Rännates inimesi pidi

Jürgen Rooste

Kaur Riismaaga kõneleb Jürgen Rooste (Maaleht). Tere, Kaur. Tere, Jürgen. Kui vaatad oma esimest raamatut, tunned sa ka mingit kirjanikuvastutust? Milline on vastutuse ja mängu tasakaal elus, kirjanduses? Ehk, kui sealt tagantotsast pihta hakata, ei tea ma ühtegi mingil kombel loovat inimest, kes polekski mängur. See on loomulik, loojale iseloomulik. Niikaua, kui ma ennast tean, aiman, olen ma pidevalt mänginud, küll selle ja teisega. Minu esimene mäng elus, mida ma mäletan, oli Lenini kuju mahavõtmine Tartus EPA hoone eest. Mul oli roheline plekist kraana ja klotsidest postament. Ka nõnda oli, et kujutlesin oma silmad kaameraks, kuidas see kõik käis ja käiks, üks pilk on üks kaader. Ja luuletaja annab oma pilguga samuti mingi ühe kaadri, mis on mõistetav talle, ja lugejale, ja kirjandusteadlasele, kõigile omal moel. Kirjandusteadlasele pole mõtet kirjutada, tema loeb niikuinii, kui on, mida lugeda, kui on mingi üldinimlik väärtus selles (inimesi siduv) ja inimeseülene (inimest Jumalaga siduv). „Finnegans Wake” on selline tekst, millest lugeja libiseb kiirelt üle, (keele)teadlasele, filoloogile on too mäng kahtlemata mõistetavam ja põnevam; samal ajal kui lugejat huvitab see, mis tekstis nii-öelda ... füüsiliselt, jalutades, toimub, keelega vähem ja keele abil rohkem – on seal armastust, traagikat, kriminaalset. Joyce’iga pole mõtet raamatukogusid üle ujutada. Cartlandist räägitakse pikalt viimasel ajal. Eks see ole ajastu nähe, et meie tunded on kolinud internetti, enam ei küsi sõbra ehk vanema inimese käest elukogemuslikku, vaid otsid foorumist. Inimene aga armastusest lugeda tahab, ja foorumite ja Postsecreti jms lihtsusega harjunud inimene ei suudagi enamat. Hea tekst seisab ja liigutab seal vahel, ristteel – kirjanik peaks olema muu seas osav pedagoog, kes oma ainese lugemisväärseks, huvitavaks teeb, aga samal ajal ka õpetab. Niiviisi, siis, kirjaniku vastutus seisneb selles, et tema kaader oleks üksiku kaudu üldine ja vastupidi, siis see harib lugejat ning tal on seal sees ometigi mõnus.

„Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” saatis sind vist elus jupp aega, vahepääl mõtlesid selle ümber isegi ühe fiktsiooni punuda. Miks ja kuidas see katki jäi?

Need tekstid kujunesid kuidagi ise, isemoodi, kahe aasta jooksul ümmarguselt. Oli taipamisehetk, et teksti hääl pole minu oma. See oli ühe vana mehe oma ja too mees vahtis aknast välja, vahtis hämardumist, seal olid keskid noored, kes vihma eest varju jooksid. Küllap ma kruttisin enese tolle mehe lainele, temasse, aga ma poleks saanud sinna alla oma nime kirjutada. Nõnda sai luuletusest monoloog (muidugi, iga luuletus on kellegi monoloog, aga see on pikem teema). Ning tekkis tahtmine, vajadus too vanamees ära õigustada, leida talle ajalooline taust, sisu, koht.

Ajalooline taust (ma olen ajaloosse puutuvalt selgelt diletant, aga ma püüan seda mitte peita ja alati ütelda, kui ma tõesti udutama hakkan) kinkis mulle süsteemi, ja mil süsteem ebavajalikuks osutus, ma orienteerusin juba, polnud toda fiktsiooni enam vaja. Fiktsioon oli redel, mis vajalik kuni viimase pulgani.

Milline on su lugemise ja maailmakogemise taust, kust see teekond alguse sai? Kust pärineb lembus me füüsilise maailma seikade vastu?

Ma tahtsin saada maadeavastajaks, elasin lapsena „Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja mõjus. Ka selline raamat nagu „Mehed, mered, tekiplangud” ning „Maailm ja mõnda” sari. Kõik maad on juba avastatud, aga inimesed mitte. Eks ma siis rända inimesipidi. Vahepeal proovin ikka Saarikoskit lugeda, kah omamoodi rändur; ja Odüsseuse lugu, ja Bloomi, ja Ahasveeruse lugu jne, jne. Kohatus on alati huvitav, enese kohatuna tundmine, ja päralejõudmise rõõm.

Kes sind kirjanduses suunanud ja jalust rabanud on? Ja kas tänast kirjandust Eestis selle kõrval ka tasub ja saab jälgida? Miks?

Lapsemana oli mu elus üks raamat, mis segadusse ajas. Autoril oli mingi võõra linnu nimi – Kafka. Ja pealkiri oli „Ameerika. Protsess. Loss”. See oli raamat, mida ma piidlesin, ma ei julend sinna sisse vaadata. Hiljem, jah, küll, siis selginesid ka pealkirjad. Lapsele mõjus too selg (raamat seljaga riiuli ees seisja poole, nagu nad ikka) tõesti väga kummastavalt … need paksud kolakad juhivad sind isegi neid avamata.

Jalust rabanud … Kaplinski „Isale” oleks võinud mul varem lugeda olla, see rabas tagantjärele. Üht-koma-teist on ju veel. Tolle eelnevaga jätkates: rabas „Viieteistkümneaastane kapten”. Hiljem olen küünilisemaks ja täiskasvanumaks saanud. Suuremad rabatused olid ikkagi lapsepõlves. Mõne autori rahu rabab, päralejõudja tasakaal eneses ja ümbritsevaga – Saarikoski istumised, veini- ja õllelürpsamised on alati rahust täidetud, rahus (mõtlen ta päevikute peale, „On või ei ole …” jne). Küllap ma praegu otsingi mingit tasakaalu eneses, rahu.

Millist rolli mängib Värske Rõhu põlvkond su elus? Aga tuleviku eesti kirjanduses?

Ma pole kunagi mõelnud, mis asi see Värske Rõhu põlvkond on. Nüüd VRis üks tekst ilmus, aga enne ma vaatasin kõrvalt. Selliselt … kirjanduse kaudu pole väga mõtet mõnda põlvkonda nimetama hakata, vist. Võiks rääkida ekraanide põlvkonnast ja selle kaudu võõrandumisest ja võõristusest, oleks praeguses hetkes justkui kasulikum, lihtsam tolle „Värske Rõhu põlvkonna” objekti otsida.

Kumb maailm on ahvatlevam, kas teatri- või luulemaailm?

Seal suurt vahet pole. Hea luule on alati teatraalne – kui isegi pilti ei teki silme ette, siis tunne tekib ikka, sisimas. Küsimus on vormis, kuidas miskit esitada (paberil, laval). Dylan Thomas on teatraalne, ma leian, aga näe, ikkagi luuletaja. Kummas maailmas ta siis tegutseb? Tema esinemisi You Tube’ist kuulates liigahtab miski muu, kui „päriselt” lugeda.

Tasub luuletaja rolli ka tänases Eestis mängida? Kui see üldse roll on, aga niikuinii on kõik natuke roll. Isegi väga-päris-asjad.

„Luuletaja rolli mängimine”… ühest küljest võtab ta endale miski kohustuse, nagu enne sai mõeldud, justkui prohvetlik või õpetlik olla. Luuletaja-nägija, -taipaja, -noomija. Sellist rolli aga mängida ei saa, olema peab, kui soovid, see sulle omane on. Ühtegi rolli pole mõtet mängida. Mäng on miski esitamine millegi muuna: võilillest saab nukk ja plastiliininukust Lenin. Eks viska sall ümber kaela ning jaluta pikkadel alleedel, ei pea kirjutama ridagi, et näida. („Luuletama” tähendab, jah, ju kah „valetama”. Sinna on nõndamoodi mäng juba sisse kirjutatud. Topeltmängida pole mõtet, on ohtlik, kipub inimest katki rebima.)

Tean, et uus käsikiri on töös. See on üsna väga teistsugune?

Ta tahab veel nokitsemist ja kujunemist. Jalutamist, enese jaoks läbikõnelemist. Kui aega on, uitamise ja hiilimise aega. Kalamaja pargis käisin „Me hommikutes, päevades, õhtutes, öödes” jalutamas. See paik oli pool tuhat aastat surnuaed, eks sinna ole saanud palju elulugusid mulda ja mullaks. Mõnel pool on puujuurte all veel ristid näha. Kõik too on õhus, sissehingatav.

Kas sa poliitikat ja majandust puudutad ainult sitahargiga või on sul miski suurem plaan ja kava, kuidas ses mitte kõige loovamas, üsna masinavärgikeskses ja tarbimistungses maailmas realistliku programmiga kaasa lüüa, osaleda?

Kirjaniku koht on nagu sitasitika oma pigem: aitad kirjaniku jalule, saad patud andeks. Nõnda võiks meilgi selles „masinavärgikeskses ja tarbimistungses maailmas” olla.

Aitäh.

Sullegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming