Raamatunälg

Doris Lessing

Doris Lessingu kõne, mis loeti ette 2007. aasta 7. detsembril talle Nobeli kirjanduspreemia andmise puhul. Doris Lessing ja tema teoste eestindaja Krista Kaer Tallinnas.

Ma seisan uksel ja vaatan läbi tuules kanduvate tolmupilvede sinnapoole, kus, nagu mulle öeldi, on veel maharaiumata metsa. Eile sõitsin ma läbi miilide ulatuses laiuvate kännustike ja söestunud lõkkejäänuste paigas, kus 1956. aastal oli kõige imelisem mets, mida ma kunagi näinud olen – nüüd täiesti hävitatud. Inimesed peavad sööma. Nad peavad saama kütet.

Loode-Zimbabwe 80ndate aastate alguses. Olen külas sõbral, kes oli ühes Londoni koolis õpetaja. Ta on siin, „et aidata Aafrikat”, nagu me seda nimetame. Ta on leebelt idealistlik hing ning see, mida ta siin koolis leidis, vapustas teda nii, et ta langes depressiooni, millest oli raske toibuda. Kool on samasugune nagu kõik teised pärast iseseisvuse saavutamist ehitatud koolid. See koosneb neljast suurest kõrvuti asetsevast telliskiviseintega ruumist, püstitatud otse keset tolmu, üks, kaks, kolm, neli, ja ühes otsas poole väiksem ruum, kus on raamatukogu. Nendes klassiruumides on tahvlid, aga mu sõber hoiab kriite oma taskus, sest muidu varastatakse need ära. Koolis pole ei atlast ega gloobust, pole raamatuid, vihikuid ega pastakaid. Raamatukogus pole niisuguseid raamatuid, mida õpilased lugeda tahaksid, vaid ainult Ameerika ülikoolide köited, mida on isegi raske tõsta – valgete raamatukogude kõrvale jäetud teosed, detektiivkirjandus või sellised raamatud nagu „Nädalalõpp Pariisis” ja „Felicity leiab armastuse”.

Koltunud rohulapi peal püüab end kuidagi toita üks kits. Direktor varastas kooli raha ja kõrvaldati töölt. Mu sõbral pole üldse raha, sest kui talle palka makstakse, laenavad temalt kõik, õpilased ja õpetajad, ega maksa seda tõenäoliselt kunagi tagasi. Õpilasi on vanuses 6aastastest 26aastasteni, sest mõned, kes pole saanud kooliharidust lapseeas, teevad selle nüüd siin tasa. Mõned õpilased käivad igal hommikul mitu miili maha, vihmas või päikeses ja üle jõgede. Nad ei saa koduseid töid teha, sest külades pole elektrit ja põleva halu valguses pole kuigi kerge õppida. Tüdrukud peavad enne kooli minemist ja koju jõudes vett kandma ja süüa tegema.

Kui istun koos oma sõbraga tema toas, astuvad inimesed sinna ujedalt sisse ja nad kõik paluvad raamatuid. „Palun saatke meile raamatuid, kui te tagasi Londonisse lähete,” ütleb üks mees. „Meid õpetati lugema, aga meil pole raamatuid.” Kõik, keda ma kohtasin, kõik palusid raamatuid.

Ma olin seal mõne päeva. Tolm lendas tuules. Pumbad olid katki ja naised pidid jõest vett kandma. Järjekordne idealistlik õpetaja Inglismaalt tundis ennast üsna halvasti pärast seda, kui ta oli näinud, missugune on see „kool”.

Viimasel päeval veristati kits. Liha lõigati tükkideks ja keedeti plekkpotis. Tegu oli kauaoodatud semestrilõpu pidusöögiga: keedetud kitseliha ja puder. Ma sõitsin minema, kui pidu veel kestis, tagasi läbi metsa söestunud jäänuste ja kännustiku.

Ma ei usu, et kuigi paljud selle kooli õpilased mingeid auhindu saavad.

Järgmisel päeval pidin ma esinema ühes Põhja-Londoni koolis, väga heas koolis. See on ilusate hoonetega ja aedadega poistekool. Siinsetel lastel käib iga nädal külas mõni tuntud inimene: need võivad olla õpilaste isad, sugulased, isegi emad, ja neile pole mõne kuulsuse külaskäik midagi erilist.

Neile esinedes on mul mõtteis see tolmukeerises kool Loode-Zimbabwes, ning ma vaatan leebelt ootusärevaid inglise nägusid enda ees ja püüan rääkida neile sellest, mida nägin eelmisel nädalal. Klassiruumid ilma raamatuteta, vihikuteta, ilma atlaseta või isegi seina külge kinnitatud kaardita. Kool, kus õpetajad, kes on ise alles kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastased, paluvad, et neile saadetaks raamatuid, kus neile öeldaks, kuidas õpetada. Ma räägin neile inglise poistele, kuidas kõik seal raamatuid paluvad: „Palun saatke meile raamatuid.” Aga nende peas pole kujundeid, mis sobiksid sellega, mida ma neile räägin – kool keset tolmupilvi, kus napib vett ja kus semestrilõpu pidusöögiks on äsjatapetud ja suures potis keedetud kits.

Kas neil privilegeeritud õpilastel on tõesti võimatu säärast alasti vaesust kujutleda?

Ma teen, mida suudan. Nad on viisakad.

Ma olen kindel, et mõned neist saavad kunagi auhindu.

Siis on mu esinemine läbi. Pärast küsin ma õpetajatelt, mis seisus on raamatukogu ja kas õpilased loevad. Selles privilegeeritud koolis kuulen ma seda, mida ma kuulen alati säärastes koolides ja isegi ülikoolides käies. „Te ju teate, kuidas asi on,” ütleb üks õpetaja. „Paljud poisid pole üldse kunagi lugenud ning raamatukogu kasutatakse ainult poolenisti.”

Jah, me teame tõesti, kuidas asi on. Meie kõik.

Me elame killustuvas kultuuris, kus isegi mõne aastakümne tagustes kindlates veendumustes kaheldakse ning kus on tavaline, et mitmeid aastaid haridust saanud noored mehed ja naised ei tea maailmast midagi, pole midagi lugenud ning tunnevad vaid üht või teist eriala, näiteks arvuteid.

Meil on leiutatud imelisi asju: arvutid, Internet ja televisioon. See on revolutsioon. See pole esimene revolutsioon, millega inimkond on toime tulnud. Trükirevolutsioon, mis ei toimunud mitte mõne aastakümne vältel, vaid palju pikema aja jooksul, muutis täielikult meie arusaamist ja mõtteviisi. Et inimesed on hulljulged, siis võtsime me selle kõik omaks, nagu me alati teeme, küsimata kordagi: „Mis juhtub meiega nüüd, kui on leiutatud trükikunst?”. Samal kombel ei tulnud meile kordagi pähe küsida: „Kuidas muudab meie elu, meie mõtteviisi Internet, mis on võrgutanud terve põlvkonna oma mõttetustega, nii et isegi täiesti arukad inimesed tunnistavad, et kui nad kord juba konksu otsas on, siis on raske ennast lahti rebida ja nad võivad leida, et terve päev on möödunud blogimisega või muu sellisega?”.

Üsna hiljuti austasid kõik isegi pisut haridust saanud inimesed teadmisi, haridust ja meie suurt kirjandusvaramut. Muidugi teame me kõik, et selleski õnnelikus seisus teeseldi lugemist, teeseldi teadmiste austamist. Aga on ametlikult kirjas, et töötavad mehed ja naised igatsesid raamatuid, ning selle tunnistuseks on XVIII ja XIX sajandil tööliste raamatukogude, instituutide ja kolledžite asutamine. Lugemine ja raamatud oli osa üldharidusest. Kui vanemad inimesed noorematega räägivad, siis ilmselt nad mõistavad, kui hariv oli raamatute lugemine, sest noored teavad nii palju vähem.

Me kõik teame seda kurba lugu. Kuid me ei tea selle lõppu. Me mõtleme sellest vanast ütlemisest: „Lugemine annab inimesele täiuse” – lugemine annab inimesele informatsiooni, ajaloo, igasuguseid teadmisi.

Alles üsna hiljuti rääkis mu sõber Zimbabwest mulle ühest külast, kus elanikud ei olnud kolm päeva söönud, aga rääkisid sellegipoolest raamatutest ja sellest, kuidas neid saada, rääkisid haridusest.

Ma kuulun organisatsiooni, mis sai alguse kavatsusest toimetada küladesse raamatuid. Grupp inimesi oli käinud mingil muul põhjusel ja rohujuure tasandil Zimbabwes. Nad rääkisid, et vastupidiselt ametlikele teadetele olid külad täis intelligentseid inimesi, pensionil õpetajaid, puhkusel õpetajaid, koolivaheajal lapsi, vanu inimesi. Ma ise maksin väikese uurimuse eest, et saada teada, mida Zimbabwe elanikud lugeda tahavad, ning leidsin, et tulemused olid samad ühe Rootsi uurimusega, millest ma teadlik ei olnud. Sealsed elanikud tahavad lugeda samasuguseid raamatuid nagu Euroopa elanikud – igasugu romaane, ulmet, luulet, krimikirjandust, näidendeid ja käsi­raama-tuid –, näiteks selliseid, mis õpetavad pangaarvet avama. Ja ka kõiki Shakespeare’i teoseid. Külaelanikele raamatute otsimise juures on raske see, et nad ei tea, mis on saadaval, nii et mingi raamat nagu näiteks „Casterbridge’i linnapea” saab populaarseks lihtsalt sellepärast, et see juhtub kättesaadav olema. Mõistetavatel põhjustel on kõigist romaanidest kõige populaarsem „Loomade farm”.

Meie organisatsiooni aitas algusest peale Norra, seejärel Rootsi. Ilma sellise toetuseta oleksid meie raamatuvarud kokku kuivanud. Me muretsesime raamatuid kõikjalt, kust saime. Pidage meeles, korralik pehmekaaneline raamat Inglismaalt maksab Zimbabwe kuupalga – seda enne Mugabe terrorirežiimi. Nüüdse inflatsiooni juures maksaks see mitme aasta palga. Kuid et ma olen viinud raamatukaste küladesse – ja pidage meeles, et petrooleumipuudus on suur –, siis võin ma öelda, et raamatud võeti vastu pisarsilmi. Raamatukogu võib olla tellistele asetatud laud puu all. Ja juba nädalaga levib kirjaoskus: need, kes lugeda oskavad, õpetavad neid, kes ei oska – ja tekivad kodanikuõpetuse tunnid – ja ühes kauges külas istus paar poissi maha, et kirjutada tongakeelseid romaane, sest selles keeles neid ei ole. Zimbabwes on umbes kuus peamist keelt ning romaanid on olemas kõigis neis – vägivallast, verepilastusest, kuritegudest ja mõrvadest kõnelevad romaanid.

Öeldakse, et iga rahvas väärib oma valitsust, aga ma ei usu, et see kehtib Zimbabwes. Ja tuleb meeles pidada, et austus raamatute vastu ja raamatunälg ei pärine mitte Mugabe režiimi ajast, vaid sellele eelnenud valgete režiimist. See raamatunälg on hämmastav nähtus ning seda võib näha kõikjal Keeniast Hea Lootuse neemeni.

See seostub mul ka tõsiasjaga, et ma kasvasin üles sisuliselt savionnis, millel oli rookatus. Seda laadi maju on ehitatud alati ja kõikjal, kus on roogu või rohtu, sobivat savi, latte seinte jaoks – näiteks sakside Inglismaal. Majas, kus mina kasvasin, oli neli tuba ja see oli raamatuid täis. Mu vanemad mitte ainult ei viinud raamatuid Inglismaalt Aafrikasse kaasa, vaid mu ema ka tellis lastele posti teel Inglismaalt raamatuid. Need saabusid suurte pruuni paberisse mähitud pakkidena ja olid mu noore elu rõõm. Savimaja, aga raamatuid täis.

Ma saan veel praegugi kirju inimestelt, kes elavad külades, kus pole võib-olla elektrit ega veevärki, nagu ei olnud seda ka meie pikas savimajas. „Minust saab ka kirjanik,” on seal kirjas, „sest mul on samasugune maja, nagu oli teil.” Selles aga ongi küsimus. Kirjandus ja kirjanikud ei tule ilma raamatuteta majadest.

Ma vaatasin mõne viimase aja Nobeli kirjanduspreemia saanu kõnesid. Võtame näiteks suurepärase Orhan Pamuki. Ta ütles, et ta isal oli 500 raamatut. Tema anne ei tulnud õhust, see oli seotud suure traditsiooniga. Või võtame VS Naipauli. Ta mainib, et tema perekonna mälu taga olid India veedad. Isa julgustas teda kirjutama ja kui ta Inglismaale jõudis, käis ta Briti raamatukogus. Ka tema oli lähedalt seotud suure traditsiooniga. Või võtame John Coetzee. Ta polnud mitte üksnes suure traditsiooni läheduses, vaid ta oli ise traditsioon. Ta õpetas Kaplinnas kirjandust. Ja mul on tõesti kahju, et ma ei olnud tema klassis ja mind ei õpetanud see julge ja vapper vaim. Selleks, et kirjutada, et kirjandust luua, peab olema tihe side raamatukogudega, raamatutega, traditsiooniga.

Mul on üks Zimbabwest pärit sõber, mustanahaline kirjanik. Ta õppis ise lugema moosipurkide siltide ja kompotipurkide abil. Ta kasvas üles piirkonnas, kust ma olen läbi sõitnud, see on mustanahaliste linnaelanike rajoon. Seal on liivane ja kruusane pinnas ning kasvavad harvad ja madalad põõsad. Onnid on viletsad, hoopis teistsugused kui jõukamate elanike hoolitsetud onnid. Kool oli ka, aga just niisugune, nagu ma kirjeldasin. Ta leidis prügimäelt äravisatud lasteentsüklopeedia ja õpetas ennast selle abil.

Kui Zimbabwe 1980. aastal iseseisvaks sai, oli seal häid kirjanikke, tõeline pesatäis laululinde. Nemad kasvasid vanas Lõuna-Rodeesias, valgete valitsuse ajal – misjonikoolid, paremad koolid. Mugabe režiimi ajal pole Zimbabwes kerge kirjanikuks saada.

Kõigile kirjanikele tuli kirjaoskus kätte suurte raskustega. Ma ütleksin, et moosipurkide siltide ja äravisatud entsüklopeediate abil lugema õppimine polnud sugugi ebatavaline. Ja me räägime inimestest, kes janunevad neile kättesaamatul tasemel haridust, kes elavad lapsi täis onnides – ületöötanud ema, võitlus toidu ja riiete saamiseks.

Hoolimata nendest raskustest on seal ometi kirjanikke. Ja me peame ka meeles pidama, et tegu on Zimbabwega, mis vallutati alles vähem kui saja aasta eest. Nende kirjanike vanavanemad võisid olla jutuvestjad, suulise traditsiooni kandjad. Ühe või kahe põlvkonnaga mindi nendest meeldejäetud ja edasi jutustatud lugudest trükitud tekstideni, raamatuteni.

Raamatud võeti sõna otseses mõttes jõuga prügimägedelt ja valge mehe maailma prahi seast. Aga patakas paberit on üks asi ja avaldatud raamat hoopis midagi muud. Mulle on saadetud mitmeid ülevaateid Aafrika kirjastustegevuse kohta. Isegi privilegeeritumates paikades nagu Põhja-Aafrika on kirjastusmaailmast rääkimine veel pelk unistus.

Ma räägin praegu raamatutest, mida pole kunagi kirjutatud, kirjanikest, kes raamatuteni ei jõudnud, sest polnud kirjastajaid. Hääled, mida pole kuulda. Võimatu on hinnata seda suurt ande ja potentsiaali raiskamist. Kuid juba enne raamatu loomise seda staadiumi, kus on vaja kirjastajat, avanssi, julgustust, jääb midagi puudu.

Kirjanikelt küsitakse sageli: „Kuidas te kirjutate? Kas arvutiga? Elektrilise kirjutusmasinaga? Sulega? Kiirkirjas?”. Kuid oluline küsimus on hoopis see: „Kas te olete leidnud ruumi, selle tühja ruumi, mis teid kirjutamise ajal ümbritsema peaks? Sellesse ruumi, mis on nagu mingi kuulatamine, tähelepanu, tulevad sõnad, sõnad, mida su tegelased räägivad, mõtted – inspiratsioon”. Kui kirjanik seda ruumi leida ei suuda, võivad luuletused ja jutustused surnult sündida. Kui kirjanikud üksteisega räägivad, siis puudutab nende vestlus alati seda kujutluslikku ruumi, seda teist aega. „Kas sa oled selle leidnud? Kas sa hoiad sellest kõvasti kinni?”

Hüppame nüüd pealtnäha hoopis teistsugusesse tegevuspaika. Me oleme Londonis, ühes suurtest linnadest. On ilmunud uus kirjanik. Me pärime küüniliselt: „Kas ta on kenake?” Kui tegu on mehega: „Karismaatiline? Ilus?” Me naljatame, aga see pole nali.

Seda uut leidu tervitatakse hõisates, võimalik, et talle antakse palju raha. Tema vaestes kõrvades algab haipimise sumin. Teda poputatakse, kiidetakse, veetakse mööda maailma ringi. Meil, vanadel, kes on kõike seda näinud, on kahju sellest algajast, kellel pole aimugi, mis tegelikult toimub. Ta on meelitatud, rõõmus. Aga küsige aasta pärast, mida ta arvab: „See on kõige hullem asi, mis minuga juhtuda võis.”

Mõned ohtralt reklaamitud uued kirjanikud pole enam järgmist raamatut kirjutanud või pole kirjutanud seda, mida nad tahtsid, mida nad kavatsesid. Ja meie, vanad, tahame sosistada nendesse süütutesse kõrvadesse: „Kas teil on oma ruum ikka veel olemas? Teie hing, see päris oma ja vajalik paik, kus teie oma hääled võivad teiega rääkida, üksnes teiega, paik, kus te võite unistada. Oh, hoidke sellest kinni, ärge seda käest laske”.

Mu meel on täis toredaid Aafrika mälestusi, mida ma võin elustada ja vaadata oma tahtmist mööda ükskõik millal. Kuidas oleks nende päikeseloojangutega, mis laotusid kuldsetes, punakaslillades ja oranžides toonides õhtul üle taeva? Kuidas oleks liblikate ja surudega ja mesilastega Kalahari lõhnavatel põõsastel? Või kui istuks tumeda ja läikiva veega Zambezi luitunud rohuga kaetud kaldal ja vaataks, kuidas ümberringi lendlevad kogu Aafrika linnud? Jah, elevandid, kaelkirjakud, lõvid ja ülejäänud, neid oli ohtralt ümberringi – aga kuidas oleks seni veel reostamata öise taevaga, mis on mustav ja imeline, täis rahutuid tähti?

Mul on ka teisi mälestusi. Noor, võib-olla 18aastane aafriklane seisab nuttes ruumis, kus ta loodab oma „raamatukogu” luua. Üks reisil ameeriklane, kes nägi, et tal ei ole raamatuid, saatis neid pärast terve kastitäie. Noormees oli raamatud ükshaaval lugupidamisega välja võtnud ja kilesse mähkinud. „Aga,” ütleme meie, „need raamatud saadeti kindlasti ju lugemiseks?” „Ei,” vastab ta, „need määrduvad ja kust ma siis uued saan?”

Ma olen näinud õpetajat koolis, kus polnud õpikuid ega isegi kriiti, millega tahvlile kirjutada. Ta õpetas oma klassi, kus oli õpilasi 6aastastest kuni 18aastasteni, liigutades tolmus kivikesi ja leelutades: „Kaks korda kaks on…” ja nii edasi. Ma olen näinud, kuidas tütarlaps – võib-olla mitte vanem kui kahekümneaastane, samuti ilma õpikuteta, vihikuteta, pastakateta – õpetab keerlevas tolmus ja lõõskava päikese käes tähestikku, kraapides tähti kepiotsaga mulla sisse.

Ma tahaksin, et te kujutleksite, et viibite ränga põua ajal kusagil Lõuna-Aafrikas, ühe vaese piirkonna india poes. Seal on enamasti naistest koosnev järjekord, kõigil on käes kõikmõeldavad veenõud. Pood saab igal õhtupoolikul linnast paagitäie vett ja inimesed ootavad seda.

Indialane seisab, päkad vastu letti toetatud, ja jälgib üht musta naist, kes kummardub paberipataka kohale, mis näeb välja, nagu oleks see raamatust rebitud. Ta loeb „Anna Kareninat”. Ta loeb aeglaselt, liigutades huuli. Tundub, et tegu on raske raamatuga. Naine on noor ja tema jalge külge klammerduvad kaks last. Ta on rase. Indialane on kurb, sest noore naise pearätt, mis peaks olema valge, on tolmust kollane. Tolm on ta rindade vahel ja käsivartel. See mees kurvastab nende januste inimeste ridade pärast, sest tal ei jätku neile kõigile piisavalt vett. Ta on vihane, sest ta teab, et seal kaugel tolmupilvede taga surevad inimesed.

See mees on ka uudishimulik. Ta küsib noorelt naiselt: „Mida sa loed?”

„Siin räägitakse Venemaast,” vastab naine.

„Kas sa tead, kus on Venemaa?” Mees ei tea õieti isegi.

Noor naine vaatab talle otse näkku, täis väärikust, kuigi ta silmad punetavad tolmust. „Ma olin klassis kõige targem. Õpetaja ütles, et ma olen kõige targem.”

Noor naine hakkab uuesti lugema, sest ta tahab lõigu lõpetada.

Indialane vaatab kaht väikest last ja sirutab käe fantapudeli järele, aga ema ütleb: „Fanta ajab janutama.”

Indialane teab, et ta ei peaks nii tegema, aga ta võtab leti alt enda kõrvalt suure plastmassist veenõu, valab vett kahte plastkruusi ja ulatab need lastele. Ta jälgib naist, kui see vaatab, huuled liikumas, oma joovaid lapsi. Indialane annab talle veekruusi. Tal on valus vaadata, kuidas naine joob, sest on näha, kui piinav on tema janu.

Nüüd ulatab naine talle plastmassist veenõu ja mees kallab selle täis. Noor naine ja lapsed jälgivad teda pingsalt, et ta tilkagi maha ei valaks.

Naine kummardub uuesti raamatu kohale. Ta loeb aeglaselt, aga see lõik paelub teda ja ta loeb selle uuesti läbi.

„Varenka, valge rätik mustadel juustel, sõbralik ja rõõmus laste keskel ning nähtavasti elevil sümpaatse mehe võimaliku armuavalduse ootuses, oli väga võluv. Sergei Ivanovitš käis tema kõrval ja imetles teda lakkamatult. Teda vaadeldes mõtles ta nendele armsatele juttudele, mida ta oli Varenka käest kuulnud, ja kõigele, mida ta temast head teadis, ning tundis ikka rohkem, et see, mida ta Varenka vastu tunneb, on midagi harukordset, mida ta mäletas kunagi ammusest ajast, sellest ainsast korrast oma varases nooruses. Neiu lähedusest tekkinud rõõm aina kasvas ja jõudis viimaks selle kraadini, et kui ta leitud peenikese varrega ja sissepoole käärdunud servaga suure kaseseene Varenka korvi pani, vaatas ta Varenkale silma ning sattus neiu näol rõõmsa ja kartliku ärevuse õhetust märgates ka ise segadusse ja naeratas talle sellise sõnatu õrnusega, mis oli juba liiga kõnekas.” (Selma Holbergi tõlge, „Anna Karenina”, Eesti Raamat, 1978, II köide, lk 139.)

See patakas trükikirjas lehti lebab letil koos vanade ajakirjadega ja poolikute ajalehtedega, kus on bikiinides tütarlapsed.

Naisel on aeg lahkuda india poe varjupaigast ja kõndida neli miili kodukülla. Väljas lärmavad ja kurdavad järjekorras seisvad naised. Indialane aga viivitab ikka veel. Ta teab, kui ränk on sel naisel kahe tema külge klammerdunud lapsega koju minna. Ta annaks talle selle pooliku juturaamatu, mis naist nii paelub, aga ta ei suuda päriselt uskuda, et see nääpsuke suure kõhuga noorik sellest tõesti ka aru saab.

Mispärast on siin kauges india poes letil umbes üks kolmandik „Anna Kareninat”? Lugu on järgmine.

Keegi kõrge ametiisik, juhtumisi ÜROst, ostis selle raamatu enne, kui asus teekonnale üle mitme ookeani ja mere. Lennukis, oma äriklassi istmel, rebis ta raamatu kolmeks tükiks. Seda tehes vaatas ta ringi, teades, et talle saavad osaks kaasreisijate šokeeritud, uudishimulikud, aga ka mõned lõbustatud pilgud. Kui ta oli end istuma seadnud, turvavöö kinni, ütles ta valjusti kõigile, kes võisid kuulda: „Ma teen alati nii, kui mul on ees pikk reis. Ei taha ju ometi mingit rasket suurt raamatut käes hoida.” Romaan oli pehmekaaneline, kuid, tõsi küll, see on paks raamat. Mees oli harjunud, et inimesed kuulavad, kui ta räägib. Kui inimesed vaatasid tema poole, kas siis huviga või huvita, usaldas ta neile: „Ei, see on tõesti ainus viis reisida.”

Kui ta oli raamatu ühe osa läbi lugenud, kutsus ta stjuuardessi ja saatis raamatu oma sekretärile, kes reisis odavamal kohal. Iga kord, kui suure vene romaani sandistatud, kuid loetav osa lennuki tagaossa saabus, tekitas see suurt huvi, hukkamõistu ja kindlasti uudishimu.

Samal ajal hoiab noor naine india poes letist kinni, väikesed lapsed seeliku külge klammerdumas. Ta kannab teksaseid, sest ta on moodne naine, aga nende peale on ta tõmmanud raske villase seeliku, osa oma rahva traditsioonilistest riietest, ning lapsed saavad kergesti selle paksude voltide külge klammerduda.

Ta heidab tänuliku pilgu indialasele, teades, et ta meeldib mehele ja see tunneb talle kaasa, ning siis astub ta lendlevasse tolmupilve. Lastel pole enam jõudu nuttagi ja nende kurk on nagunii tolmu täis.

See astumine on raske, oi kui raske, ikka üks jalg teise ette, läbi tolmu, mis lebab pehmete petlike kuhilatena ta jalge all. Raske, raske – aga ta on ju raskustega harjunud, eks ole? Ta mõtted on selle loo juures, mida ta luges. Ta mõtleb: „See naine on oma valge pearätiga just samasugune nagu mina, ja ka tema hoolitseb laste eest. Ma võiksin olla selle vene tüdruku asemel. Ja see mees seal armastab teda ja palub ta endale naiseks. (Naine luges ainult ühe lõigu.) Jah, ja üks mees tuleb ka mulle järele ja viib mind kõige selle juurest ära, viib ära minu ja lapsed, jah, ta armastab mind ja hoolitseb mu eest.”

Ta mõtleb. Mu õpetaja ütles, et on olemas raamatukogu, suurem kui supermarket, suur maja, ja see on raamatuid täis. Noor naine naeratab edasi minnes ja tuul kannab talle näkku tolmu. Ma olen tark, mõtleb ta. Õpetaja ütles, et ma olen tark. Kõige targem koolis. Mu lapsed kasvavad targaks nagu mina. Ma viin nad raamatukogusse, sinna raamatuid täis majja, ja nad lähevad kooli ja neist saavad õpetajad – mu õpetaja ütles mulle, et minust võiks saada õpetaja. Nad elavad siit kaugel ja teenivad raha. Nad elavad suure raamatukogu lähedal ja tunnevad heast elust rõõmu.

Te võite küsida, kuidas sattus see vene romaani tükk india poe letile?

Sellest tuleks kena lugu. Võib-olla jutustab keegi selle.

Vaene noor naine läheb edasi ning teda hoiavad püsti mõtted veest, mida ta koju jõudes lastele annab ja ise ka natuke joob. Ja nii ta lähebki läbi Aafrika põua kardetud tolmu.

Me oleme tülpinud selles oma maailmas – meie ohustatud maailmas. Meile on selged iroonia ja isegi künism. Mõningaid sõnu ja ideesid me peaaegu ei kasutagi, sest need on nii kulunud. Me võime aga tahta taastada mõned sõnad, mis on oma mõjususe kaotanud.

Meie käsutuses on terve kirjanduse varakamber, mis saab alguse egiptlaste, kreeklaste, roomlaste juurest. Kogu see rikkalik kirjandus on lihtsalt olemas ning seda võib avastada üha uuesti igaüks, kellel veab piisavalt, et ta selle juurde satub. Aga mis siis, kui seda ei oleks? Kui vaesunud ja tühjad me siis oleksime.

Meile on pärandanud oma jutud ja lood vanad jutuvestjad, kellest mõne nime me teame, aga mõne oma mitte. Jutuvestjate traditsioon pärineb aegade algusest, metsalagendikult, kus põleb suur lõke ning vanad šamaanid tantsivad ja laulavad, sest meie jutupärand algas tules, maagias, vaimude maailmas. Ja seal hoitakse seda ka tänapäeval.

Küsige ükskõik milliselt tänapäeva jutuvestjalt ja nad ütlevad, et alati tekib hetk, mil neid puudutab tuli, see, mida meile meeldib nimetada inspiratsiooniks, ning selle juured ulatuvad inimkonna algusesse, tule, jää ja meid ja meie maailma vormivate tuulte juurde.

Meist igaühe sees sügaval on jutuvestja. Juttude looja on alati meie juures. Oletagem, et meie maailma tabab sõda, mille õudusi me kõik ette kujutame. Oletagem, et tulvaveed ujutavad üle meie linnad, mered tõusevad… aga jutuvestja on ka siis olemas, sest meid vormivad, hoiavad ja loovad meie kujutlused – õnneks ja õnnetuseks. Just meie lood kosutavad meid, kui me oleme meeleheitel, viga saanud või isegi hävitatud. Just jutuvestja, unistuste looja, müüdilooja on meie fööniks, mis esindab meie kõige paremaid ja loovamaid külgi.

See vaene naine, kes rühib läbi tolmu, unistades, et ta lapsed saavad hariduse – kas me kujutleme, et oleme temast paremad, meie, kes me oleme toitu täis topitud, kapid riideid täis, ise oma ülikülluses lämbumas?

Ma arvan, et just see noor naine ja naised, kes rääkisid raamatutest ja haridusest, kui nad ei olnud kolm päeva söönud, võivadki meid ükskord määratleda.

 

Doris Lessingule, 88aastasele Nobeli kirjanduspreemia laureaadile, anti preemia üle 30. jaanuaril 2008. aastal Londonis Wallace Collectionis, sest ta ei saanud halva tervise tõttu detsembris Rootsi tseremooniale sõita. Näitlejad Juliet Stevenson ja Alan Rickman lugesid ette katkendeid Lessingu uuest, maikuus ilmuvast romaanist „Alfred ja Emily”, kus Lessing kujutleb, milliseks oleks kujunenud tema vanemate elu, kui Esimest maailmasõda poleks olnud. Lessingu kirjastaja HarperCollins teatas, et saadab Lessingu nimel Zimbabwesse 10 000 ilukirjanduslikku raamatut ja teatmeteost.

K. K.

© The Nobel Foundation 2007

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming