Püha Jüri vabastamine

Arno Oja

Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulurästikut. Toimetaja Mihkel Kaevats. Verb, Tallinn, 2011. 95 lk.    Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid. Harper Lee, „Tappa laulurästast...”    Nii ütleb romaanis Atticus Finch, kelle tarkust ja tasakaalukust on Jürgen Rooste endale eeskujuks seadnud („Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed”. Kite, Tallinn, 2011, lk 196). Rästikutel võtab selle tõeni jõudmine veel aega. Kui lüüriliselt sotsiaalne (või vastupidi) luuletaja Rooste oma rästikud peale laulmise  ka lendama õpetab, siis ehk tunnevad need samamoodi. 

Siiski on „Kuidas tappa laulurästikut” siiamaani Jürgen Rooste parim kogu. Ega eelmisedki kehvad olnud, lihtsalt „Underi isehakanud  sohipoeg” või „eesti kirjanduse kümnesendine” on pikkamisi kaalukaks kaheeuroseks kasvanud. Selle luuleraamatu haruldaselt nägus köide ja Piia Ruberi võrratu kujundus väärtustavad sisu veel omakorda. 

„See on sisemisem ja nägemuslikum kogu, võib öelda ka paadunum kui Jürgeni eelmised,” kinnitab teadmamehest koostaja-toimetaja Mihkel Kaevats oma kaassõnas. Toimetajapoolne  saatesõna, isegi toimetaja olemasolu iseenesest, on meie luuleraamatute puhul midagi enneolematut. Jättes autori ja toimetaja töö vahekorra „Kuidas tappa laulurästiku” kokkupanekul nende endi „siseasjaks”, tuleb siinkohal siiski märkida luulekogu kavakindlat ja ühtset kompositsiooni. Ning tunnustada ka Mihkel Kaevatsit kui luuletajat. Raamatu saateteksti võib lugeda kui kaassõna, aga samuti kui Jürgen Roostest ajendatud terviklikku proosaluuletust. 

Ulg ja palve 

Rooste uskumust mööda on luuletaja „Jumala  poolt siia ilma aednikuks seatud” („Kius olla …”, lk 198). Tema enda kärneritööd vääristavad ekspressiivne sõnastus ja musikaalsus, punkrock ja bluus. Nagu kunagisele biitnikute esipoeedile Allen Ginsbergile (keda Jürgen ka ise on tõlkinud), on luule temalegi sõnadesse pandud ulg. Kuid Rooste ei püüa ajaloo „suuri” kuidagi järele aimata. Tema ulg on oma põlvkonna loomulikku maailmatunnetust edasi andev meedium, on elustiil, mida täpselt  summeerib Ginsbergi kuulsa poeemi „Howl” algusvärss: „ I saw the best minds of my generation”. Laulurästikute tulek „linna sisemisse põrgupõlemisse” (lk 6) väljendab sedasama. Laulurästikud tulevad kivilinna kui palverändurid jumala kosmilisse kuningriiki, tulevad, et „kõnelda oma liha asjust”. Ja selle kogu algusossa kätketud palved või kõnelused jumalaga on Roostele sama loomuomased nagu ulg. Kui aga keegi mornimeelne peaks  pärima jumala tõelise olemuse järele, siis üks väike tüdruk kohvikuleti ees annab sellele sama tõsise vastuse: „see on kreemikook” (lk 13).       

Maa ja taeva vahelise keskustelu metafüüsika taga tajun ma siin Rooste kunagise õpetaja Toomas Liivi sealpoolsusest heidetud muigavtõsist luuletajapilku, mis seesuguse katakreesi heaks kiidab. Kirjutas ju temagi oma nooruses peaaegu samaaegselt nii takkajärele kuulsa „Luigele, kes tappis tanki” kui ka vähem kuulsa „Ja Jumal on seal selle oreli sees …”. Jürgen Rooste on üks neid luuletajaid, kelle tekstid saavad õige elu just autori elavas  esituses. Kui ta poeediandele lisab oma vokaalsed võimed, võib tulemus olla ettearvamatu. Mõningat aimu sellest annab kogule „Ilusaks inimeseks” (2005) lisatud CD kuulamine, ent tekitab samas ka küsimuse: kumb on esituses primaarne – sõna või muusika?       

Taanilinna bluus       

„Laulurästikute” puhul autor sellist võimalust ei jäta, kuid nendib rahulikult: „kui luuletust ei mõista enam lausuda / siis – semu – pöörita sa bluusi” (lk 16). Ja seda ta ise kogu mitmes keskmises tsüklis teebki, kuigi vaevalt et oskamatusest luuletada. Valge mehe bluus on Rooste element. Ning nii mitmegi teksti („Üksildane loom vihmas”, sürrealistliku sihiseadega „*ma olen laulev luukere”, Salingerile viitav „Rukkikuristikukoll”) juures võib vaid imestada, millise õhukitarristi osavusega ta suudab käigu  pealt registreid või saatetämbreid vahetada. Tema pekinglasest patupenilt poeetide põrgust saadud telefonikõne (lk 75-76) kuulub samasse ritta.       

Nagu ikka, etendub Rooste bluus Tallinnas (lk 10) või (autorile suupärasemalt) Taanilinnas (lk 32). Sedapuhku ongi viidatud korrad ainsad, kus ta oma kivilinna kuidagi nimetab. Vihjetena tulevad arvesse veel Kopli, Kalamaja ja Lilleküla mainimine.         

Bluusi aineski on harjumuspärane: õlu, luule, armastus, äng ja hinge järada üritav „maailmavalukoer” (lk 52). Seejuures hakkab silma, et Rooste üritab oma patte vanemate kätte tagasi nuhelda. Kui õlu on ikka õlu, siis muu alkoholi puhul väljendub ta kujundlikult: „tegime sõbraga oma isasid” (lk 21). Üht pikemat teksti koos hoidev lihtne refrään „las heliseb  mu kask / las laulab minu ööbik” (lk 60–62) on aga niivõrd painav, et jääb lugejat kummitama tema unedeski.       

Semmoista on elämä       

Nende Soome aatekaaslasele Tapani Kinnusele pühendatud sõnadega lõpetab Jürgen Rooste  luuletuse „Elu”. Eluproosa murrab luulesse ning paneb poeedi oma poja käekõrval ümisema „vihma ja autostraadide bluusi” (lk 67). Paul-Eerik Rummo kunagine kirgashele „Lumevalgus … lumepimedus” on Roostel ajavoolus redutseerunud halliks „Vihmavalguseks … vihmapimeduseks”. Selles maailmas jääb luuletaja väike õde popist vampiiriraamatust rahapuudusel ilma ning saab kingiks hoopis ühe Harry Potteri filmikasseti, sest see on vennal ülearu  (lk 58).     

Samas ränklevad laulurästikud tänavail ja näevad, kuidas dadaistliku totalitaarriigi põrgust tulnud eestlased oma elu taas põrguks  keeravad („Puhastustuli Eesti moodi”). Neis poeetilistes kirjeldustes aimub sedasama stilistilist rohmakust, mida Jürgen Rooste Eesti noorema luule tuiksoonelt otsib ja leiab. Kuid uues Eesti muinasjutus on „vanakuradi vanaema keel sepikoja seinapraos” (lk 39), lastel elab kempsunurgas kiskjakoll (lk 66) ja „mudaguglungi käpp / ulatub täpselt / su uksenupuni” (lk 42). Ning pääsu pole, tunneb luuletaja Rooste paljastunud sotsiaalne närv. Korraks laseb see  närv poeetilisel fantaasial ennast küll lohisevale tühikäigule ahvatleda („Hullu lehma naasmine”), ent õnneks mitte kaua. Laulurästikud tõusevad Taanilinna porist ning sisisevad oma „talumatuid rästikuid ridu” (lk 32) ministrite õudusunenägudesse. Enne finaali leiab luuletaja oma voodiservalt Lydia Koidula ja „läheb temaga süvitsi”. Sest süvitsiminekust sündinud triptühhon „Koidulaulik” on omaette kunstiteos, kus vaadatakse  kriitiliselt üle C. R. Jakobsoni isamaakõnedest tuntud eesti rahva pimeduse-, valguseja koiduajad. Mida lähemale kaasajale, seda ajuvabam pilt avaneb. „Me oleme nagu ilma juurteta lapsed / oma isade maal”, resümeerib Rooste luuletuses „Minu isa maa”. Troostitu järeldus, aga mõtlemapanev. 

Lohetapja Püha Jüri 

Laulurästikute tuline hingus on vist hukutav. Sest miks muidu küsib raamatu pealkiri nende tapmise kohta? Nii või teisiti, kuid tapjaks ei sobi keegi paremini kui Püha Jüri, legendaarne  maotaltsutaja ning lohetapja. Paraku on ajaloo vingerpussid seadnud nõnda, et eesti rahval pole tolle pühakuga just sõbralikud suhted. Meile on ta anastajate pühak. Püha Jüri (Georgi) embleem kaunistas muinasaegsete ristirüütlite mantleid, Püha Georgi risti purpurmustade lintidega uhkeldasid alles hiljaaegu kõikvõimalikud Vene „vähemuslased”. Isegi uhkustundega meenutatav Jüriöö ülestõus polnud ju midagi muud kui „valge neegri bluus / mille saksa produtsendid / sitaks räpiks keerasid”, nagu teab „tavaline Eesti idioot” Jürgen Rooste.       

Nüüd on Rooste otsustanud Püha Jüri rehabiliteerida ja ta lohetapmise needusest vabastada. Siinse raamatu epiloogis vaatab vananev pühak väsinuna tagasi oma ajalikule eluloole ja kuuleb taas lohesoomuste klõbinat. Kuid see klõbin kostab tema enda kolju SISEKÜLJELT. See on mälestus ja needus üheaegselt. Laulurästikutel ei lase luuletaja pühakut eksitada ning too ei pea tapma ega pead murdma, kuidas seda teha. Kanoonika ei toimi enam ning rahuteed on lahti. Nõnda ongi „Kuidas tappa laulurästikut” mitte Püha Jüri kiusamine, vaid tema vabastamine.  Harper Lee’ romaani isa Atticusel on sest hea meel. Siinkirjutajal samuti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming