on ometi kui müsteerium, luua eimillestki midagi on vaid jumalatele jõukohane. Aga, mis kõige kummalisem, lõpuks pistetakse see tühi kera  ka nahka (lk 88) ja siis pole enam isegi tühjust ning ka olematus neelab alla oma tüve (samas). Aga luuletar ei anna alla: kui ka kogu kosmos alla neelatakse (lk 89), jääb tema (mina) ikka alles. Ja siis ei jää tõesti enam muud üle kui palvetada: jumal, palun tee nii / et ma ei oleks enam vaht (palve, lk 83; 11. IV 2010). 

Mati Puhm, „Puhas laul”         

H. V.: Isekirjastusliku raamatu avaldanud Mati Puhm on silmanähtavalt ja kõrvakuuldavalt Juhan Liivilt šnitti võtnud. Värsid jõuavad meieni sajanditagusest vaimuilmast, mil rukkiväli lagendikul heljus. Kohati on šlaagripotentsiaali.         

R. T.: Lauliku tempel. Mati Puhmi „Puhas laul” sisaldab endas peamiselt harrast (siin paraku  rohkem härdameelset) ja sentimentaalset hinge- ja isamaaluulet, kus tundmused ja mõtted antud kord läbi lüüriliste looduspiltide, kord otse lausutuna. Luulekogu esimeses pooles on tajutav ja ka valdav sügisetunnetus, seda nii otseöelduna, sõnalis-pildiliselt kui ka hingelis-tunnetuslikult: Vaikne sügisene vesi (lk 6), juba tuleb sügise (lk 9), linnukesed sätivad end minekule (lk 12), Lehed nagu kuldsed pärjad /sügisesel puul (lk 13) jne. Ja kui enamasti kaasneb  meil sügisetundega mingi suve äramineku nukrus, ja sama võiks eeldada ka selle kogu kurvavõitu tonaalsusest, siis ometi Puhm üllatab meid: Käes on jälle see kollendav sügis // – – -// aeg taas õnnelik olla (lk 17) Eks käi aastaaegade kujutamine ikka looduslüürika sisse; Puhmi „Puhta laulu” tunnetuslike tagamaade puhul on ehk tähenduslik see, et puudub kevad. Olulisel kohal „Puhtas laulus” on ka mehe teise poole ehk siis sinu olemasolu, pigem küll  tema puudumine reaalis, see-eest seda mõjukam olemine mõtteis ja kujutlusis: Kuusk ja kask on kõrvu väljal / teineteisele (lk 3), Nii lihtsalt nad kasvasid kokku: / kaks inimest – mees ja naine (lk 8); ja – Võib-olla kõik on hoopis lihtsam, Langevad ära kõik liigsed sõnad …   

Naabrinaine teisel pool seina Vähkreb voodis niisama kui mina. (lk 16) Mida edasi, seda enam see sina-puudumine ennast tunda annab: Koju, koju, tahaks koju, / kõik ma leiaks üles sääl; / sinuga ma jagaks jälle / oma halva, oma hää (lk 37) – ning päädib järgnevas: sinu eest ma annaks elu, / annaks oma laulud ka (lk 40).   

Kuivõrd Mati Puhmal on selles kogus ka üksjagu isamaalisi luuletusi, siis kasvab see mehe küljeluu sina üsna sujuvalt üle sina=isamaaks nagu Juhan Liivil (äratuntavaimad jäljendused lk-del 9 ja 18): Nii kinni on süda su küljes, mu maa, / nii kinni su laulutuules (lk 44 jm).       

Vormiliselt eristab Mati Puhma puhtaid laule teistest selles tekstiüksuses (liitarvustuses) käsitletud autoritest just värsistamise lihtsus, kohati oskamatuski (võrreldes Krista Ojasaarega, kes kohati kohe tahab keeruline olla), kohatine rütmitajumatus (eriti võrreldes Joanna Ellmanniga) ning riimitud ja riimimata värsside kokkupanu ning ebapuhaste riimide koosolek puhastega ühes ja samas luuletuses (võrreldes Simo Runneliga) See aga, mis sisuliselt eristab Mati Puhma puhtaid laule ülejäänutest,  on ehk olulisem, sest seda kohtab tänapäevases eesti luules harva: elu ja hetkede hoidmine, elu ja ilu üle rõõmustamine, olemise ülistamine: Neid hetki peab hoidma – / need hetked on kullast (lk 41), Rõõm, rõõm, ole mu ligi // – – – // ole mu surmani (lk 14); laul sünnib rõõmust, sünnib veest (lk 43 jm).       

Elu-, puhtuse- ja rõõmuhoidjaliku hoiaku ning olemise ülistamise (mis läbib tervet luulekogu)  fikseerib laulik ka ise oma programmilistes väljaütlemistes: Kuid laulik on ärkvel, / ta und ei saa, / vaid pühas usus / seob taeva ja maa (lk 21); Sa laulikuks sündisid – / päeva ja ööd / nüüd teenima pead selles templis (lk 45). Tegelikult ei ole kõik lauliku templis loodu nii selge, puhas ja rõõmus, kui siin kirjutatu põhjal võiks arvata; on ka valu ja muret, on kogunisti sant (lk 11), hing kui haavatul (lk 33), aga kõige selle kohal kõrgub vaimuvägi (lk 42), mis suudab  kõige selle peale ikka hüüda: oh elu, / ma armastan sind…(lk 34); headus ehib elu (lk 48). Sama kange kui Joanna Ellmann oma universumist plehkupanemise kavatsustega on Mati Puhm järeleandmatu oma eluhoidmises ja -ülistamises ning selle rõõmuga ülevalamises. Tänasel luulemaastikul lausa uskumatu hoiak, tõesti templit väärt. Aga missugust?! Ju see peaks olema mingis ärkamisaegses ja naiivses stiilis, aga ilmtingimata puhas ja avar, et sinna  mahuksid ära ka suured ja ringikargavad metonüümilised luulekujundid ja -kujud nagu Vaikselt jään veel korraks siia / ühes nendega … / Süda suurest röömust rinnas / nagu vasikas (lk 13). 

Kokkuvõtteks 

R. T.: Kui neid luuletajaid ja nende siin käsitletud teoseid omavahel võrrelda, siis – nii naljakas kui see ka pole –, annavad need tunnistust  sellest, et naiste „lüürilistele minadele” ei ole olemine siin ja praegu mitte karvavõrdki meeltmööda; kui Krista Ojasaar ei jõua haleda elu ja kohutava olu fikseerimisest kaugemale, siis Joanna Ellmann teeb ka algatuseks sedasama, aga siis otsustab sellest kohast nimega „siin ja praegu” lihtsalt ära uttu tõmmata, teadmata jällegi, kus see „udu” asub ja kas seal parem võiks olla. Vormiliselt on Ellmann spontaansem, tema luulevoog voolab nagu laava vulkaani kraatrist ning kohati on tunne, et autoril on raskusi selle peatamisega ehk siis punktide panemisega. Ojasaare luule on rohkem „tehtud”, ta on oma värsse kõvasti küll lihvinud (nagu viidatakse ka Loomingu 2010. aastaluule aasta-ülevaates), kuid head nahka pole sellest ikkagi tulnud. Haaratava ulatus on tal ahtam ning enesekordamisi on tal märkimisväärselt rohkem kui kaasvõitlejannal.         

Mehed seevastu on siin maises elus olemisega üsna rahul; üks (Mati Puhm), vaatamata valu ja (üksi-)olemise vaeva kujutamisele ning kurbusele-nukrusele kui läbivale tonaalsusele selles kogus, siiski lausa ülistab elu, teine (Simo  Runnel) laseb lustist vemmalvärsse, mõni neist küündimas koguni handorunnelliku mõttetihenduseni: Kuningas Joosep lehvitab kätt. / Rahvas vaatab. On rahva seas pätt. / Kuningas märkab nurjatut meest, / röögatab valjult: „Pätt, hoia eest!” („Kuningas Joosep”, lk 28). Ja lõpetuseks ning pealkirjaga sidumiseks: aine nende kirjutajate sees on veel liiga püdel. Nühitakse küll, aga püssist pauku ei tule ning täisväärtuslikku luulet ei sünni.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming