Puhkuseks uhkusest

Merike Mäemets

Kadi Kull. Murakaselt. Toimetanud Mathura. Kujundanud Kadi Kull, Valdek Alber. Allikaäärne, 2013, 55 lk. Mathura, Kumalasepäev. Toimetanud Ly Ehin. Kujundanud Mathura. Allikaäärne, 2012, 88 lk. Iga päev toob endaga midagi uut. Üleöö ilmus tänavapilti värvitrükis plakat vähemalt kaheksa ruutmeetrit katval kangal, peal staažika poliitiku portree ning hüüdlause „Uhke eesti üle!”. Parteide ja valitsuse kindlal juhtimisel teevad Eesti riik ja rahvas tõhususe lipu all üha pikemaid edusamme helge tuleviku suunas. Õitsev kapitalism võidab Eestimaal lõplikult siis, kui kõik vähegi väärtuslik virtuaalseteks rahanumbriteks on muudetud. Seda vääramatut progressi ei tunnista vaid mõned nn loomeinimesed, kellele eesrindlikud arvnäidud ning muud väljapaistvad majandussaavutused mõjuvad nagu hane selga vesi. Eestimaa looduslikke ja inimlikke väärtusi ei teisenda nemad mitte majanduskasvuks, vaid hoopistükkis luuleks, mille tagatipuks veel paberkandjale vormistavad. Söakamalt tegutsevad igandlased ja tagurlased Eesti äärealadel, saades toetust muuhulgas Eesti Kultuurkapitali kohalikelt ekspertgruppidelt. Ilmekateks näideteks on siinkohal kaks üllitist kaubamärgiga Allikaäärne.

Sooja aja luule

Üsna pisikese ja õhukese luuleraamatu autor Kadi Kull pärineb arvatavasti Hiiumaalt. Teost avades jäävad kohe silma Valdek Alberi looduslike taimedega (rabamurakas, kullerkupp, vaevakask, palukas) mustvalged-illustratsioonid, milles imeliselt ühendatud joone ja taime elegants. Joonistused köidavad nii oma visandliku värskuse kui läbimõeldud komponeeritusega raamatukese ruudulähedastel lehtedel.

Enamik Kadi Kulli luuletusi küll murakate ja vaevakaskede maile ei vii (kui, siis ehk lk 42). Rohkem seonduvad nende tekstidega traditsioonilised pool-looduslikud kaanemaastikud, kus raja ääres lillatab vesikanep või udutavad äraõitsenud võililletutid. Näib, et autori eelistusi on kujundanud muu hulgas Eesti äärealadel hilisajani toiminud järjepidev väheintensiivne maaviljelus (tagakaanel võib näha koguni rõuguredelit). Pea kõik kogus sisalduv sobib loodus-tundeluule määratluse alla, mõjudes samavõrra sümpaatselt kui pretensioonitult.

Luulekogu autoriks näib olevat üsna nooruke, hoitud ja armastatud naisinimene ehk pisut vanamoelises, kuid turvalises keskkonnas, kus võib muretult paljastada pehmed varbad, lipata soojal mullal, lamaskleda rohul, nautida tuule kallistust, päikese naeratust või murakamarja magusust. Valdavalt on see sooja aja luule, kui roosid lõhnavad raskelt ja magusalt, aiad küpselt ja kutsuvalt. Armastatud-hellitatud minategelase sugulaseks loomariigist näib olevat kass. Tõesti, mis oleks sündsusetum kui häirida kassi, kes parasjagu suvatsenud süles tukastada (lk 36-37).

Enamikus luuletustes lisandub minategelasele sinategelane, küllap siis omakorda meessoost ja kõigiti positiivne. Valdavad helged meeleolud, nagu oleksid koolivaheajad maal vanaema juures sujuvalt üle kasvanud suvepuhkuseks armsama seltsis. Iseäranis köidab kallim luuletari oma naeruga:

naer hüppas

su pleekinud ripsmete vahelt välja

põrkas põselohkudelt

ja lippas üle tolmuse

laudpõranda

otse minu õnnelikuks olemise pesasse (lk 24)

Suhtega kaasneb ennetundmatu tunne (lk 13), milles sisaldub ka tiba õndsat abitust. Kõige kohasem on naiselikku ujedust ilmutada muidugi metsaretkedel:

näita mulle teed

ja tee lõke //

õpeta mind tantsima

metshaldjatega //

hoia mu nahkkinnastes käsi

kui astume

mööda puude

latvasid (lk 21)

Armsama kätest saavad metsas aga pohlalehed, millelt juua kastetilku (lk 20). Kas tahtlik või tahtmatu, igatahes huvitav piibliparalleel tekib, kui autori süda puhkab jalgu su pikkades juustes (lk 22), luuletaja juuksed omakorda kasvavad ümber su jalgade (lk 25).

Sinategelane viibib ajuti kohal, ajuti paraku eemal. See küllap objektiivselt tingitud lahusolek varjundab pea ainsana muidu päikselist suhet, võimendades sügisesi ja talve-eelseid meeleolusid. Samas sobib minategelane läkitajarolli päris kenasti, olgu või rändlinde teele saates:

selles hirmus oli midagi

jumalikku

ja midagi

ürgset (lk 33)

Lahusolekust põhjustatud soove ja igatsusi saavad mõlemad osapooled aga kasvatada taimedeks ja puudeks (lk 17, 31). Miskitpidi hüvitavad armastatu eemalviibimist ka hõlpsasti tekkivad kujutlus- ja mälupildid:

üks hingetõmme

maalis sind mu mõtetesse (lk 31)

See on täpne tähelepanek, sest iga hingetõmme toob ühtlasi järgmise mõtteuiu või kujundi. Kui siis äkitselt (lk 30) ilmub hull muusik, pealegi habetunud ja kirvega, paanikat sellegipoolest ei kaasne. Küllap on siingi tegu huvitava luulekujundi, mitte pelutav-peibutava külaullikesega. Isikupäraseid kujundeid leidub teoses mitmeid, ka suutlikkus meeleolusid edastada on Kadi Kullil kindlasti olemas.

Maa ja vee piiril

Mathura seekordne kogu viib lugeja põhjarannikule üksildasse kalurikülla. Nagu osutavad kohanimed, võiks see asuda Lahemaal Käsmu kandis. Teos sisaldab kaht tüüpi tekste. Proosalaadsed lõigud on tähistatud järjekorranumbritega, selgelt luulelaadsed struktuurid aga pealkirjastatud. Mõlemat tüüpi tekstid läbivad raamatut nagu paralleelsed, paaris kohas ristuvad lõimelõngad.

Tekste täiendavad autori ja Paavo Eensalu fotod. Pideva värvimüra taustal mõjuvad mustvalged fotod suisa õilistavalt, kuigi on kaotanud pindamata taaskasutuspaberil algse teravuse ja kontrastsuse, meenutades ivakese nõukaaegseid trükiseid. Kuid teatavat sumedust ja hägusust võib pidada ka taotluslikuks, näha selles ühisjooni või ühistooni möödunud aegadega. Võrsub ju endistest aegadest pea kogu keskkond, kus luuletaja viibib.

Peamiselt proosalaadsete lõikudega antakse edasi paikkonna ajalugu ja kohavaimu. Leidub ka viiteid teiste maade ja kultuuriloojate suunas. Eksootikat need põiked palju ei lisa, pigem kinnitavad: sa ei pea minema laia maailma, sama hästi võib maailm tulla sinu juurde.

Pealkirjastatud luuletused on isiklikumad ja tundelisemad. Laia geograafilise haardega autor püsib vist ka perekondlikel põhjustel Eestimaal, kus parasjagu on käsil viimase paari­kümne aasta kõige kuumem suvi (lk 61, 75). Sellegi­poolest näeb luuletaja (lk 42) suvesooja petlikkuse vaevata läbi, teades, et alles sealt, suve lõpust, peaks algama teine, / teistsugune suvi: / suvi, mille soojus / ei lahtu (lk 76). Eelistatult leiavad luulendamist paigad ja nähtused, mis võnguvad eksistentsi ja eksistentsialismi õhukesel piiril:

Ühtäkki kõik seiskub, tiheneb

üheksainsaks sõnaks, mida ma ei

suuda välja öelda. Igal hommikul, kui ärkan,

on maailmal üks mõõde puudu või juures;

otsin pidet selles tões, mis loob ja hävib,

loob ja hävib. (lk 10)

Mathura tajub hästi pidetuse, määramatuse seisundit maa ja vee puutetsoonis. Laiemas mõttes jääb sellisele piirialale kogu Eesti. Siinsete oludega ei saa ega tarvitsegi kohaneda, sest järgmisel hetkel on kõik jällegi muutunud. Kui üldse otsida midagi püsivat, vahest pakub seda tuul rannametsa latvades (lk 17, 22). Kes aga suudab end lepitada pideva pidetuse, muutumatu muutlikkusega, võib randtiiru kombel hõigata: Maa ja vee vaheline piir on paradiis! (lk 10). Muidugi on randtiirud maailma mastaabiga rändurid, paikse inimesega seostub pigem rohi või roostik (lk 59):

Roostik, roostik.

Iga su sahin on hingetõmme.

Hingetõmbed on loetud. (lk 26.)

Inimesele antud iseteadvus võimaldab kulgemist päevast päeva tõe ja taotluse hõredal piiril (lk 49), nagu ka endateadlikkuse ja enesepettuse piiril. Lõpuks tuleb ikkagi tunnistada: Päris pole miski muu kui see suutmatus suunata elu oma ja mitte elu rada pidi (lk 59).

Suvemaastike teispoolne valgus

Kadi Kulliga võrreldes on Mathural looduse ja tunnete kõrval filosoofiline komponent muidugi palju tugevam. Kui Kull pühendub üsna üheselt siinpoolsuse avastamisele ja kaardistamisele, siis Mathura aegruumile annavad küllap ka elatud aastate kogemused lisamõõtmed, et nähtavaks saaks suvemaastike teispoolne valgus (lk 45). Teost kandev selgelt tajutav efemeersus sünnitab lausa olevikunostalgiat: kõiges olevas sisaldub ühtlasi olematus. Osa luuletusi meenutab nii tonaalsuselt kui rütmilt Ivar Ivaski Balti eleegiaid:

Kui saabun siia tagasi, unustan

peaaegu kõik muu. Vaid vari jääb

linnadest, kus olen käinud

ja vahel ka armastanud:

kuutõbine Veneetsia, öövirge Tromsö;

vaid vari neist paigust,

mis kord tähendasid kõike. (lk 40.)

Ivaski paralleelina mõjuvad ka mälestuspildid vanaema alevikodust:

Sukelduda, kirjutada. Elu on jõgi

vana raudteesilla all, põldudel selle ümber

mälestuste katkendlik kaja. Lihula, Tuudi. (Lk 38.)

Selline tunnetus kätkeb midagi väga omast lähiajaloolisi katkestusi ja katsetusi kogenud eestlas(t)ele, olgu siis tegu välis- või sisepagulas(t)ega. Et taastada hingerahu, põimivad mõtted tugivõrgustikke möödunu ja oleva, kauge ning lähedase vahele. Kui polegi võimalik leida sama, otsitakse samasust.

Keegi Mathura tuttav arvas (lk 20), et iga paik on millegi väljendus meis enestes. Põhjapoolsed alad on tema teooria järgi pooltoonide pärusmaa, kus avaldub seegi, mis täielikus valguses või täielikus pimeduses märkamata jääks. Ka Mathura väljendab end täpsetes pooltoonides, isegi veerandtoonides, kuni kaadrisse ilmub Päikese pimestav sõõr või leegitsev merelaht, üha helenev meelevalgus uputab kõik varjud ja kontrastid (lk 67).

Nagu Andrew Wyethi kohta öeldud (lk 16-17), on ka Mathura vaatleja. Nõnda kui Wyethi maalid, on ka Mathura luuletused eelkõige hingemaastikud. Liiati muutub füüsiline asupaik aja jooksul osaks meie identiteedist, sest kui olla ühes kohas väga kaua, on / lõpuks raske öelda, kas armastad seda paika / tegelikult või oled temaga harjunud. Sa oledki / see paik, tema varjatud hääl / ja kutse (lk 32).

Mitte ainult maastikud, veel enam tekitavad osadustunnet inimesed, kes puutuvad meie südant. Selliseid inimesi on luuletaja kõrval kaks. Lausa ilmutuslikult saabub imearmas, hingepõhjani liigutav täherändur, kel väike süda juba löömas, / väikesed sõrmed sirutumas lahti ja kinni / nagu jõekarbi poolmed, aga jalad on vanad, nagu oleksid need / läbi käinud terve avaruse, otsides, otsides (lk 25).

Inimesel on kergem elada, kui keegi tema kõrval on targem kui ta ise. Nõnda ongi luuletajal läinud, sest kui elu alles algab, / on su hing vana ja tark (lk 74). Vastse vanahinge ehk väikese kumalase kilgete muusika (lk 85) ütleb isale tegelikult sedasama, mida ta ise sündinule on sisendanud: kõik on hästi, / ära unusta, et kõik on hästi (lk 25). Endast kaitsetumate ja abitumate ligiolek loob nähtavasti empaatilise turvatunde. Lausa meeltega tajutavat usaldust kiirgub toas, kus te magate, teie kaks, / kelle õnn on selge, // ja kell liigub igas minutis / paar sekundit tagurpidi (lk 28).

Teine magaja on seega elukaaslane. Suhted temaga ei tugine niivõrd mehe-naise polaarsusele, luku-võtme mehhanismile või mingile rollimängule, vaid pigem inimlikule solidaarsusele, üksolemisele. Siin toimib juba ühisväli:

Kui ärkad, hoian sind enda vastu

ja sa ütled – ei, see pole

ütlemine, on pelgalt hääl,

mil polegi sõnalist tähendust;

see on meie vastastikuse abituse hääl. (lk 31.)

Muidugi liigub mereäärsel palju linde, õitsevad kibuvitsad ja kuradikäpad, siristavad tuhanded ritsikad. Puukuuris nahistavad nugisepojad, pööningul sirguvad kassipojad võivad sattuda nugiste toidulauale. Elukangas koob ja harutab ennast ise, mustrid ilmuvad, segunevad ja hääbuvad. Isereguleeruvas kaoses leiab pidet vaid see, kes loobub klammerdumisest, tunnetab ja usaldab kõikehõlmavat haprust:

siis õpid sa sellest elust lahti ütlema, ujuma

vastu lainet, olema õnnelik nende üle,

kes sulle kaldalt lehvitavad ja kelle heaks

sa enam midagi ei saa teha. (lk 32.)

Iga päev viib endaga midagi vana. Üleöö kadus tänavapildist ka laiutav plakat koos kõmava hüüdlausega. Kuid küllap jätkavad isamaa patrioodid piiritu vaimustuse ja jäägitu ennastsalgavusega hoogsat kapitalistlikku ülesehitustööd. Kusagil on see Eesti, millega uhkustatakse, kusagil on Eesti, mis lihtsalt on. On nagu ta on. Õnneks veel on. Vahest loodab ikka veel keegi jõuda viie rikkama hulka. Kuid hoopis enam on neid, kes igatsevad jõuda kas või korrakski mere äärde. Sest uhkus on ajalik, puhkus aga vajalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming