Rühmituste laine: uue kirjanduspildi loojad

Priit Kruus

Erakkonna, NAKi ja TNT ilmumine kirjanduspilti ühe kitsa ajavahemiku vältel tekitab küsimuse, kas see periood poleks väärt omaette lainena fikseerimist?

“Kust nad kõik tulevad?” küsis kirjandustoimetaja Ilona Martson aastal 2001. Ajalehtede kultuurikülgedel, kirjandusõhtutel, raamatupoodide lettidel – kõikjal oli ohtralt uusi nimesid. Nimesid, kelleta tänast kirjanduspilti ette ei kujutaks, kuid kes sajandi alguses moodustasid veel ühtse massi, mida tähistas üldnimi “noored”. Suurem osa nendest alustas kirjanduspilti sisenemist mõnes noorkirjanike rühmituses. Oma nime kuulutati avalikkusele grupi liikmena, olles osa seltskondlikust identiteedist, kambavaimust, kollektiivsest mina-pildist. Kõigest mõni aasta hiljem olid “noored” tuntud kui kirjanike liidu esimees Jan Kaus, Sirbi tegev- ja kirjandustoimetaja Jürgen Rooste, EKLi Tartu osakonna esimees Berk Vaher, auhinnatud kirjandusteadlane Aare Pilv jpt.

Kolm suuremat noorkirjanike rühmitust Erakkond, NAK ja TNT tegutsesid peamiselt aastail 1996–2000. Nende rühmituste roll praeguse kirjanduspildi kujundamisel on olnud kaalukas. Erakkonna, NAKi ja TNT ilmumine kirjanduspilti ühe kitsa ajavahemiku vältel tekitab küsimuse, kas see periood poleks väärt omaette lainena fikseerimist? Antud juhul räägiksime niisiis 1990. aastate rühmituste lainest, mis ajaliselt kattuks Mart Velskri pakutud teise laine mõistega: 1996. aastal alanud periood, mida iseloomustab noorkirjanike suurem koondumine ning nimetatud noorkirjanike rühmituste esiletõusmine ja mille kõrghetk oli 1997–1998  (Erakkonna esimese koguteose ilmumine, NAKi taasasutamine ja TNT noorte koondumine Noorte Suleseppade Sidumisel).

1990. aastate lõpus sai noorkirjaniku esiletõus kõige sagedamini alguse kirjandusõhtust, mis enamasti oli esimesi hetki, kui noore autori looming jõudis laiema publikuni. Grupina on aga tähelepanu tõmbamine ja oma võimaluse nõudmine õigustatum ja hõlpsam. Noorkirjanikel oli vaja kollektiivsust meedia ning kirjandusüldsuse tähelepanu haaramiseks, et välja paista eelmise põlve kuulsamate nimede kõrval, kes olid tulnud 1990. aastate alguse murrangulise lainena ja kes tegid kirjanduses varem võimatuna näivat. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist radikaalselt uuenenud kultuurilises pildis võisid toonased uustulnukad teha, mida ise tahtsid, muutes teatud maneeri, hoiaku või sõnumi omaenda kirjanduslikuks kaubamärgiks – need autorid olid teiste seas Sven Kivisildnik Suur Paha Poiss – (Kajar Pruuli pandud hüüdnimi), Peeter Sauter ja Emil Tode. Viimast kahte võiks Pruuli eeskujul nimetada Suureks Pahaks Ropendajaks ja Suureks Eurooplaseks. Kirjandusse ja kultuuriavalikkusesse toodi teravaid küsimusi: kui kõik on lubatud, siis mis on keelatud?; millised sõnad on “ametlikult”, s.t objektiivselt ropud ja taunitavad?; millistena näeb eestlane Euroopat ja millisena näeb Euroopa teda? Lisaks Todele ja Sauterile tuleb proosast veel mainida, silmas pidades eestluse kujutamist ja selle ümberhindamist taasiseseisvuse algusaastail, Andrus Kiviräha parodeerivat ja pilavat suhtumist tõsieestlusse ja Pätsi-nostalgiasse (“Ivan Orava mälestused”, 1995). Niisiis revolutsioon oli toimunud, pauk oli käinud. Iseloomulik oli näiteks see, et rühmituste tekkima hakkamise ajal kestis veel kümnendi alguse uustulnukate retseptsioon, näiteks pakkusid 1990. aastate teisel poolel rohkelt kõneainet Kivisildniku skandaal ja Sauteri ropendamine.

Niisiis oli rühmituslaste üheks võimaluseks minna teist teed mööda, tõmmata tähelepanu grupina ja alustada isikliku minapildi loomist kõigepealt kollektiivse kuvandi osana. Grupi ehk rühmituse tasandil tähendas esmase ühise identiteedi leidmine seda, et kindla esteetilise programmi puudumisel (ja 1990. aastate rühmitustel need puuduvad) leiti ühisosa selles, et kõigil grupis olijatel oli üks soov: saada arvestatavale positsioonile kirjanduspildis ja tõmmata tähelepanu oma loomingule. Paradoksaalne ongi siinjuures see, et selle eesmärgi saavutamisel hakkas ühisosa vähenema. Üsna kergesti sai mõni liikmetest juba esimesest vastukajast “tuule tiibadesse” ja kaugenes kollektiivsest minapildist. Identiteediloomest kujuneski põnevamaid teemasid 1990. aastate rühmituslaste puhul. Ühest küljest oli rühmitustele oluline hoida üleval kollektiivset nime, teisest tuli igal grupi liikmel hoolitseda isikliku kirjandusliku käekäigu eest.  

Rühmituste koondumine ja tegutsemine ei toimunud kolme rühmituse puhul ühistel alustel. Erakkonna puhul räägiti sõpruskonnast, keda ei ühenda ükski institutsioon, manifest ega esteetilised kokkulepped. Erakkonna loomine sai alguse väiksest põrandaalusest grupist, mis tegutses juba 1994. aastal (Kalju Kruusa, Berk Vaher, Mathura), 1996. aastal lisandusid Aare Pilv, Lauri Sommer jt. Pikas perspektiivis tuli neile kasuks rühmituse meie-identiteedist hoidumine. Liikmete kontseptuaalne individuaalsus (eraklikkus) lubas säilitada diplomaatilist distantsi nendel juhtudel, kui rühmituse tegemised tekitasid poleemikat. Samuti ei saanud rühmituse identiteet kahjustada pärast Erakkonna aktiivsema tegevusperioodi lõppu (koguteoste ilmumise aeg 1997–1999). Hiljem ilmunud erakkondlaste isiklikud teosed on kandnud rühmituse nime, millest on kujunenud kindel kirjanduslik kaubamärk. 2004. aastal avaldatud ühise CD-kogumiku puhul jääb küsitavaks, kas tegemist oli nostalgilise akti või uuesti ärkamisega, kuid siiski näitavad ka uued plaanid (külalisesinemised välisriikides, ühise esseekogumiku koostamine) nende soovi elujõulisena jätkata.

Noorte Autorite Koondis asutati just kui noorkirjanikke koondav ja kasvatav asutus, mille institutsionaalsust rõhutas kirjanike liidu egiidi all toimimine ja oma ruumi olemasolu Tartu Kirjanduse Majas. NAKi sünnile panid aluse 1980. aastate lõpus noorkirjanikena alustanud Sven Kivisildnik ja Kauksi Ülle. Koondise loomisel ühendati kohalesaabunud noored küll alguses formaalsustega ametlikuks institutsiooniks, kuid sisuliselt eraldus parlamentaarsena mõeldud koondisest iseseisev tuumik, kellele hakati peagi viitama kui NAKi löökrühmale (Contra, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka, hiljem ka Jaan Pehk). Retseptsioon ja suuline publikumenu kujundasid NAKi identiteedi rühmituslikuks. NAKi peakorteri olemasolu oli 2002. aastal viimaseks tähiseks kunagisest institutsioonist. Pärast majast väljakolimist nimetaski praegune esimees Vahur Afanasjev NAKi avalikult rühmituseks. Tänaseks aga on alustatud kunagiste piirjoonte restaureerimisega: Tartu Karlova linnaossa on asutatud uus peakorter ja uuesti kutsutakse endaga liituma noorkirjanikke. Hoolimata NAK-laste isiklikest saavutustest (nt Contra rahvakirjaniku staatus, Ilvese näidendid, Afanasjevi produktiivne luulelooming, Ruitlase premeeritud proosa), on nende jaoks kunagine kambavaim endiselt oluline ning vana sõpruse kandjana mõjub tänane NAK südamlikult.

TNT elavdas kirjanduspilti suures osas üritustega, mis toimusid peamiselt Tallinna Kirjanike Majas, kuid sellega ka ametlik toetus piirdus. Institutsiooniks ei jõudnud TNT kujuneda, kuigi alguses oli vastav ambitsioon. TNT-laste tegevus algas 1998. aastal vastureaktsioonina Tartule, kus oli tekkinud juba kaks rühmitust. Algajataks oli Ivar Sild, kes kutsus kokku noored Põhja-Eesti kirjanikud Tallinna Kirjanike Majja 14. märtsil (üritus kandis pealkirja “Noorte suleseppade sidumine”). NAKiga sarnaselt plaanitseti laiapinnalist organisatsiooni, kuid peagi eraldus 12-liikmeline (peamiselt tuttavatest-õpingukaaslastest koosnev) seltskond. Pärast esimese ühisteose avaldamist kasvasid mõned liikmed rühmitusest välja (meediakuvandite järgi “imelaps” Jürgen Rooste, “maamees” Wimberg ja “homo-esteet” Ivar Sild), ülejäänuid tähistas lühend “jt”. TNT kollektiivne identiteet jäigi seega välja kujunemata. Hiljem on seda seostatud peamiselt Wimbergi ja Rooste tegemistega (“Sotsia” festival, eluläheduse nõue, sotsrealismi rehabiliteerimine), mis aga jäävad TNT laialimineku järgsesse aega. Eraviisilisi sosinaid tekitas küsimus, kas TNT lagunes Wimbergi suure ego või Rooste ja Neeme Põdra vaidluste tõttu.  

Rühmituste identiteeti Erakkonna ja TNT puhul otsiti peamiselt sellest, mida liikmed ise manifesteerisid või ütlesid, NAKi puhul ei oodatud teoreetilist panust, vaid järeldusi tehti nende loominguliste ülesastumiste põhjal. Nii on jäänud Erakkonna puhul käibima eskapism ja kõrvalolemine, mida võib taandada ka liikmete loomingu iseloomustamiseks (kirjanduskeskne ja elukauge looming), vastandina nähakse NAKi rahvalikkust, lihtsust ja elulähedust.

 

TNT tegutsemise ajal ei tekkinud kindlat identiteeti, rühmituse ühisosaks jäidki nooruslikkus ja uudsus ning paljulubavus. TNT lõpuperioodil hakati märkama paari-kolme liikme kirjanduspoliitilisi- või teoreetilisi sõnavõtte. Tagantjärele seostatakse neid TNT rühmituseidentiteediga.

 Stabiilselt toimis 1998. aasta lõpus esile kerkinud Õigem Valem, mis koondas nelja sõpra: Jan Kaus, Fagira D. Morti, Juku-Kalle Raid ja Kalju Kruusa. Kuigi Õigemal Valemil puudus teiste rühmitustega võrreldes mitu rühmituslikku joont (liikmed olid suhteliselt tuntud kas ajakirjanike või kirjanikena, ei oldud avatud uutele liikmetele), täitis kooslus siiski rühmituslikku ülesannet – noorkirjaniku toomine kirjanduspilti (seni kirjanikena vähe tuntud Fagira D. Morti ja Jan Kausi teos kandideerisid Õigema Valemi märgi all 2001. aastal Kultuurkapitali kirjandusauhindadele). Õigemast Valemist on saanud kvaliteedi poolest Erakkonnaga sarnane kirjanduslik kaubamärk.

Rühmituste lainesse kuulus lisaks Õigemale Valemile veel kaks pisirühmitust: 14NÜ ja Mustrid. Esimene on tekitanud kitsamas kirjandusringkonnas vastukaja oma enese-müstifikatsioonidega (nt on rühmituses postuumselt XX sajandi esimese poole kirjanik Johannes Üksi; poetess Marianne Ravit aga ei ole keegi kunagi näinud ning 14NÜ sõnul viibib ta Itaalias või on sinnapoole teel) ja eksperimentaalsete tekstidega, mida mõistavad vähesed kriitikud. Mustrid jäi väikseks ja marginaalseks rühmituseks. Kuna liikmed ei määratlenud end ainult kirjanduskeskselt (mõeldi ka muusikale ja performance’ile), ei olnud Mustritel piisavalt ambitsiooni oma tekste avaldada või koguteost kokku panna.

Pisirühmitustele järgnes uue sajandi alguses rühmituste järellaine. Kuid nii nagu ebaõnnestus TNT teine tulemine 2002. aastal, ei moodustanud püsivat rühmitust ükski selle ambitsiooniga kokku tulnud noorkirjanike seltskondadest: samal aastal manifesteerisid üsna jõuliselt oma tulekut nii !peatus kui Mung, kuid vaibusid pärast paari artiklit ja kirjandusõhtut.

TNT kui rühmituste laine kõige hilisem suur kooslus andis oma (liikmete jaoks) pingelise ja äkilise lõpuga märku individualismi pealetulekust, uue aja algusest, mil kollektiivsus kaotab oma funktsiooni, kui osaliselt ollakse jõutud essentsiaalse eesmärgini – tähelepanu haaramiseni. “Igaüks iseenda eest”-mentaliteedi järjepidev kinnistumine leidis tõestust ka järellaine perioodil, kui ebaõnnestus TNT teine tulemine ning ei !peatus ega Mung moodustanud püsivamat rühmitust.

 

 

Rühmituslased hoidusid suurtest loosungitest eesti kirjanduse ja rahvuskultuuri arendajatena. Samas avaldati rohkesti mõju kirjanduspildi muutumisele ja eriti kindlustati noorkirjanduse positsiooni. Kohalolek meedias, noorkirjanduse temaatika aktuaalsus ja kirevus lõid järgmistele noortele soodsama pinnase. Vägagi olulised olid nad noorkirjanduse aktiivsete organisaatoritena, järgmise põlvkonna toimetajate ja kajastajatena: Berk Vaher koondas väga eripalgelisi autoreid nii Hoi kui, et-i toimetajana (koos Mihkel Samarüütliga), kajastas meedias agaralt uue sajandi koosluste tegemisi (People&Poetry, ThePression, “4×4” noored jpt); Jürgen Rooste oli uue sajandi saabudes aktiivne noorte kirjandushuviliste koondaja, juhendaja ning innustaja nii TNT! kokkutulemisel kui ka kogumiku “Väike kuri kevad” (2005) koostajana. Sirbi kirjandustoimetajana hoidis ta ise nii nendel kui paljudel teistel noorkirjanike tegevustel aktiivselt silma peal; Wimberg (Jaak Urmet) liitus uuel sajandil peatselt NAKiga ja andis Eesti Päevalehe toimetajana rohkelt trükiruumi eriti NAK-laste, aga ka teiste noorkirjanike teoste ja tegemiste kajastamiseks.

1990. aastate rühmituslaste arendused veebis ja ajakirjanduses tõid juurde järgmisi huvitavaid nähtusi: TNT-lased Rooste ja Wimberg toimetasid võrgukirja Urdu, NAK-lane Leo Luks koostas veebilehte Sitatorn, Aare Pilv avaldas veebipõhiseid hüpertekste, Berk Vaher asutas “avangardsete esseede polügoonina” ajakirja Vihik, kus ilmus ka ilukirjandust.

Rühmituste laine järel tulnud noorkirjanikud võtsid noorte jaoks laiendatud võimalusi järjest aprioorsemalt ning kanalite ja tegutsemisvõimaluste lisandudes jõuti lõpuks selleni, et noorkirjanike lai tegutsemisruum kirjanduspildis muutus enesestmõistetavaks normiks. Aegamööda muutus noorkirjaniku identiteet individualistlikuks: rühmituste asemel räägitakse täna üksikautoritest, programmide või manifestide asemel üksikteostest. Tänaste noorkirjanike tegutsemisvabadus on suurem ja neil pole vaja kollektiivselt häält teha. 2004. aasta romaanivõistlusel kerkisid esile juba väga tugevad iseseisvad autorid: võistluse võitis 22aastane Sass Henno, ära märgiti teine noorkirjanik Eia Uus. 2005. aastal sündis noorkirjanikele mõeldud ajakiri Värske Rõhk, mis tegutseb rühmituste- ja programmiväliselt. Omamoodi asendavad täna rühmitusi ja salongilikku suhtlemist ka kirjanduslikud veebiklubid ja -foorumid.

1990. aastate lõpus rühmituslastele loovutatud ruum on uuel sajandil meeldivalt laienenud. Hoolimata sellest, et rühmituslased jätsid üllad eesmärgid pidulikult ja sõjakalt  manifesteerimata, täitsid nad sellegipoolest need muljetavaldava tulemuslikkusega – justkui möödaminnes satuti uue kirjanduspildi loojateks, kuigi muretseti ise samal ajal hoopiski oma publikumenu või meediaimago pärast. Saabunud isetegemise ajastul jätkavad edukalt kindlasti ka  rühmituslased ise, haakudes tulevikus ehk uute lainetegagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming