Raamat on raamat, või kuidas?

Kirjastajad kurdavad, et e-raamatute turg on Eestis väike, aga ega see saagi kasvada, kui lugejail tuleb valikus kogu aeg pettuda.

MARIA MÖLDER

Uute raamatute valimine on meeliülendav tegevus, aga eesti kirjandust armastaval e-raamatu kasutajal on selle juures ka varjukülgi. Nimelt võib selguda, et hulk kirjandust, mida sõbrad, eeskujud ja kirjandusspetsialistid lugeda soovitavad, on kättesaadav vaid paberil.

Ajakirjandusest on jäänud mulje, et sageli on just kirjandusinimestele e-raamatud võõras maailm. Eks see ole nende endi selgitada, kas e-raamat ohustab paberraamatu müüki või on neile lihtsalt füüsiline raamat, selle kujundus ja lõhn asendamatud ning sisu ümbritsevata vähem väärt. Mul on kodus mitu seinatäit häid raamatuid, loen ka neid ega kavatse neist loobuda. Audioraamatuid ma ei kuula, sest mu tähelepanu töötab paremini lugedes. 2011. aastal hankisin Kindle’i lugeri, et kiire elutempo juures lugemisele rohkem aega leida. Luger on kõik mu ootused täitnud, aga paraku ei ole eestikeelsete algupärandite valik ikka veel tehnikale järele jõudnud.

Luger on mu silmad tõeliselt ära hellitanud, sest teksti suuruse saan ise valida ja etint on silmadele mõnus. Ekraani taustavalgust ei ole ma hindama õppinud. Üleminek tavaraamatule võib seetõttu olla katsumus, eriti kui raamatu kujundamisel on otsustatud paberi ja silmatervishoiu arvelt kokku hoida. Nõukogudeaegsed ja 1990ndatel välja antud trükised ongi sageli tihedas trükis, odaval paberil, mida ei olnud raisata. Kõige praktilisem on luger reisil, kui saan näiteks kuue raamatu asemel kaasa võtta palju suurema hulga ja lugeda vastavalt tujule kas teadus- või ilukirjandust. Lugeriga oli kõige mõistlikum raamatuid neelata ka väikelapse kõrval: kui laps süles, on üks käsi kinni ja lapse ootamatud liigutused võivad trükise lõhkuda. Ma ei tunne puudust ka pehmes köites raamatu jõuga lahtihoidmisest: e-raamat seisab mõnusalt ühes käes ja avaneb alati kohas, kus lugemisega pooleli jäin.

Võib küsida, miks peaks e-raamatuna avaldama lasteraamatuid, kus illustratsioonidel on väga tähtis osa, kuid palju reisivad lapsevanemad saavad tõenäoliselt põhjusest aru: alati on hea igaks juhuks õhtujutud käepärast hoida.

Pille-Riin Larm

Olen aastate jooksul hankinud kümneid ja kümneid e-raamatuid, mõeldes, et kui ma usinalt ostan, küllap siis ka valik ajaga paraneb ning aina rohkem kirjastusi ja autoreid hakkab e-raamatuid välja andma. Daniel Vaarik väitis juba 2012. aastal, kui ilmus tema „Praktikaaruanne“, et aina rohkem kirjanikke hakkab ise oma raamatuid välja andma, sh e-raamatuna.1 Omakirjastamine on vist moodi läinud küll, aga e-raamatute asjus ei ole olukord märgatavalt muutunud, eriti eesti proosakirjanduse vallas. Pigem on vahepeal avalikkuse ette tulnud juhtumeid, kui autor või kirjastus on välistanud teose e-raamatuna müümise teadlikult. Mõelgem kas või Indrek Harglale, menukirjanikule, kes piisava edu saavutanuna teatas, et talle aitab heategevusest: e-raamatute müügi ja laenutuse pealt ei saa ta autorina midagi.2 Harglal on ka täielik õigus oma kirjatöö eest tasu saada, lihtsalt veider, et teatud valdkondades võtab seaduste digiajastuga kohandamine nii kaua aega. Ideaalis ei peaks ju olema vahet, millisel kujul ma Hargla raamatu ostan või laenutan: raamat on raamat, mitte teenus, nagu e-raamatute puhul tahetakse väita. Muide, just Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ on ELLU e-raamatukogu3 edetabelis esikohal ning raamatukogu on kirjastuselt Varrak 2010. aastal ilmunud raamatu laenutuslitsentse pidevalt juurde ostnud.

Eesti kirjastuste liidu liikmete 2016. aasta saja menukama raamatu tabelis on 50 algupärandit, millest e-raamatuna saab osta ainult 12 raamatut. Tabeli algupäranditest seitse on liigitatud ilukirjanduseks, neist omakorda neli on kättesaadavad e-raamatuna. Kaheksa algupärandit on liigitatud lastekirjanduseks, e-raamatuna saab lugeda aga vaid kahte.4 Võib küsida, miks peakski e-raamatuna avaldama lasteraamatuid, kus illustratsioonidel on väga tähtis osa, kuid palju reisivad lapsevanemad saavad tõenäoliselt põhjusest aru: alati on hea igaks juhuks õhtujutud käepärast hoida.

Kuna tendents on sinnapoole, et aina rohkem kirjanikke avaldab oma raamatud kirjastuste abi ja vahenduseta, annab kirjastuste liidu tabel küsimusest ühekülgse pildi. Pealegi räägib ostunäitajatel põhinev tabel palju ka sellest, et edetabeli tipus laiutavad ilukirjanduse asemel ammu soovitused, kuidas elada tervislikumalt või küpsetada maitsvat kooki. Võtan siinkohal vaatluse alla ka raamatumüügi näiteks Rahva Raamatus: esisaja hulgas oli 2016. aastal 39 algupärandit, millest 12 on saadaval e-raamatuna.5

2016. aastal furoori tekitanud ilukirjandusteoseid kummastki tabelist ei leia. Kas või ERRi kultuuriportaali nn autahvlil ja Postimehe veergudel antud kirjanike ja kirjandusinimeste raamatusoovitustest koorub välja rida korduvalt nimetatud väljaandeid, mille vastu raamatusõber võiks huvi tunda. 2016. aastal kõneainet andnud raamatutest on aga siiani vaid paberil Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“, P. I. Filimonovi „Laulis, kuni kõik lõppes“, Maarja Kangro „Klaaslaps“, Hasso Krulli „Mõistatuse sild“, Tiina Laanemi „Pildilt kukkujad“, Mudlumi „Linnu silmad“, Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja“, Наркоманi „Kuidas minust sai Наркоман“, Eeva Pargi „Lemmikloomade paradiis“, Peeter Sauteri „Sa pead kedagi teenima“, Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“, Tõnis Tootseni „Esimene päev“, Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest“ ja Juhan Voolaiu „Ideaalne taies“. Paljusid neist olen ka ise igatsenud e-raamatuna osta.

Seevastu Kai Aareleiu „Linnade põletamine“, Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile“, Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat“, Meelis Friedenthali „Inglite keel“, Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine“, Tiit Hennoste „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul“, Andrei Hvostovi „Šokolaadist prints“, Katrin Pautsi „Politseiniku tütar“ ja „Tulekandja“, Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“, Ilmar Taska „Pobeda 1946“, Jaan Unduski „Teekond Hispaania“ ja Mait Vaigu „Meeleparanduseta“ ootavad ka e-raamatu lugejaid.

Tallinna keskraamatukogu on viimastel aastatel tublisti arendanud raamatu e-laenutuse süsteemi ELLU, püüdnud selle „teenuse“ kuidagi mahutada Euroopa Liidu kummalisse seadusruumi.6 See on oluline suund riigis, kus raha raamatukogudele teavikute ostmiseks on vähe, aga kõiki pisikesi maaraamatukogusid sulgeda ka ei tahaks, sest riik on ju kirjade järgi keele ja kultuuri säilimiseks. Paraku on e-raamatukogu, kus faili saab lugeda vaid nutiseadmest või arvutiekraanilt või kus faili lugemiseks tuleb laenutada terve luger, ebamugav ja ajale jalgu jäänud. See kõlab umbes samamoodi nagu internetipank, kus ülekande tegemiseks peab igal nädalal pangakontoris füüsiliselt allkirja andma. E-raamatu mõte on muu hulgas see, et kui mul tuleb õhtul pähe mõnd raamatut lugeda, siis saan seda teha kohe, kui asjad on interneti teel korda aetud. Ilmselgelt on asi seaduselünkades ja ma püüan seda mõista, lootes, et olukord pikapeale paraneb. Lugejana ei soovi ma sellise e-raamatukoguga tegemist teha ka seetõttu, et pärast pikka päevatööd arvutiekraani või mõne muu helendava ekraani taga ei tule kõne alla, et loen õhtul raamatut nutitelefonist või tahvelarvutist. Tahan e-raamatu alla laadida ja oma lugerisse panna. Lugeris kasutamiseks ei sobi hästi ka PDF-fail: levinuim e-raamatu formaat on epub, mis kohandab teksti ja pildid lugeri ekraaniga (Kindle’i omanikuna teisendan epub-faili mobi-failiks). ELLU teenus sobib pigem neile, kel on vaja õppe- või uurimistööks mõni raamat kiiresti leida ja läbi lehitseda.

Ka Elisa ja Favula rakenduste katsetamisel ei ole ma prooviperioodist kaugemale jõudnud, sest tahaksin raamatut lugedes silmi vähem kahjustada. Küll aga ostsin pärast Favula prooviperioodi lõppu ühe e-raamatu, sest see oli nii haarav, et ma ei suutnud esiti isegi helendavat ekraani kuidagi käest panna ja otsustasin e-lugeris jätkata. Ju toimivadki need rakendused raamatututvustajana samamoodi nagu muusika voogedastusrakendused, näiteks Spotify.

Loodan, et Eesti kirjandustegelaste kohatine vastumeelsus e-raamatute vastu ei ole põhjustatud Rein Langi 2013. aasta skandaalsest väljaütlemisest, kus ta vastandas e-raamatud (rahastamises) paberraamatutega.7 Mina vastandada ei taha, sest mõlemal on oma funktsioon ja lugejaskond. Aga isegi minu kui e-raamatufanaatiku kannatus on katkemas, sest Tammsaare ja Vilde teoste digiteerimine ei ole lugemisvalikut just kuigi palju laiendanud. Usun, et palju rohkem inimesi võtaks e-raamatud omaks, kui ei tuleks pidevalt põrkuda olukorraga, et aktuaalseid raamatuid digitaalsena ei ole. Kirjastajad kurdavad, et e-raamatute turg on Eestis väike, aga ega see saagi kasvada, kui lugejail valikus kogu aeg pettuda tuleb. Arvatavasti jõuame varem või hiljem selleni – kui ei ole juba jõudnud –, et lugemishimulised liikuvad inimesed teevad valiku pigem ingliskeelsete raamatute seast, mis laekuvad näiteks Amazoni poest nende lugerisse otsekohe pärast internetis ostu sooritamist.

1 Daniel Vaarik, Raamatu kirjutamisest. – Memokraat 8. X 2012.

http://memokraat.ee/2012/10/raamatu-kirjutamisest/

2 Teelemari Loonet, Indrek Hargla loobus e-raamatute väljaandmisest: mõttekam oleks tasuta jagada. – Postimees 16. I 2013.

3 https://ellu.keskraamatukogu.ee/

4 http://estbook.com/menuk/1824-2/

5 https://www.rahvaraamat.ee/note/view/et?id=831&type=news

6 Triinu Seppam, Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad. – Sirp 22. IV 2016.

7 Heili Sibrits, Raha ja kultuur – intervjuu kultuuriministriga täismahus ainult siin. – Postimees Pluss 9. I 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht