Raamat pisaratest, aerust ja unustusest

Peeter Helme

Maimu Berg veenab minategelase tunnetes ka lugejat.

Maimu Bergi “Unustatud inimesed” on ääretult petlik teos. Kahekümne neljast novellist koosneva kogumiku esimesed lood jätavad tunde veidi fantastilisest, samas omajagu väheveenvast loomingust, mille mõte ja eesmärk jääb hämaraks. Teose algus tõstatab tõepoolest küsimuse – “keda autor oma lugejaks peab?” (Toomas Hussar, Eesti Ekspress 27. III 2007) Kuid mida edasi, seda enam annavad endast märku allusioonid, paralleelid, kuskil aju tagasopis liigutavad ennast mingid äratundmisretseptorid, mis osutavad peamiselt Bergi põlvkonnakaaslastele ning laiemas mõttes tema noorusajale. Eeva Park ja Mati Unt on kaks nime, kelle elutunnetust näib Berg teadlikult või teadmatult jagavat.

Nagu nendegi loomingus segunevad Maimu Bergi juttudes melanhoolia ja iiveldus, huumor ja traagika, kõrgus ja madalus. Peategelase mälukõne kasvab kohati tõeliselt värvikateks ja elavateks siseilmadeks, kus ammuadunud olud ja inimesed ärkavad uuele elule, et kaduda juttude lõpus taas ammu möödunu nukralt tukkuvasse kolikambrisse… Seejuures mängib autor väga osavalt möödaniku ja kaasajaga, vürtsitades tegevust väga osavalt ja ootamatult paraja doosi madaluse ja toorusega. Nii annab autor vajalikel hetkedel lugejale märku oma tegelaste lihalikust ja maisest loomusest, lisab värskust kohati veidi tolmuma kippuvale möödanikule. See pole eesmärk iseeneses ega häiri, vaid vastupidi – kirjaniku loodud maailm tuleb nõnda lähemale, ronides kõige iiveldamaajavatel hetkedel lausa naha alla. Kui Maimu Bergi loo tegevus toimub “läppunud õhuga rasvahaisuses rongis, tuimade kehvalt riietatud inimeste keskel” (lk 9), siis on see liigagi käegakatsutav…

Häiriva poole peale jääb kohati läbi lööv kibestumus. Kui näiteks on küll arusaadav, et pole just meeltülendav istuda “Viru keskuse kohvikus, kõledas ja mõttetult kallis”, siis etteheide, et teetassis loksus “paberkotikese asemel […] auguline lusikas teepuruga” (lk 106), on ju täiesti asjakohatu. Nojah, nöörita paberkotis gruusia teega harjunud põlvkonna jaoks võib tõesti olla häiriv, et ka Eesti kohvikud on lõpuks suutnud hakata pakkuma päris teed peamiselt parkainetest ja paberimaitsest koosneva joogi asemel… Ju see on põlvkondlik eripära.

Üldiselt tajub Berg ka oma põlvkonna, üleüldse iseenda sees olemise paratamatut needust üsna hästi ning on meeldiv tajuda, kuidas ta vahest just sellest paratamatusetundest juhindudes vahetab perspektiive ja vaatepunkte üsna teadlikult. Rääkides näiteks omaenese Pirita rannaga seonduvatest mälestustest ja kõrvutades neid jutus “Jalutuskäik emaga” oma vanemate omadega, tuleb väga nukker-kaunilt ilmsiks lihtne tõde, et pole midagi jäävamat muutustest. Kui Berg ütleb, et tema ema “piinas ennast nende Pirital käikudega, sest miski polnud enam endine, kõik muutus iga suvega, endine aeg kaugenes iga labase jäätiseputka ilmumisega, aluspesus või pidžaamas ringi promeneerivate võõrkeelsetega, merelt hoovava solgihaisuga, mis ebasoodsa tuule suuna korral kippus ikka enam summutama pajude ja niiske liiva lõhna, lõhna minevikust” (lk 35–36) siis pole see ju tegelikult punavõim, mis hävitab mineviku ilu. See on aja halastamatu kulg, mille peamine võime on muuta. Muuta ilma mingi väärtushinnanguta, ilma tegemata heaks, tegemata halvaks – vaid lihtsalt teha teiseks.

Vahest selles ongi “Unustatud inimeste” peamine väärtus. Jutukogu alguses valitsenud iivelduse atmosfäär teose edenedes taandub, ilmudes küll lõpus senisest veelgi vastikumal kujul taas, kuid siis juba puänteeriva, omamoodi moraliseeriva tõena. Maimu Bergi lugude atmosfäär mängib helguse ja süngusega, kõikudes ilmselt meelega ühest tundeskaala servast teise. Neis on tunda justkui mingit leppimist aja kulgemisega ja kui mitte seda, siis vähemasti elu kogemuste vajutatud pitserit ühe inimese pilgule küll. Berg veenab minategelase tunnetes ka lugejat.

Mõrasid löövad autori täpsesse, veenvasse ja kaasa elama kiskuvasse psühholoogilisse pilti vaid üksikud katsed, kus lugude muidu realistlik ja memuaristlik temaatika kasvab üle fantastiliseks (nt “Põlenud palvemaja”, “Maasikas”, “Baltic Dream”). See sunnib tõepoolest küsima: kellele ja miks need jutud on “Unustatud inimestesse” lisatud? Raske öelda. Vahest on tegu mitte kõige paremini õnnestunud katsetustega teel, kuhu Berg jõuab jutuga “Estonian Dream II”, kus reaalsus ja ulmad segunevad peadpööritavalt ekstaatiliseks tervikuks: “See polnud kerge lapsepõlv. Tuli ette perevägivalda ja intsesti. Tol ajal oli vanatädi seinakell veel terve ja lõi kohutavalt kõvasti ja tihti. Isa käias mulle kogu aeg üht ja sama plaati: “Armastus on see”. Üks varblane suri. Kalureid ei lastud merele. Jüri sai 15 päeva” (lk 172).

Kuid üldiselt on Berg siiski mälestuste meister, mälupiltide üldarusaadavasse keelde valamise vilunud ja nõtke valitsejanna. See on nauditav, see annab võimaluse ja tõukejõu mõelda ise edasi, näha maailma avarama, tundlikuma, omamoodi ka nukramana. Sest mida see elu muud ikka on kui mälupiltide üha kuhjuv ja kuhjuv kogu. On tõesti nauditav, et Maimu Bergi näol on tegu autoriga, kes suudab sellest mälupiltide kaosest luua korra, teha valiku ja vormida seda. See on suur anne, mis on nauditav ka siis, kui mälupildid on vastikud, kirjeldades joodikutest abikaasasid, vägistamiskatset, lihtsalt inimlikku mõistmatust ning nõukogudeaegse nooruse armetust ja närusust. Ta veenab. Kohati võib-olla mitte tõesti nii jõuliselt kui Eeva Park oma parimatel hetkedel, kuid Bergi suurem distants ja suurem mäng kirjutuse endaga on sädelev, nauditav ning kasvatab huvi autori ülejäänud loomingu vastu.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming