(Rahva)meditsiinist folkloristi pilgu läbi

Kristiina Tiideberg

Marju Kõivupuu, Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini. Toimetanud Maarja Kaaristo, kaane kujundanud Mari Kaljuste, kujundanud Janika Vesberg. Varrak, 2012. 235 lk. Raamat kujutab endast (vahe?)kokkuvõtet folklorist Marju Kõivupuu senistest rahvameditsiini-alastest uurimustest. Tegemist on ladusas vormis kirjutatud ja laiale lugejaskonnale suunatud teosega, millele lisavad akadeemilisemat kaalu esinduslik allikate loetelu ning rikkalik viitestik. Marju Kõivupuu alustas rahvameditsiini teemade uurimisega juba üliõpilaspõlves. Tema magistritöö käsitles tuntud Lõuna-Eesti rahvaravitsejate dünastia Suride tegevust. Sellele uurimusele on kahe aastakümne jooksul järgnenud mitmed temaatilised artiklid, millest 2007. aastal ajakirjas Akadeemia ilmunud „ Haigus kui staatusesümbol: traditsioon, lähiminevik ja tänapäev” pälvis hiljem naturalia kategoorias sama aastakäigu parima artikli tiitli. Haiguste sotsiaalne ja kultuuriline pool on peatähelepanu all ka selles raamatus. Kõivupuu pöörab suurt tähelepanu küsimusele, kuidas on haigustesse eri aegadel suhtutud ning mil moel on need mõjutanud inimese ühiskondlikku positsiooni. Haigusi saab sellest vaatepunktist jaotada n-ö headeks ja halbadeks: kui teatud tõbede kandjad on ühiskonnas stigmatiseeritud, tõrjutud (nt aids, tuberkuloos), siis võib tuua näiteid ka haiguste „positiivsest” mõjust. Näiteks võib mõni diagnoos kaasa tuua sotsiaalseid hüvesid, aidata sõjaväest kõrvale hoida jms.

Eksib aga see, kes arvab, et selles raamatus on juttu vaid väljapoole tõestuspõhist meditsiini jääva meditsiinipärimusega. Kuigi raamatus on tõepoolest ennekõike kõne all just rahvalikud raviviisid ja nendega seotud uskumused, on selle teose kandev idee siiski hoopis laiem. Siinset teost võiks pigem nimetada raamatuks, kus kultuuriuurija vaade asjale aitab mõista ja mõtestada lihtinimese arusaama haigustest ja nende ravist nii minevikus kui tänapäeval. Sama mõtte on Marju Kõivupuu ise kirja pannud ühe arstitudengi vastusena küsimusele, miks ta tahab kuulata rahvameditsiini kursust: „Ma tahan teada, mis siis inimesel ikkagi tegelikult viga võiks olla, kui ta tuleb minu juurde ja kaebab, et tal rinnad valutavad või et tal on kaelasooned kanged!” (lk 9).

Argitasandi käitumises on rahva- ja koolimeditsiin üksteisega tihedalt läbi põimunud. Kes meist siis ei oleks professionaalse arstiabi kõrval kasutanud selliseid kaugest minevikust tänasesse päeva kandunud rahvalikke ravivõtteid nagu loitsude lausumine („Varesele valu, harakale haigus …”), valutavale kohale pealepuhumine, ravimtaimedest valmistatud teed-salvid ja muust sellisest rääkimata. Ka teaduslikumast vaatepunktist lähtudes pole alati lihtne rahvameditsiini defineerida ning piiritleda. See, milliseid ravivõtteid peetakse n-ö tavameditsiini osaks ning millised alternatiivmeditsiini repertuaari liigituvad, sõltub tugevasti (kultuuri)kontekstist. Marju Kõivupuu selgitab seda nõelravi näitele toetudes: ühes piirkonnas (Aasia maadel) tavapärane meditsiinipraktika võib teises (näiteks Eestis) osutuda „alternatiivseks” ja vastupidi (lk 13). Niisiis on meditsiin tegelikult kultuurilisest, ühiskondlikust ja ajaloolisest kontekstist lahutamatu nähtus ning esmapilgul lihtsana tunduv vastandus rahva/tavameditsiin hulga mitmetahulisem teema.

Raamat on kirja pandud leebe huumoriga, kuid tekstist kumab läbi autori sotsiaalselt tundlik närv. Lahates nn tava- ja rahvameditsiini vahekorda, ei anna Kõivupuu raamatus lõplikku õigust kummalegi – loomulikult ei saagi see olla uurija ülesanne –, vaid selgitab uskumuse ja kommete tausta ning ärgitab lugejat suhtuma mõlemasse ennekõike terve mõistusega.

Folkloristika-uurimusele omaselt leiab lugeja raamatukaante vahelt ka rikkalikult uskumuste ja kommete kirjeldusi. Traditsiooniliste rahvaluulearhiivi materjalide kõrval on esitatud palju ühismeediast ning internetifoorumitest pärit meditsiinifolkloori ning väljavõtteid ilukirjandusteostestki („Polkovniku lesk”!). See tähendab, et autor pole sugugi piirdunud vaid ajaloolise pärimusega, vaid jõuab teemades meie kaasaega välja. Hästi illustreerib seda tänapäeval vägagi aktuaalne allergiat puudutav peatükk, mis suuresti tugineb autori 2010. aastal kogumikus „Medica” ilmunud artiklile.

Lisaks saab lugeja ülevaate ka rahvameditsiini uurimisloost ja meditsiinilise mõtte ajaloost Eestis. Väärib rõhutamist, et võrreldavat eesti rahvameditsiini käsitlevat ülevaatlikku (populaarteaduslikku) teost ei ole ükski eesti autor seni kirjutanud. Kuigi rahvaarstide kohta koguti Eestis süsteemselt andmeid juba 1920. aastatel, hakati rahvameditsiini uurima alles võrdlemisi hilja, 1980. aastatel, sest seegi teema oli nõukogude perioodil pigem tabu nagu ka religiooniuurimine.

Kuigi arvustus peaks tähendama ka kriitikat, siis on sellele raamatule midagi ette heita keeruline. Selle eest tuleb ilmselt kiita ka raamatu toimetajat. Silma jäi vaid see, et küljendamisel on kahe lehekülje võrra paigast nihkunud fotode viited lk 235 ning raamatus korduvalt osundatud ja fotona publitseeritud 1920. aastate rahvaarstide registri asukohaks on ekslikult märgitud Tervishoiumuuseum (lk 222, 235). Tegelikult asub see siiski Riigiarhiivis Eesti Tervishoiumuuseumi fondis (ERA, fond 4617), aga kuna allikate loendis on ka täpne säilikuviide sees, siis huvitatud lugeja peaks selle kätte leidma küll. Muud märkimist väärivat lugemisel silma ei jäänud ja need on tõesti ainult pisiasjad. Raamat on ka kauni kujundusega ning lugejasõbralikus formaadis.

Kokkuvõtteks võin vaid tõdeda, et arvestades rahva- ja imeravitsejate ning pärimusmeditsiini suurt populaarsust tänapäeva Eestis, tuleb vaid rõõmustada, et Marju Kõivupuu värske raamatu näol on olemas teemale akadeemilist kõrvalpilku ja vaatenurka pakkuv käsitlus. Oleks minu teha, teeksin selle raamatu lugemise igale tulevasele arstile kohustuslikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming