Raamat, millest oleme 42 aastat ilma olnud

HOLGER KAINTS

Loomingu Raamatukogu 1975. aasta kaksiknumbri 1-2 ärakeelamisest on juba mitmel pool juttu tehtud. Minagi kavatsen seda mõne sõnaga puudutada oma loodetavasti selle aastanumbri sees ilmuvas raamatus „Mälestusi raamatutest“ peatükis „Keelatud raamatud“. Seetõttu keskendun siin ainuüksi raamatukese sisule.

Esimene emotsioon, mis mind pärast Loomingu Raamatukogu selle aasta esimese teose kiiret sirvimist valdas, oli: kui kahju, et meil seda raamatut juba 42 aastat tagasi olemas ei olnud! Ja kohe teine: kui tore, et Loomingu Raamatukogu selle lõpuks ikka uuesti avaldas!

Vahepeal on ilmunud mitu määratult mahukamat vanasõnaraamatut. Eeskätt akadeemiline väljaanne „Eesti vanasõnad“ (I–IV, 1980–1988), aga ka selle alusel koostatud laiale publikule mõeldud „Vanasõnaraamat“ (1984). Pole vaja vist mainidagi, et mõlema teokssaamisel on kaastegev olnud ka Arvo Krikmann. Nõnda on üsna mõistetav, et „Laustud sõna lagub“ puhul võidi mõelda: mis seda õhukesest, vaevu sajal leheküljel valimikku ikka enam uuesti publitseerida; juhtus tookord „õnnetus“, mis parata.

Ent nagu juba esimesel tutvumisel selgub, on kogumiku väärtus just nimelt selles, et see erineb üsna tugevasti nii eelnimetatud akadeemilisest ja poolakadeemilisest väljaandest kui ka enamikust teistest eri aegadel üllitatud vähemamahulistest kaantevahedest, mis vanasõnu sisaldavad. Selle omapära on uudne lähenemine ainele, see, kuidas autor pakutavat materjali, vanasõnu on serveerinud. Vanasõnakogumike koostamise traditsiooniline printsiip neid teemade (resp. tüüpide) kaupa süstematiseerida on siin kõrvale jäetud.

Lähenemisnurk, mille Krikmann „Laustud sõna …“ tarvis on välja nuputanud, on ühekorraga nutikas ja lugejasõbralik, kõige paremas mõttes lahterdatav lähenemise alla „vanasõnad võhikutele“. Teisisõnu: selles vihikukeses on osatud esitleda vanasõnu säärasel moel, et need on mittefolkloristile (ja mittefiloloogile) võimalikult atraktiivsed. Iseenesest on vanasõnad ju ajast aega rahva hulgas populaarsed olnud: kui palju kohtab tänapäevalgi neid muhedaid jutusuid, kes oma pajatusi vanasõnadega vürtsitavad! Kuigi sellelaadilisi uurimusi ei tea nimetada, paistab, et ilukirjanduses on vanasõnade kasutamise kõige paremad ajad jäänud külarealismi aegadesse. Siiski tuleb ka tänapäeval ette autoreid, näiteks Andrus Kivirähk, kes peavad vanasõnadest väga lugu.

Seega: vanasõnade vastu uue huvi äratamine pole sugugi võimatu ülesanne. Paraku ei võimalda akadeemilist tüüpi vanasõnaraamatute rangelt spetsiifilised koostamisprintsiibid, mis nende üllitiste puhul on loomulikult vältimatud, just kõige paremini esile tuua seda, mis kütkestab laia avalikkust kõige enam.

Arvo Krikmann on alustanud vana­sõnade esinemissagedusest ja pannud esimeses peatükis neist kokku omamoodi edetabeli. Saame teada, et konkurentsitult kõige rohkem on üleskirjutusi vanasõnast „kelle jalg tatsub, selle suu matsub“ – 565 korda kõiksugustes tekstides, neist u 360 rahvaehtsat. Teisel kohal on „kes koera saba kergitab, kui koer ise“ – 452/360. Väärika kolmanda koha haarab endale „kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg“.

Juba vanasõnade esiviisikut vaadates võib lugeja tähele panna, kuidas ühed vanasõnad on ajaproovile vastu pannud, teised mitte just nii hästi. Nimelt on enamjaolt XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alul tehtud üleskirjutuste seas sageduselt neljas tänapäeval vähetuntud „varane pühib nokka, hiline saputab tiiba“, viies see-eest ülilevinud „pill tuleb pika ilu peale“. Samas vaimus on autor sagedasti esinevaid vanasõnu alanevas järjekorras ära toonud ligikaudu paarikümnel leheküljel, viimaseks on jäetud grupp, kus on autentseks peetud ülestähendusi kuni 20. Igaüks saab vaadata, mis talle neist tuttav ette tuleb ja mis on käibelt kadunud või harjumatus sõnastuses.

Raamatukese teine osa on pühendatud – ümberpöördult – ainult üheainsa üleskirjutusega esindatud vanasõnadele, seega „haruldustele“. Need on rühmitatud maakondade ja kihelkondade järgi, nõnda et ka siin on lugejal soovi korral võimalik teksti omaenda mõõdu­puuga võrrelda: vaadata näiteks, kas tema esivanemate päritolupaigast kogutud vanasõnad tunduvad tuttavamad kui ülejäänud või mitte. Valikut tehes on ilmselgelt silmas peetud ka materjali atraktiivsust, neid omadusi, millega üks hea vanasõna silma paistab: vaimukust, löövust, kasutatud metafoori originaalsust. Just selles plokis, mis hõlmab veidi alla 40 lehekülje, võib hulgaliselt leida selliseid, mis ei pane lihtsalt muigama, vaid kutsuvad esile spontaanse naerupurtsatuse. („Vanasõnaraamatut“ andis igal juhul hoopis kauem lapata, enne kui mõne erilise teravmeelsuse otsa sattusid.)

Kolmas, viimane osa suunab lugeja tähelepanu olulisele, aga tihtipeale tagaplaanile jäävale seigale, et mitte iga ütlus, mis näib vanasõnana, ei pruugi seda olla. See koosneb materjalist, mida võib nimetada pseudovanasõnadeks, seesugustest sententsidest, mis kas täiesti kindlalt või väga suure tõenäosusega pole oma päritolult folkloorsed, vaid jõudnud üleskirjutustesse trükitud allikatest. Viimane võis juhtuda kogemata, aga küllalt sageli ka teadlikult: mõne liigagara koguja püüde tõttu kogutu hulgaga silma paista. Isegi oletatavad lähtekohad on välja toodud, alates piiblist kuni Mats Tõnissoni produtseeritud arvukate kalendriteni.

Nõnda võikski kokkuvõtteks öelda, et „Laustud sõna lagub“ on üks väga vahva ja hästi läbi mõeldud sissejuhatus parömioloogiasse. Selle peatükkide selgitussõnades ja juurde lisatud kõrvalepõigetes tehakse nagu muu seas selgeks mitmed esmaolulised teoreetilised aluspõhimõtted. Just selline populaarne käsitlus oleks võinud meil tõepoolest juba 42 aastat olemas olla. Aga – „parem hilja kui mitte kunagi“ (63 ülestähendust, kusjuures 40 autentset). Muide, pole sugugi võimatu, et isegi kui toonane 25 000 eksemplariga tiraaž oleks säilinud, oleks millalgi ikkagi uustrükk tehtud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming