Raamatuid Tammsaarelt ja Tammsaarest aastal 2007

Maarja Vaino

Nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul on otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega.

2007. aasta paistab silma Tammsaare-lembuse poolest. Kui paaril möödunud aastal võimutses Tammsaare eeskätt teatris, siis tänavu on tema raamatuaasta. Helsingis ilmus Otava kirjastuselt Juhani Salokandle „Tõe ja õiguse” III osa soomekeelne tõlge, Tallinnas romaanide „Kõrboja peremees” ja „Ma armastasin sakslast” kordustrükid ning mõtteterade kogumik „Tammsaare inimesest, elust, armastusest”. Edendati ka Tammsaare uurimist: „Ilmamaa” andis oma vanade käsikirjade sarjas välja Bernhard Linde monograafia „A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses”, Tammsaare muuseumil oli meeldiv võimalus avaldada ühiste kaante vahel aasta tagasi peetud „Tõe ja õiguse”-teemalise konverentsi ettekanded.

 

Ikka veel köitev klassik

Tammsaare on kirjanik, kelle looming ja veidi salapärane isik köidavad endiselt nii vanu kui ka noori. Ainuke eesti klassik, kellel on ikka mitu uurijat ja tõlgendajat-lavastajat. Bernhard Linde oli Tammsaare pühendunud kriitik ja eestkõneleja juba kirjaniku eluajal. Tema 1944. aastal eessõnastatud monograafia „A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses” oleks võinud olla bestseller, kuid sõda ja muutunud poliitiline olukord lükkasid selle ilmumise tulevikku. Käsikiri oli Tammsaare uurijatele ometi kogu aeg tuttav, nii et selle nüüdne avaldamine suuremaid üllatusi kaasa ei too. Linde raamatu peamine väärtus seisneb pigem tema käsitlusviisi vahendituses. Autor ei varja oma isiklikku suhtumist Tammsaaresse, kirjutab kirglikult ja palju. Monograafia pakub huvitavaid (kuigi omajagu kaootilisi) tähelepanekuid Tammsaare loomingu kohta, aga samuti võimaluse sisse elada kirjaniku isikulukku ja tema ümber punutud intriigidesse. Oma laadilt paigutub Linde teos väärikalt Eerik Tedre koostatud raamatu „Mälestusi A. H. Tammsaarest” (1978) ja Elem Treieri perekondliku biograafia „Tammsaare elu härra Hansenina” (2002) kõrvale. Raamatu eriliseks plussiks tuleb lugeda Bernhard Linde süvenenud uurija Jaanus Kulli järelsõna. Kulli ütleb kokkuvõtlikult: „Vaatamata uurimuse ebaühtlusele, mõningatele faktivigadele, väheolulistele või siis paaris kohas korduvatele seikadele, vahest lohakavõitu keelekasutusele ja, nagu Lindele kombeks, oma mina liigsele rõhutamisele, on monograafia kaante vahele jõudmine ometi õigustatud ja vajalik kirjandussündmus, mis tegelikult ammu oma aega ootas.”  Pole kahtlust, et Linde raamatule hakatakse edaspidi rohkesti viitama ning sellest saab Tammsaare kaanonisse kuuluv teos kõigi oma vooruste ja puudustega.

 

Tähelepanuväärsed järelsõnad

Tänavu ilmus „Kõrboja peremehest” 12. trükk (kuigi seda raamatus ei märgita). Kirjastus Avita väljaanne on mõeldud ilmselt eeskätt koolidele. Et nii õpilased kui ka õpetajad pööravad arvatavasti suurt tähelepanu kooliväljaannete järelsõnadele, siis võib neid pidada oluliseks allikaks, kust siginevad lendsõnad ja käibetõed. Romaani ilmselt levinuima trüki, „Kogutud teoste” V osa järelsõnas (1980, autorid Hilve Rebane ja Eerik Teder) on „Kõrboja peremees” määratletud kui „traagili„se lõpuga isikuromaan, millel on veenev sotsiaalne kõlajõud” ja mis on „Euroopa psühholoogilise realismi tasemel”. Värskeimatele trükkidele on järelsõna kirjutanud Epp Annus, kes läheneb romaanile hoopis teise, n-ö narratoloogilise nurga alt. Annus kirjutab selgelt õpilastele, püüdes veenda neid romaani lugema. Järelsõna on omalaadne segu elitaarsest Tammsaare-tundmisest ning selle vahendamispüüdest neile, kellel puudub peaaegu igasugune eelteadmine kirjanikust.

Ka romaani „Ma armastasin sakslast” kordustrükil (kirjastus Pegasus) on tähelepanuväärne järelsõna. Raul Sulbi keskendub selles korporatsioonidele ja nende kujutamisele eesti kirjanduses, peamiselt kolme kirjaniku (Kangro, Kross, Tammsaare) näitel. Kahtlemata on tegemist jätkuga 1930. aastate poleemikale, mil romaan samuti üliõpilaskonda ja korporatsioone ärritas. Muidugi võib romaani käsitleda kitsalt korporatsiooniromaanina. Ometi on nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega. Eriti „Ma armastasin sakslast” oma teemaasetusega võiks näiteks riigikogus olla lausa kohustuslik kirjandus. Eestlased tegelevad ikka veel täpselt samade rahvusliku enesetunde küsimustega, mille üle arutleb ja mille küüsis vaevleb Tammsaare romaani peategelane. Ja globaliseeruvas maailmas on veelgi aktuaalsem armastuse võimalikkus erineva rahvusliku taustaga inimeste vahel (mis on omakorda seotud eestlaste minapildiga, eneseväärikuse või enese häbenemisega). Seega on romaani kordustrükk väga teretulnud. Raamatusse on ka kenasti ära märgitud, et tegemist on viienda, käsikirja järgi parandatud trükiga. Oleks võinud märkida sedagi, et romaan sai 1936. aastal Eesti raamatuaasta romaanipreemia.

Olgu lisatud, et „Ma armastasin sakslast” teemal toimus hiljuti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kahepäevane seminar. Paistab, et „Tõe ja õiguse” kõrval hakkavad aina enam tähelepanu tõmbama ka Tammsaare teised romaanid oma mitmekihilisuses.

Nagu öeldud, nüüdsete kordustrükkide järelsõnad esindavad meeldivalt uudset lähenemist. Ometi võib küsida, kas laiale lugejale (ja eriti veel õppuritele) suunatud teoste järelsõna on kõige õigem koht uute kontseptsioonide rajamiseks või poleemiliste seisukohtade esitamiseks. Ehk sobiksid selleks paremini näiteks teadusajakirja veerud? Tavalugeja vajab eeskätt tasakaalustatud sünteesi, muidu hakkabki kontekstivabalt uskuma, et „Kõrboja peremees” on romaan väikese tähega (vt ka väljaande ebaõnnestunud annotatsiooni) või et „Ma armastasin sakslast” on võhiklik teos korporatsioonide elust.

 

Esimene artiklikogumik „Tõe ja õiguse” kohta

Uudseid lähenemisi leiab ka konverentsikogumikust „„Tõde ja õigus”: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa”. „Tõele ja õigusele” keskendunud artiklikogumikke ei olegi varem õieti ilmunud, kõikvõimalikud käsitlused on laiali raamatutes ja teadusajakirjades. Nüüdne kogumik peaks olema ladusalt loetav ka laiemale publikule. Oluline on, et ei kordu tüüpilised teemad, vaid esinejad/uurijad on otsinud – ja leidnud – uusi lähenemisteid. Olgu siin näiteks kas või Juhani Salokandle ettekanne Tammsaare jõudmisest soome keelde (mis justkui oleks nagu läbikäidud teema, aga võta näpust!), Jan Kausi filosoofiline tõe ja õiguse mõiste analüüs (kategooriad, mille käsitlemisest on üllatavalt tihti üle libisetud), Anneli Kõvamehe arutlus „Tões ja õiguses” ilmneva eestlaste rahvusliku ajataju üle või Jaanus Rohumaa teatridiskursust esindav sügavamõtteline „Kivist kirjanik”. Uute eksistentsialistlike ja metafüüsiliste saladuste jälgi ajavad Tammsaare mitmemõõtmelises tekstis ka ülejäänud ettekanded:  Rein Veidemanni Tammsaare ängi analüüsiv artikkel, Paavo Matsini krüptoloogiline salakirja tõlgendus ning Toomas Haugi ette võetud Tuglase ja Tammsaare võrdlus. Tammsaare rohke uurimise tulemused läbi aegade võiksid aga edaspidi olla kättesaadavad palju mahukamates kogumikes. 

Järgmisel aastal on ju tulemas kirjaniku 130. sünniaastapäev oma suuremat sorti teatriprojektide, mõne uue konverentsi ja küllap nii mõnegi üllatusega. Tammsaarele enesele aga tuleks öelda kokkuvõttes sedasama, mida tema ütles Ristikivile: „Nii et süüdistage ainult iseennast, kui mu kiri Teile ei meeldi, ja ärge kirjutage enam selliseid raamatuid, mis ajavad mind Teile kirjutama.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming