Punased Valge silmadega

Eesti vasakintelligentide kommunistideks ja nõukogude kollaborantideks saamise lugu.

Tiit Hennoste

„Punased I“ on esimene pool monograafiast, mille eesmärk on otsida selgust kollaborantide, konkreetselt Nigol Andreseni, Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi valiku motiivides. Teisisõnu, millal, kuidas ja miks tekkis intellektuaalidel n-ö tõmme marksismi ja nõukogude kommunismi poole? Miks need inimesed ikkagi asusid Staliniga aktiivse koostöötamise ja Eesti hävitamise teele? Vastuseid on pakutud palju, kuid lahendust probleemile ei ole. Autor leiab, et neid motiive on analüüsitud, kuid „häbelikult“ (lk 23). Seejuures paistab ta eeldavat mingi ühendava, kõigile ühise motiivi olemasolu. Kahtlen selles. Tõde selgub ehk paari aasta pärast, kui ilmub monograafia teine pool. Praegu saab vaadata seda, mis toimus laias laastus 1917. aastast 1920. aastate lõpuni. Selle kohta ütlen lihtsalt, et tegu on äärmiselt olulise tööga eesti ühiskonna ja selle häbelikult käsitletud probleemide uurimise ajaloos.

Kiirpilk marksismi vooludest

Sissejuhatuses on välja toodud uurimise seis, probleemid ja allikad. See osutab, et monograafia on kavandatud teadusliku tekstina. Nii ma seda siis ka võtan. Autor on vaadanud läbi hulga arhiivimaterjale, sh Venemaa omi, kasutanud kirjavahetust (eluaegsete sõprade Semperi ja Barbaruse kirjavahetus on väga väärtuslik ja detaile pakkuv allikas) ning annab teada, et allikate hulgas on ka intellektuaalide ilukirjanduslik looming, millest on võimalik välja lugeda nende hoiakuid. Esimene peatükk annab ülevaatliku kiirpildi marksismi vaidlevatest ja ka kisklevatest vooludest Esimese maailmasõja eelajast peale, keskmeks Kominterni tegevus. Sisse on põimitud ka eesti bolševike arusaamad ja seosed väitlustega. See on hea ja väga vajalik referaat.

Peatüki viimane alaosa kannab pealkirja „Eesti ühiskonna käärimine ja marksism“, aga tegelikult kõneldakse osalt muust. Siin toob autor sisse järsku hoopis maailmasõjajärgse ehk 1920. aastate suure kultuurilise käärimise Euroopas. Ta räägib džässiajastust, naiste vabastamisest, uuest seksuaalmoraalist ja peremudelist, abordilubamisest Venemaal, revolutsiooniga vabastatud allasurutud ihadest. Autorile endale olulisim väide kõlab nii: „tollal oli noori inimesi ühiskonnas palju, neil polnud võimalik leida ühiskonnas oma kohta ja nii kujunes neist plahvatusohtlik juurteta ollus“ (lk 78). Üldistades paistab, et autori käsitluses on nooruslikkus, vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus ühiskonna revolutsiooniliseks muutumise kolm allikat ja kolm komponenti. Valge püüab edasiseski siduda konfliktide tõusu ühiskonnas noorte suure osakaaluga, püstitades teesi, et kommunismi levikut soodustavaks tingimuseks on ühiskonna „noortest ergastatud olek“ (lk 382). Iseenesest huvitav mõte, aga vajaks pikka ja põhjalikku tõestust. Kuidas see seostub eesti intelligentide kollaboratsionismiga, jäi tabamatuks.

Futurismist Kingissepani

See alapeatükk oleks minu arvates võinud olla pikem. Vilksamisi ja osalt ka hüplikult on koos liiga palju väga olulisi teemasid. Aga suurim probleem on, et puudub jutt selle perioodi kirjanduselu käärimistest ja radikaalsetest murrangutest, mis viisid kogu Euroopa, sealhulgas ka eesti kirjanduse estetismist avangardismi, esteetikakesksusest eetikakesksusesse, vandlitornist ühiskonda muutma. Kõik kolm uurimisaluseks valitud kirjanikku olid selle murrangu aktiivsed osalised, Semper mõjukana juba aastast 1914, Barbarus mõjukana vähemalt aastast 1919 ja Andresen 1920. aastate algupoolest. Ilma selle taustata, sissevaateta futurismi ja eriti ekspressionismi jääb nende inimeste kirjanduslik ja ka poliitiline tegevus üsna arusaamatuks.

Teine peatükk kannab pealkirja „Eesti kommunistid Eesti iseseisvuse vastu“ ja keskmes on ennekõike Viktor Kingissepa elu ja tegevus riigi­kukutajana. Ühtlasi saab siit kena ülevaate eesti kommunistide omavahelistest tülidest ja rivaalitsemisest. Palju uut ma enda jaoks ei leidnud, aga meeldivad olid pisikesed detailid ja tsitaadid, olgu Kingissepa eraelust või kommunistide õllejoomisest (nt lk 111). Uus paistis minu mälule pilt eesti kommunistide heldest rahastamisest Moskvast ja selle raha kasutamisest. Majandus, eriti numbrid on asi, milles Valge on silmanähtavalt tugev. Kommunistide teema läheb edasi viiendas peatükis „Agressiivse marksismi lüüasaamine Eestis“, kus käsitletakse 1924. aasta riigipöördekatset ja mis lõpeb kommunistide allakäigu ja sotsiaaldemokraatide tõusu punktiirsete lugudega. Selle teemaosa tekst on väga tihe, sest sündmusi oli palju ja need toimusid kiiresti. Pilt on põhjalik ja analüüs adekvaatne, kuigi ma pole just kohaliku kommunismiloo asjatundja. Õhku jäi ennekõike üks küsimus. Leheküljel 150 jõuab autor 1922. aasta lõppu. Sinna lõpeb miskipärast detailne ülevaade järsult ära. Leheküljel 152 on juttu sellest, kuidas 1923. aasta paiku toimus kommunistide mõju järsk tõus. Aga miks, jäi ebaselgeks.

Kolmas, lühike peatükk kannab pealkirja „Vasaksotsialistid Kominterni lävepakul“. See annab ülevaate esseeridest ja EISTPst. Need on „kõhklejad“ ehk parteid, mis jäid kõikuma sotsialistide ja kommunistide, demokraatia ja proletariaadi diktatuuri vahele (just esseeridega olid seotud Semper, Andresen ja Barbarus). Juttu on kommunistide ja sotsialistide koostööotsingutest, kommunistide kavalatest katsetest kõikujaid endale allutada jms. Keskne tegelane selles loos on üpris selgrootuna näidatud Hans Kruus, kellesse autor suhtub silmanähtava sapisusega. Tekst lõpeb sellega, kuidas EISTP kurvalt lõpetas. Kahjuks jääb see osa liiga lühikeseks ja pealiskaudsemaks kui hoolega läbi valgustatud kommunistide tegevus.

Selle järel jõuab autor oma teose kangelasteni. Neljas ja kuues peatükk pakuvad vaheldumisi sissevaateid Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi tegudesse ja vaadetesse sünnist 1920. aastate lõpuni ja kohatiste ettevaadetena ka hoopis hilisemasse aega. Isikulugude vahele on põimitud alapeatükkidena ülevaade kirjanike ühingust Tarapita ja Moskva kultuuripoliitikast Eestis, aga ilma omaette alapealkirjadeta ka muid kultuuripoliitilisi ülevaateid ja pikki refereeringuid kirjanike diskussioonidest. Selle osa keskne eesmärk on välja tuua neis inimestes jooni, seisukohti jm, mida saaks siduda hilisema üle läve astumisega.

Olen nõus peaaegu kõigega, mida Valge kirjutab Andreseni kohta. See on raamatu parim osa. Ja Andresenist pole eriti ka kirjutatud, kuna sõjaeelsel ajal kuulus ta kultuurielu perifeeriasse, vaatamata oma väga suurele kriitikatoodangule. Barbaruse ja Semperi lugudes on vähe uut. Aga just nende puhul on kirjapandu minu meelest liiga tihti üpris kahtlane. Milles on asi? Kriitilisusele häälestab tohutu hulk pisikesi detaile. Proovin neid süstematiseerida.

Kirjanduspilt on aukudega

Esimese ohumärgi tõstavad püsti faktivead. Näiteks Siuru olevat asutatud 1917. aasta maikuus ja püsinud koos 1921. aasta alguseni. Osa siurulasi olla andnud välja ajakirja Murrang. Barbarus olevat kirjutanud „ajaviitelehte“ Lilulii. Barbaruse „Meie kirjandusloomingulik staatus quo“ selles ajakirjas olevat Tuglase ja Loomingu vastu suunatud artikkel (mitte avangardi manifest, kus ka rünnakuid Loomingu pihta). Barbaruse 1920. aastate keskpaiga luule olevat järginud „prantsuse kubistlik-konstruktiivse“ (!?) luule eeskujusid. Barbarus olevat ülistanud kolmes esimeses kogus elurõõmu ja naudinguid. Semper olevat olnud aktiivne Clarté ideede propageerija. Verhaereni mõju olla Semperi luules aastakümneid tunda. Vahepeal kuulutatakse ka August Annist koos väljaandega Dünamis vasakpoolseks mõtlejaks. Jms. Siurulaste loomingu peamotiiviks pannakse erootika ja tõestuseks tsiteeritakse B. Linde sapist märkust. Kahjuks on olemas nii siurulaste looming kui ka Siuru programmilised tekstid. Visnapuu ja Gailit olevat lahkunud Siurust, sest tundsid ennast ahistatuna Siuru alalhoidliku tiiva Underi ja Adsoni poolt. See on jutumärkideta esitatud tsitaat Annuse jt kirjandusloost, aga kuidas selline arusaam sinna sattus, jääb arusaamatuks siin ja mujalgi. Mõnikord on allikas antud.

Kokkuvõttes paistab silma üks asi. Kui autori allikabaas nt kommunistidest kirjutades on väga tugev ja allikakriitika tasemel, siis kirjandusest ja kirjanduselust kõneldes on see väga õhuke. Pealegi on valitud allikate väärtus, adekvaatsus ja usaldusväärsus väga kõikuv. Ei saa kirjutada tõsimeeli eesti kirjandusest, toetudes Adsoni vigu täis „Siuru-raamatule“. Erna Siiraku monograafia Semperist oli omas ajas päris korralik, aga see on siiski nõukogude aja kirjanikulugu koos kõigega, mis sinna juurde kuulus. Ehk tasunuks lugeda algallikaid. Siis poleks ehk leidnud tõsimeelset väidet Tuglase üldtuntud vaoshoituse kohta (lk 256). Piisanuks lugeda tema kriitikat Vilde, Enno, momentlaste jt kohta. Vaoshoitusest pole seal jälgegi. Ma saan väga hästi aru, et kõike ei jõua. Aga norin ikkagi, sest lugeja saab väära pildi. Pigem tasunuks teha pool rehkendust ja jätta kirjanike kirjanduslikud asjaõiendused välja. Nende poliitilisi ideid ja ideaale saab ka muul moel väga hästi välja tuua.

Teine probleem on selline, mida ma ei oska hästi sõnastada. Näiteks on Valge pannud kirja lause, et noore Semperi kirjades oma kallimale Aurorale pole ridagi poliitikast. Milleks selline lause? Vastuse leiab lause eeldele mõeldes: Valge arvates pidanuks olema. Aga see kehtib ainult siis, kui tegelaseks on inimene, kelle mõtlemise absoluutseks alusmüüriks on ainult ja ainult ideoloogia ja sellega seotud poliitikainimene, kes vaatab kõike maailmas läbi selle prisma. Kindlasti võib uskuda, et Kingissepp oli üdini poliitiline-ideoloogiline inimene, kes kirjutas ka oma naisele poliitilisi kirju. Andresenist seda ei usu, aga maailma vaatas ta kindlasti läbi ideoloogia. Ilus näide on Valge poolt ära toodud sissevaade tema prantsuse keeles avaldatud primitiivsele kirjanduspildile, mis tõmbas kogu kirjanduse proletaarsetele liistudele (lk 338). Ei ole raske siit tagant leida nõukogude vene kirjandusarusaamu, mis kulmineerusid stalinistliku kirjandusmõistmisega. Aga Barbarus ja ammugi Semper ei olnud minu arvates inimesed, kelle mõtlemise põhja oleksid määranud poliitika ja ideoloogilised vaated. Nad olid kirjanikud. Ühesõnaga, Valge analüüsib eesti intellektuaale raevukate professionaalsete kommunistide maailmavaatelise mustri järgi ja sobitab neid sellesse mustrisse. Minu arvates kisub see viltu.

Pidevalt korduvad jutud sellest, kuidas nii Semper kui Barbarus tahtsid Eestist ära, nimetasid Eestit paigaks, mida valitseb sumbunud õhustik jms. Aga mida siis öelda Tuglase ja Suitsu kohta, kes samamoodi mõtlesid ja ütlesid?  Eluaegsed sõbrad Semper (Priit Loog) ja Barbarus (Indrek Taalma) Pärnu teatri lavastuses „Vares“.

Pidevalt korduvad jutud sellest, kuidas nii Semper kui Barbarus tahtsid Eestist ära, nimetasid Eestit paigaks, mida valitseb sumbunud õhustik jms. Aga mida siis öelda Tuglase ja Suitsu kohta, kes samamoodi mõtlesid ja ütlesid? Eluaegsed sõbrad Semper (Priit Loog) ja Barbarus (Indrek Taalma) Pärnu teatri lavastuses „Vares“.

Mats Õun

Hõredad faktid

Järgmine probleemide kimp on kõige häirivam. Kõigepealt laused, kus korduvad sõnad „tõenäoliselt“, „ilmselt“, „küllap“ jms. Mõni näide: „Semper valis sõja ajal lipnikuna töökohaks Irkutski, võib-olla selle kauguse tõttu sõjategevusest“, „Miks Barbarus hakkas arstiks? Äkki mõjus ema surm, aga äkki ikka rikkaks tahtmise soov?“, „Võib-olla kompenseerisid Semper ja Barbarus oma empaatiapuuduse Eesti ühiskonna vastu suurenenud empaatiatundega lähedaste vastu“. Need laused osutavad muidugi hüpoteesidele, millele kinnitust ei ole. Aga milleks neid vaja on? Teiseks nihutatud tõlgendused. Näiteks tuuakse Semperi arutlus sellest, kuidas eestikeelsete teoste lugemine mõjub alateadvusesse tugevamalt kui võõrkeelne kirjandus, ja selleks, et vältida alateadlikku laenamist, tuleks seda vähe lugeda. Tegu on ühemõtteliselt avangardistlik-modernistliku mõttemalliga. Mõjude, epigoonluse, laenude teema oli tollases kirjanduses väga teravalt üleval. Valge tõlgenduses saab sellest eestilikkuse põlgamise tunnistus.

Kolmandaks pidevalt korduvad jutud sellest, kuidas nii Semper kui Barbarus tahtsid Eestist ära, nimetasid Eestit paigaks, mida valitseb sumbunud õhustik jms. Aga mida siis öelda Tuglase ja Suitsu kohta, kes samamoodi mõtlesid ja ütlesid? Semper ei võidelnud Saksa okupatsiooni vastu, kuid Valge ütleb ka ise, et seda ei teinud ka teised kirjanikud. Semper ja Kruus olid Asutava Kogu liikmed ja sellega seotakse nende kõrvalehoidmine Vabadussõjast. Huvitav, kas see ei peaks siis kehtima kõigi kogu liikmete kohta. Kokkuvõttes: argumentidena esitatakse siin fakte, mis käivad hoopis suurema hulga inimeste ja hoopis teiste vaadete ja tegudega inimeste kohta kui Semper ja Barbarus. Sellistel faktidel puudub argumendi väärtus.

Ideelised meeldivad enam

Kas on asi mõnikord selles, et autor ei tunne tollast eesti kirjanduselu, kirjandusvoolusid ja nende põhimõtteid, vaidlusi, väitlusi ja leere? Võib olla, sest raamatus seda ülevaadet ei ole. Üks asi teeb aga väga ettevaatlikuks. Kõigi nende pidevalt korduvate võtete suund on kogu aeg sama. Lugejat lükatakse vaikselt seisukohale, et sellel on midagi pistmist nende meeste tulevase poolevalikuga ning tegu polnud ikka õigete eestlastega. Ausalt öeldes tekkis mul selliseid lauseid aina ja aina kohates mitu korda tahtmine kogu raamat kõrvale visata. Kusagil on piir, millest üle võib astuda poliitiline publitsist, aga mitte ajaloolane, kes kuulutab oma eesmärgiks uurida välja tõde. Üldse paistab silma selge erinevus autori suhtumistes. On näha, kuidas Valge suhtub nt Semperisse selgelt halvemini kui teistesse. Ehk ma ei eksi, kui pakun selle aluseks tema enda maailmavaatelised arusaamad. Semper on kindlasti tuulelipsem kui teised, kes on enam ideelised inimesed. Ja need meeldivad kirjutajale rohkem, olgu või räiged kommunistid.

Siia sappa sobivad kaks olulist terminiküsimust. Esimene on „fašism“. See oli sõna, mis 1920. aastate algusest peale tuli pahempoolsete seas kasutusele üsna laias tähenduses, märkides mõnikord isegi kõike marksismivastast. Valge toob selle sõna erinevaid rõhke läbi raamatu esile. See on väga oluline. Neid kohti tasub lugeda kõigil, kel praegu sama sõnaga asja. Teise rühma moodustavad „internatsionalism“, „kosmopolitism“ ja „üldinimlikkus“. Kohati paistab, et Valge kasutab internatsionalismi ja kosmopolitismi segamini. Nii viidatakse Semperi kaudu Barbaruse internatsionalismile juba noorusest (lk 224), kuigi ta ise määratles ennast kosmopoliidina. Ja Semper kuulutas ennast hoopis internatsionalistiks (selle eristuse võib leida nende kirjavahetusest). Barbaruse tekst Tarapitas vastandab rahvusluse ja „yldinimluse ideaali“. Selle nimetab Valge ümber kosmopolitismiks. Minu arvates oli see midagi muud. Kosmopolitism seostub ehk ka Valge kasutatud mõistega „vaterlandslos“ (lk 388), mis märgib inimest, kelle poliitiline lojaalsus ei ole seotud riigi ega rahvusega. Üldinimlikkuse ja vendluse ideed tulid ennekõike Esimese maailmasõja järgsest saksa ekspressionismist, mis omakorda oli keskne avangardisuund eesti kirjanduses, mida järgisid kõik kolm selle raamatu kangelast. Nende all peeti silmas seda, mis ühendab inimesi, vaatamata nende rahvusele, erinevatele vaadetele ja aadetele. Samadest märksõnadest on läbi imbunud kogu luule 1919. – 1922. aastani, samuti kirjanduslikud manifestid (eriti tasub lugeda nt Visnapuud). Neid kolme mõistet tuleb tolles ajas eristada, et mitte sattuda vildakale teele.

Raamatu lõpetab teoretiseeriv peatükk „Marksism-leninism kui oopium“. Jutt on arusaamast, mille järgi on marksism-leninism või kommunism tõlgendatav uue religioonina. Peatüki viimane alapeatükk kannab pealkirja „Eesti intellektuaalide marksism“. See on omaette essee, mis esitab tihedalt pakituna autori arusaama selle kohta, mis võinuks viia Semperi, Barbaruse jt üle piiri. See lugu vajab omaette põhjalikku analüüsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming