Räpane kollane raamatuke

Lembit Liivak

Joris-Karl Huysmans, Äraspidi. Tõlkinud Leena Tomasberg, toimetanud Mall Põldmäe. Kujundanud Andres Tali, küljendanud Lauri haljamaa. Koolibri 2013. 212 lk. Olemise tülkus süveneb ja spliin surub ligi maad. Joris-Karl Huysmans, „Äraspidi” Kurikuulsal kohtuprotsessil 1895. aastal küsitakse Oscar Wilde’ilt, millisele raamatule ta vihjab oma „Dorian Gray portrees” ning kas ta ka ise jagab selle teose „sodoomlikke” (sic!) moraaliseisukohti. Wilde vastab vaid, et tegu on J.-K. Huysmansi raamatuga „Äraspidi” ega kommenteeri enamat. Mainekas kirjanik ja esteet saadetakse trellide taha ning tema kahjuks tuleb nentida, et lubades sellel kõigel oma edevuse tõttu juhtuda, ei ruineerinud ta mitte ainult oma perekonda ja iseennast, vaid reetis ka täielikult oma vähemalt sõnades kõige kallimaks peetud „Kunsti”.

Väärt briti autor Richard Aldington (1892–1962, e. k „Kangelassurm” ja „Mässaja portree”), kes kiskus mingitel põhjustel pidevalt oma kaasmaalastega vimma, leiab, et sellisel moel mängis Wilde kätte suure võimaluse briti filistritele ning suutis ühe hetkega peaaegu olematuks teha mitme eelnenud, eeskätt aga XIX sajandi suure viktoriaanliku luulepõlvkonna (Arnold, Tennyson, Swinburne jt) kannatliku töö. Tema kohtuprotsessist peale suurenes kunsti vihkamine – Aldingtoni järgi „üks väheseid inglise keelt kõnelevate rahvaste tõelisi tundeid” – tunduvalt. Samas leiab Aldington, et Wilde polnud kõiges üksinda süüdi. Järgnenud kohtuotsus ja karistus, Wilde’i avalik mõnitamine, kuuluvad tema arvates sadismi, lintšimist ning massiterrorismi uuriva psühholoogi huvivalda. Kõige selle põhjustanud dändi suhtes võib tunda kas põlgust või haletsust, kuid kohtuprotsess oma brutaalsuses ise ei teinud kedagi õnnelikumaks ega moraalsemaks. Suurenes vaid silmakirjalikkus ning vagatsemine ja kõigele lisaks jäi kirjutamata Wilde’i kõige küpsem looming. Võib loogiliselt oletada, et nii tormiline reaktsioon oma ohvri vastu viitab sellele, et kui ka Wilde’i endaga midagi viltu oli, siis samavõrd oli seda kogu briti ühiskonnaga.

Määratlus

Dekadentsi, kuhu saab tinglikult paigutada nii Oscar Wilde’i kui ka Joris-Karl Huysmansi loomingu, võib määratleda mitmeti. Üldiselt nähakse selles (kultuurilist) allakäiku, tihti kreeka kirjandusega seoses, nagu näiteks Aleksandria periood (III saj eKr), tänapäeva kirjandus- ja kunstiajaloos spetsiifilisemalt aga pruugitakse seda mõistet mõningate XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse nähtuste ja suundumuste üldistusena. Termin võib aga tähendada ka varasematest tingimustest ja standarditest kõrvalekaldumist (lad. k de-cadere). Praegu seostatakse dekadentsi kõige rohkem prantsuse XIX sajandi sümbolistide-dekadentide loominguga, mis mõjutas tugevalt Briti saari ja õhutas tegelikult juba seal valitsenud tendentse. Selliseid ideesid esindasid Inglismaal Walter Pater, Dante Gabriel Rossetti ja Algernon Charles Swinburne’i luule, samuti prerafaeliitide rühmitus. Sümbolistlik liikumine oli väga laialdaselt levinud Euroopas ka väljaspool Prantsusmaad fin de siècle’i luuletajate seas. Ameerikas hakkab dekadentsi mõju tugevnema alles XX sajandi alguses, ehkki tegelikult oli juba Edgar Allan Poe suur prantsuse sümbolistide ideede mõjutaja ja pole võimatu, et just tänu Baudelaire’ile, kes „barbaarse Ameerika suurest romantikust” vaimustusse sattus ning teda tõlkima hakkas, me temast üldse teamegi. Kirjanduslikest, fiktiivsetest kujudest saavad dekadentlikud vaated kõige paremini nähtavaks Wilde’i Dorian Grays ja Lord Henry Wottonis, Poe’ Roderick Usheris, Huysmansi des Esseintes’is, või ka Baudelaire’i luules, kui ta kirjeldab hääbuvat tsivilisatsiooni.

Diagnoos

Dekadentsi kõige iseloomulikumaks jooneks peetakse võimetust tajuda objektiivseid ja ajatuid väärtusi, mis ületavad individuaalsed kogemused ja pingutused ning annavad nendele suuna. Selliselt jäävad dekadentide väärtushinnangud vaid kitsalt enesekesksetesse raamidesse, kuid need suure tõenäosusega ei rahulda dekadentliku autori enda kirgi, ihasid (Wilde). Kirjanikku ei huvita mitte niivõrd kogemuse viljad, vaid kogemused ise ja omaenda aistingud (Huysmans). Dekadentlikus kirjanduses domineerib manerism ja sädelev, kuid pinnapealne esteetiline poos ja see sisaldab suure hulga iseloomulikke tunnuseid: uudsuse otsimine, millele lisandub kunstlikkus ja huvi ebaloomuliku vastu, ülemäärane eneseanalüüs, palavikuline hedonism, huvi korruptsiooni ja morbiidse vastu, abuulia, neuroos, liialdatud erootiline tundlikkus jne, jne. Või siis näib tegu olevat lausa ravimikarbi infovoldikuga. Kurioosumina võibki lisada, et üks ilmselt frenoloogiast mõjutatud prantslane leidis 1897. aastal isegi, et dekadente iseloomustavad kindlad füüsilised tunnused: lauba puudumine, kummalise, veidra kujuga pea, deformeerunud nina, karvadeta, asümmeetriline nägu, laialiulatuvad kõrvad, tohutu suured põsesarnad. Tegemist oli aastatel 1892-1893 kirjutatud väitekirja jätkuga, kus järeldati, et prantsuse sümboliste ühendab üleüldine degenereerumine ja imbetsilsus.

Mis aga puudutab olulisemaid dekadentlikke luuletajaid, siis vaevalt võib nende puhul rõhutada kvaliteedi langust varasema kirjandusega võrreldes, kuna pigem on tegemist hälbimisega varasematest väärtustest. Paljud nn dekadendid on aga siiani jäänud vägagi tunnustatud luuletajateks (Whitman, Baudelaire, Verlaine, Mallarmé, Rimbaud, Valéry, Rilke, Yeats jne) ning isegi üldiselt dekadentidesse vaenulikult suhtuvad kriitikud tunnustavad nende panust kirjandusse.

Täiuslik raamat eimillestki

Gustave Flaubert ohkas kunagi, et üle kõige ihkaks ta kirjutada raamatu ei millestki – raamatu, mille ilu ja energia tuleneksid ainuüksi teosest enesest. Umbes samal teemal mõtiskleb ka Huysmansi teose kangelane des Esseintes, mõlgutades mõttes „erutavat küsimust, kuidas kirjutada romaani, mis oleks surutud vaid mõnesse lausesse, kuidas destilleerida neisse kogu mahlade kontsentraat, pressida see välja sadadest lehekülgedest”. Ei tulegi praegu pähe, kas Flaubert ka lõpuks kirjutas niisuguse raamatu, kuid Huysmans näib olevat sellele eesmärgile väga lähedal. Nii avaldati ka „Äraspidi” ilmumise järel 1884. aastal valdavalt pahameelt selle igavuse üle, igasuguse sündmustiku ja arengu puudumise, kõigi tüütute loetelude, lillede, lõhnaainete, raamatute ja kunstiteoste kataloogide ja pentsikute mõtteavalduste üle. Küll aga võttis enamik kirjanikke teose vastu vaimustusega. Autor ise on väitnud, et „tahtis kirjutada hermeetilist raamatut, mis oleks kõigi lollpeade eest tabalukuga kinni”.

Nüüd lõpuks ka eesti keeles ilmunud Leena Tomasbergi tõlgitud raamatus „Äraspidi” („À Rebours”) kirjeldab Huysmans esteeti, kes armastab kõike kunstlikku, võiks isegi öelda loomu- või loodusvastast, kuid tegemist ei ole mitte igavesti noore, seiklushimulise ja pahelise Dorian Gray, vaid misantroopse, seedehäiretega, impotentse ning neurootilise pariislasega, kes on ennast täielikult isoleerinud, magab päeval, elab oma elu öösiti, muudab seda elu hetkiti värvikamaks mõne esteetilise seiklusega, loeb esoteerilisi autoreid, võtab ette kujutlusliku laevareisi Inglismaale – „Milleks liikuda, kui saab nii oivaliselt reisida ka toolilt tõusmata?” –, eksperimenteerib lõhnade ja maitsetega. Kunstlikkust peab des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks ja leiab, et loodus on oma aja ära elanud. Ta usub tollele ajale üsna iseloomulikult, et „inimene on omal alal suutnud sama mis Jumal, kellesse ta usub”. Tänapäeval tuleb paraku nentida, et hoolimata kvantfüüsikast, kloonimisest, soovahetusoperatsioonidest, geneetiliselt muundatud toiduainetest (GMO) jne pole Jumalale – või siis Ding an sich’i tunnetamisele – ometigi sammugi lähemale jõutud.

Joris-Karl Huysmansi teosele ei ole lihtne läheneda, veelgi raskem aga seda analüüsida üritada, sest liiga palju on siin vastakaid, harali mõtteavaldusi, mis nüüdisajal ilmselt sootuks erinevaid assotsiatsioone tekitavad kui toona, kui raamat valitud intellektuaalide hulgas peaaegu pühakirja staatuse omandas. Eeskätt näib see aga sisaldavat jõulist reaktsiooni tolleaegsele lömastavale materialismile, millesse me praegu juba nii sügavalt uppunud oleme, et ei teadvustagi seda enam. Ühtlasi võib siit välja lugeda mässu naturalistide deterministlike arusaamade vastu, mille põhjal on inimene kõigest loodusseaduste ori. Samalaadset lootustäratavat mässu võib tänapäeval täheldada geneetilise determinismi vastu, mis kipub väitma, et kõik meie heateod ja pättused teenivad vaid geenide huve. Ja kui keegi kusagil siiralt kurtis, et viieteistaastasi koolilapsi ei tohiks „Hamletiga” kiusata ning õige vanus selle näidendi kättevõtmiseks olevat viiskümmend, siis Huysmansi puhul leidsin netist südamliku – võib-olla vägagi asjakohase – soovituse isegi mitte mõelda tema lugemisele enne 65. eluaastat. Tegemist näib aga olevat raamatuga, mis – nagu Jorge Manrique „Koplad isa surma puhul” või Bernt Notke „Surmatants” hiliskeskajal – võtab tabavalt ning suhteliselt lühidalt kokku ühe ajastu tunnetuse. Samuti pole lugejal siin mõtet hakata analüüsima peategelase küsitavaid hälbeid, tema moraali või moraalitust, sest nagu Camus’ Meursault on ka des Esseintes ühe inimtüübi koondkuju. Tegemist on inimesega, kes ei suuda oma tundliku loomuse tõttu taluda ühiskonna triviaalset robustsust ning merkantilismi ja on sunnitud põgenema oma maailma. Niigi neurootilist Edgar Allan Poe’d võis see ajendada veelgi rohkem jooma, tänapäeval võib rääkida neti-, seksi-, töö-, videomängude, seebiooperite jms sõltuvusest, des Esseintes valib vähem destruktiivse eskapismiviisi – erakluse. Probleem ise pole niisiis nüüdisajalgi kuhugi kadunud, vaid pigem süvenenud, ehk nagu kirjutas mõne aja eest ka Jürgen Rooste (Maaleht 3. V 2013): „Edukultus, pea piiritu tarbimisvõimalus, mateeria igasuguse vaimu/vaimsuse asemel… Kes vähegi sügavamalt tahab kulgeda, muutub erakuks, siseemigrandiks”. Kes teab, kui palju selliseid siseemigrante meie Maavalla rahva hulgas peaks leiduma?

See, et Huysmansi peategelane pole aga lihtsalt mingi tühine ja küündimatu ekstsentrik, vaid tõeline ajaloo ning kaunite kunstide asjatundja, saab nähtavaks nimedest, mis tal pidevalt peas mõlguvad ning teda inspireerivad. Kirjanikest on tema suurim lemmik Baudelaire, aga mainimata pole jäänud ka Flaubert, Balzac, Concourt, Zola, Verlaine, Mallarmé, loomulikult Poe, vähem tuntumatest Ernst Hello, Jules-Amédée Barbey d’Aurevilly ja paljud teised, kelle kohta isegi tänapäeva vahenditega on raske infot leida, ehkki Rimbaud näiteks tema loetelust puudub. Ka tema muusikamaitsele ei saa midagi ette heita: talle sümpatiseerivad Berlioz, Beethoven, iseäranis aga Schumann ja Schubert. Maalikunstnikest on mainimisväärsed Goya, Domenikos Theotokópulus (El Greco), Rembrandt, aga ka juba XIX sajandi teise poolde kuuluvad ja mulle üsna tundmatud Gustave Moreau, Rodolphe Bresdin, Odilon Redon, kelle netist leitud udupildireprod pakkusid mõnusat avastamisrõõmu.

Seega võib Huysmansi raamatus kontsentreeritult leida tollasele dekadentsile lisaks juba eelmainitule kõige iseloomulikumaid jooni: põlgus omaaegse ühiskonna ja kommete vastu, rahutu uudishimu, teemade loomuvastasus ja/või ekstsentrilisus, kasutatakse palju ornamentikat, elukaugus, erudeeritud ja eksootiline sõnavara, keeruline ja raskesti mõistetav süntaks ja – last but not least – sünesteesia. Sünesteesiaga, kus ühe aistinguga seondub ka mõne teise meele aktiveerumine, puutume me kokku pidevalt, ehkki ei pruugi seda teadvustada. Omavahel võivad seostuda ja üksteist võimendada ükskõik millised aistingud: nägemine/kuulmine, haistmine/kuulmine, nägemine/haistmine jne. Oma luules eritlesid sünesteesiat – värssides muusikat – prantsuse XIX sajandi sümbolistid ja kuulus on Arthur Rimbaud’ luuletus, kus ta räägib värvilistest vokaalhelidest. Erinevate aistingute koosmõjuga eksperimenteerib ka Huysmansi des Esseintes, leides näiteks, et „iga napsi maitse vastab teatud kindla muusikainstrumendi helile”: nii seostub curaçao klarnetiga, kümmel oboega, piparmündi- ja aniisiliköör mahedahäälse flöödiga, džinn ja viski korneti- ja tromboonikõlaga, ta eristab jookides toonidevahelisi seoseid, minoori ja mažoori ja võib seega „mängida oma keelel, kuulda oma suus hääletuid meloodiaid” – leinamarsse, soolosid, duette …

On igav ja kurb

Paraku selleks, et des Esseintes’i maitseid ning seisukohti vääriliselt hinnata, tuleks ilmselt elada tema ajastus ning ühiskonnas; see seletab ka, miks osutus tema raamatuke toona intellektuaalide, aga ka mässumeelsete noorte seas nii menukaks. Ja kuigi Huysmansi peategelane ise oma egotsentrilisuses erilist sümpaatiat ei tekita, siis on ometi nukrad raamatu viimased leheküljed, kui des Esseintes peab oma halveneva tervise tõttu tagasi pöörduma Pariisi. Ehkki tegemist on XIX sajandiga, pakuvad tema sünged mõtisklused kõhedat äratundmist nüüdisajalgi, ka kohalike Maavalla ärikate-poliitikute konnatiigis: „Ja mis puutepunkte võis tal olla selle kodanliku klassiga, kes oli ennast tasapisi üles upitanud, kes oli kasutanud rikastumiseks kõiki õnnetusi, päästnud valla katastroofe, et aga oma röövide ja varguste vastu respekti nõutada?”. Või nagu kirjutas juba tunduvalt varem Mihhail Lermontov: „On igav ja kurb, pole ühtki, kes ulataks käe …”.

Lisaks entsüklopeedilisusele on suurt tunnustust pälvinud Huysmansi rikkalik sõnavalik ja stiiliakrobaatika, mis ilmselt teose eestindajale parajaks väljakutseks osutusid, kuigi tundub, et tõlkija on maakeelsest, prantsuse keelega võrreldes tõenäoselt napimast sõnavarast ja selle võimalustest maksimumi kasutanud. Ühtlasi oli meeldiv üllatus seegi, et ajal, kui kaupmehed ja ettevõtjad püüavad võimalikult vähese eest võimalikult palju teenida, on see raamatuke varustatud igati toeka tõlkija järelsõnaga, millest ka käesolevas kirjatükis on tänulikult mõningaid fakte ning tsitaate kasutatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming