Puu otsas kirjanikuks

Merike Mäemets

ehk Sõnakunsti edendamisest eraalgatuse korras Ärge tulge lapsejutuga, et kirjanikud kasvavad puu otsas. Puu otsas kasvavad harrastajad, diletandid ja grafomaanid. Näidake mulle puu otsas kasvand korvpallurit või dirigenti! Sven Kivisildnik, „Sõnakunsti edendamisest” (Sirp 1. III 2013) Ja ongi nii, et puu otsas korvpalluriks või dirigendiks ei saada. Mõistagi, kui hakata oksal istudes liiga hoogsalt käsi vibutama või palli põrgatama, võib täiega alla pudeneda. Põhjusi jagub muidki. Tasemel dirigendiks ei saada ka kodus peegli ees vehkides, profikorvpalluriks tagahoovis võrku sahistades, sest dirigent vajab orkestrit või koori, korvpallur tervet meeskonda treeneri taktikepi all. Õigemini kaht meeskonda, kuna selles mängus on võrdtähtis roll vastasmängijatel. Mõte puu otsas kirjanikuks saada aga ei näigi nii lootusetu. Kirjutamine on pigem individualistlik ettevõtmine, mis ei nõua suurema kollektiivi osalemist loomeprotsessis. Ilmekalt kirjeldab katset puu otsas kirjanikuks saada vana hea Bornhöhe. Paraku ei soosinud välised olud Vesipruuli pürgimusi. Luulevaenulikud naabrid käisid pidevalt puu all kirjameest häirimas ja koera haugutamas, kui see tegevus aga ebapiisavaks jäi, pintseldas õel Tatikas kirjahärra isteaseme sula liimiga üle. Sülearvutid võimaldavad nüüdis-Eesti kirjanikuhakatistel vähemalt soojema ilmaga taas puu otsa asuda. Kui loojat ümbritseb toetav keskkond, saab põhimõtteliselt puu otsas kirjatööd teha küll.

Küsimus on aga selles, kas puu otsas võrsuvad kirjanikud või üksnes harrastajad, diletandid ja grafomaanid. Ilmselt vajavad need mõisted siinkohal seletamist. Grafomaan peaks olema inimene, kes kirjutab sisemisest vajadusest või sundusest. Ei saa muidu ja kõik! Seejuures võib vastupandamatu kirjutamissund anda täiesti kvaliteetseid teoseid, kui see juhtub tabama andekat ja intelligentset isikut. Mõnigi maailmakirjanduse suurteos on ikka hirmuäratavalt paks! Diletant on iseõppija või isehakanu. Autor pole lõpetanud vastavat ameti- ega kõrgkooli, omandanud kirjanduses teaduskraadi ega litsentsi. Mõni Eesti esikirjanik on filoloogilise haridusega, aga kuuldavasti mitte kõik. Kirjanduses on iseõppijaid palju rohkem kui neurokirurgias või raketiteaduses, kuid õppeprotsessi edendavad juhised, asjakohane tagasiside ja erapooletu kõrvalseisja pilk teevad head kõigile.

Harrastaja on ilus emakeelne sõna ning tähendab isikut, kes tegeleb antud alaga (s.t kirjandusega) igapäevase leivatöö kõrvalt.

Kes on ikkagi kirjanik, kui ta ei tohi olla grafomaan, diletant ega harrastaja? Päris kirjanik peaks seega olema isik, kes, tundmata muidu vajadust kirjutada, on lasknud end kirjanikuks koolitada, saanud vastava tunnistuse ning keda nüüd spetsiaalselt rahastatakse kirjutamise eest. Kas Eestis selliseid isikuid reaalselt leidub, ei oska ma kommenteerida.

Aga kes oli Salomon Vesipruul? Grafomaan igatahes mitte, said ju tema põhisaavutusteks küünarnukini tindised käed ja äranäritud sulevarred, kuna napid kirjaread sündisid pigem tahteponnistusest kui seesmisest vajadusest.

Diletant võis ta olla, ehkki tema haridustee jääb ebamääraseks. Kuid vaevalt tegutses tsaariaegses Tallinnas mõnd kirjanduskooli, loova kirjutamise akadeemiat, noorte autorite koondist, kirjanike juhendatud kirjandusringi või konsultanti kirjanike liidu juures. Probleeme esines ka avaõiguslike kirjastuste ja trükibaasiga, nii et Vesipruul pidi oma teosed avaldama ajalehesabas kuulutuste veerus. Harrastaja kriteeriumile Vesipruul jällegi ei vasta, kuna materiaalne seis lubas tal jäägitult kirjatööle pühenduda, isegi spetsiaalselt selleks äärelinnas toa üürida. Ka oli temal taotlus saada professionaalseks maailmamastaabiga kirjanikuks. Selliseid ambitsioone tavalised harrastajad endale ei sea, isegi kui nemadki sooviksid tutvustada oma loomingut väljaspool vahetut suhtlusringi.

Siiski eksisteerib midagi vältimatut, olgugi poliitiliselt ebakorrektset, ning see on – anne. Õnnetuseks polnud Vesipruulil (vähemalt mitte kirjandusvallas) üleüldse annet ning seda puudujääki poleks korvanud kui tahes vilunud kirjanduskonsultandid, lahedad loometingimused ja prisked stipendiumid. Kirjanikul peab olema loomupärast annet. Kas aga niisugusest harrastajast, kel piisab seda looduslikku või jumalikku annet, võiks Eesti oludes saada ametlikult tunnustatud kirjanik?

Minevikust selliseid näiteid on. Harrastaja Kreutzwald kirjutanud „Kalevipoja” arstipraksise kõrvalt. Kahtlustan siiski, et eepos saanuks hoopis võimsam, kui autor võinuks pühenduda loometööle täie rauaga. Kuigi, arstiamet pole halvim, mille kõrvalt kirjandust teha, kui vaid töökoormus poleks üleinimlik. Eeldavad ju nii arsti- kui kirjatöö iseseisva, loomingulise mõtlemise võimet. Paljudel töökohtadel on aga igasugune isemõtlemine ebasoovitav ning vajadus füüsilise ellujäämise nimel selliseid ameteid pidada kustutab loomingulise sädeme tõhusalt ja kauaks. Kui aga selline isik loomesädeme säilitada suudab, saab temast tööandja roostevaba kistunael, kelle mõtted otseste tööülesannete asemel hoopis poolelioleva kirjutise kallal mõlguvad.

Inimene, keda ootab pingeline igapäevatöö, ei saa endale lubada tõusmist keset ööd, et realiseerida just praegu saabunud hea mõte ja vaimne ergastusseisund mõnes kirjatükis. Ühel hetkel võib aga mõni keskmisest kirjaandekam eestlane ikkagi leida võimaluse end loometööle pühendada. Vahest kaotas ta töökoha, jäi pensionile, mida tahes. Tema kirjutamiskogemus ei tarvitse ületada noore debütandi oma, ent suurem elukogemus võimaldab kiiremat edenemist. Kuivõrd oleks sellisel alustajal abi meie kirjandusinstantsidest, olgu nood nii head-halvad kui tahes?

Tegelikult tajuvad kirjandusinimesed uustulnuka ande päris hästi ära, iseasi, kuidas nad selle vastu võtavad: mõned soosivalt, teised tõrjuvalt. Juhtub sedagi, et vanad tegijad, kunagised algajad, võtavad naabri-Pontu rolli, lootes uue üritaja urina ja haukumisega puu otsa tagasi peletada. Ent mõnelgi juhul on lärm osutunud lisareklaamiks. Seega, kindlam on vaikida.

Elame kõik aga ühiskonnas, kus liiga palju sõltub rahast, mida pealegi eriti pole. Küsimus on raamatute kirjastamises ja levitamises. Sellega on ilmselt nii, nagu Kivisildnik kirjeldab. Eesti keel on sisult suur, kuid arvult pisike, kirjanduslik loomemajandus ei saagi jalgu alla. Ei tasu rakendada turumajanduse põhimõtteid potentsiaalselt mittekasumlikule, nagu tõdeb ka Kivisildnik.

Lisaks avalikele kirjanduskonsultantidele ja toimetajatele, kelle kasulikkust ma kahtluse alla ei sea, vajaksid kirjanikuks pürgijad selliseidki avalikke tegelasi, kes nõustaksid algajaid autoreid praktilistes küsimustes, abistaksid ja/või vahendaksid kirjastajate, rahastajate ja levitajate leidmisel. Nõude- ja omatrükiste levitamine ootab otstarbekat moodust, et teosed jõuaksid sihtgrupini, raamatukogudesse või kuhu kõik.

Kui kellelgi on tung kirjutada, tehakse seda nagunii, aga alati võiks paremini. Aidatagu neid innukaid harrastajaid kas või adekvaatse tagasisidega.

Tänu Sven Kivisildnikule selle kirjatüki inspireerimise eest. Mõned asjad said endalegi selgemaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming