Rammusa lehma aasta lastekirjanduses

Krista Kumberg

Eesti laste- ja noortekirjandus aastal 2009Eesti Lastekirjanduse Keskuse teabetalituse andmetel ilmus mullu algupärandite esmatrükke sada tükki! Tõeliselt rammusa lehma aasta. Seda piiblist pärit võrdlust oli mul põhjust kasutada aastal 2002, kui võis nentida, et lahja lehma aastad eesti lastekirjanduses on läbi. Meie põllumeest on huvitanud rohkem piima hulk ja selle rasvaprotsent. Hulk on uhke ja rasvaprotsendiga oli eelmisel aastal ka kõik korras. Ükski lehm ei lüpsa ainult koort  ja pealegi on vesi piima koostises hädatarvilik aine, milles esinevad lahustunud kujul kõik kehale tarvilikud toitained.

Aga piibli, põllumajanduse ja tervisliku toitumise juurest lastekirjandusse. Sada raamatut mullu on kuus rohkem kui tunamullu. Nende saja hulgas on 10 luulekogu, 87 proosaraamatut, 2 näidendikogumikku ja üks koomiks. Noorteraamatuteks saab liigitada laias laastus 15 teost.       

Alustan omamaisest koomiksist. Kaunis haruldane nähtus teine. Kui neid kirevaid ja väljamaiseid meil veel polnud, tegime ise ehk traditsioon on olemas. Ometi pole Olimar Kallasel siiani mantlipärijat. Jah, ajakirjanduses toimetavad žanrit edendada mitmed autorid ja  annavad, kui ribadest paraja portsu kokku saavad, neid välja ka raamatuna, mille adressaat pole ju õigupoolest laps. Nüüd siis Joonas Sildrelt lastele pikk ja värviline „Maailma naba”. Pole küll õiglane, aga ikka kipud võrdlema, Kallasega põhiliselt. Sildre valis peategelaseks väikese tüdruku Mari ja tema ebamäärast liiki kaisulooma Mänga. Elu läheb põnevaks siis, kui tüdruku vanemad kodust lahkuvad. Tavapärase mängumöllu käigus  avastab tüdruk lillepeenrast sügava augu. Sealt ilmub „hull professor” ehk anonüümseks jääv teadlane ja maadeavastaja, kes on just tuvastanud maailma naba asukoha. Mis põhjusel see naba välja kaevata tuleb, mis hüvesid või avastusi see leidjale kaasa tuua võiks, koomiksi selles osas ei selgu. Loos on mitmeid lahtisi intrigeerivaid otsi, mis sunnivad huviga järge ootama. Mingil põhjusel eelistab autor anonüümseid  karaktereid ning on jätnud suurema osa tegelastest nimest ilma. Mõelgu ikka tulevaste fännide peale ka! Kas nad peavad omavahel asja arutades kõnelema „sellest teisest ehitajast”, „sellest kassidega mutist”? Ka kohal ei ole nime. Mari vanemad sõidavad koju Sokisalu Liinide bussiga. Kas paik ise ongi Sokisalu? Kas Sokisalust saab uus Kiviküla? Kas maailmakuulus maadeavastaja on rohkem Krahv või Munapea või pigem leiutaja Noonius? Kas käparditest  ehitajates võime näha uut Beebilõuga ja Pontšikut? Seda näitab aeg. Aeg näitab, kas Joonas Sildre kannab ka edaspidi võrdluse O. Kallasega välja. Maailma naba, mis tõmbab inimesiesemeid-sündmusi enese poole vääramatu jõuga, asub … lapse kodu all! Kena ju, kui kodu on lapse jaoks maailma naba! 

Näidenditega on meil kitsas käes ja peenike peos. Ühest küljest, kes näidendikogumikku ikka koju ostab, müügiedu seda ei ähvarda. Samas, raamatukogud puutuvad pidevalt kokku sellega, et nõutakse uut repertuaari – jõuludeks ja kevadpeoks põhiliselt.  Eelmisel aastal ilmus kaks näidendikogu: Aino Pervikult rahvaluuleaineline „Tilluke loomateater” üheksa lühikese näitemänguga kõige nooremale publikule ja kõige noorematele näitlejatele ning Jaan Aitaja „Jõulutäht”. Viimases ei ole ainult jõulunäidendid, küll on kõik kümme muinasjutud ja seda algkooliealistele. Küllap leevendavad Aitaja kindla selge sõnumiga lihtsad ja humoorikad näidendid koolides kroonilist repertuaaripõuda. Kas need  inspireerivad ka nõudlikku-leidlikku lavastajat? Aga see pole vist olnud otsene eesmärk.     

Luuleraamatutele on lisa tulnud nii tuntud lasteluuletajatelt (Tungal, Hainsalu, Vilep, Kruut), teisi žanre või vanuseastmeid viljelenud autoritelt  (Merca ja Veedla) ja puhta uutelt värsiseppadelt (Taimla ja Kütsen). Pean aga paraku varasemate aastate vaikse virinaga ühinema, et uut ja eriti säravat (või ka pahameelt tekitavat, harjumuspäratut) ei sündinud. Ehk oleme ära hellitatud? Luik, Kaplinski, Runnel, Rummo – oma laste kõrvalt lasteluulesse kaldunud „päris luuletajad” – on lati kõrgele seadnud. Nentis ju Mika Keränen ühes kirjandussaates, et tema arust on eesti lasteluule soome omast  rikkam ja huvitavam. Huvitav, kui fs-i, Künnapi, Kristiina Ehini, Sommeri lapsed sobilikku ikka jõuavad, saavad nad sellest ka tõuke lastele luuletama hakata? Ja milline see lasteluule siis olla võiks? Praegu on lasteluules nagu koolis: kõik, mis oivik kirjutab, teeb koolmeistrile rõõmu; vigurivänt – istu, neli, püüa järgmine kord rohkem; usin laps on oma vaatenurga leidnud; mõnd üllatajat igaks juhuks kiidad, las proovib  veel, vaatame; teine sealsamas ei küüni jälle üle kolme, mis tast sarjata või julgustada; kae uut tüdrukut, nii tubli teine!

Leelo Tungal on üllitanud kaks kogumikku – justkui aabitsale eellooks „Loomabeebitsa” ja „Kama üks ja kama kaks”, mille 45 luuletusest 12 on Priit Pajusaar ka viisistanud (raamatul on kaasas ka plaat). Tungla luuletused on vanas tuntud hääduses ja väärib imetlust, et ikka on ta riimid leidlikud, kirjanik kasutab  teistmoodi vaatenurki ning naljaviskamise sekka puudutab mõnd hella teemat nagu lapse kurb isadepäev. Tema lasteluuletused lähevad korda ka täiskasvanud lugejale, kes ridade vahelt enesele sõnumi leiab või värsi vaimukust nautida mõistab. Teadlikult või ebateadlikult, aga Tungal on pidanud silmas kooli emakeeletunni tarvidusi temaatilise luule järele. Ka Heiki Vilep on aastatega lasteluules justkui kaubamärgiks kujunenud. Tema „Habemega  nali” ongi mõnes mõttes habemega ehk siis tüüpiline Vilep, aga kahjuks ilma nende sügavasisuliste ja mitmekihiliste luuletusteta, mis on ehtinud varasemaid kogumikke. Riim kõlksub, mõni nali on sihitud suurele – auku kadunud palgapäevad näiteks … ja lugejale jääb tunne, et luuletada ja luulet lugeda on lihtne ja lõbus. Kindlasti ütlevad õpetajad Lehte Hainsalule aitäh, et kogust „Mängiks midagi” saab  luuletuse iga tuntud mängu kohta. Vanade, vaat et juba unustatute kõrval kirjeldab autor uusi – monopoli ja arvutimänge, aga ka sportmänge. Kaks luulekogu on kirjutatud n-ö erialainimeste poolt ja endale südamelähedasest alast. Peep Veedla kirjutas varem proosalugusid lindudest, nüüd luuletab nendest ja Peep Taimla mõistagi sepitseb värsse ilmastikunähtuste teemadel. Taas on mõlemast raamatust õpetajatel tulu tõusmas. Pole hullu, kui asjade tegelik seis  tuuakse ohvriks riimile või riim asjade tegelikule seisule. Eelistan isiklikult Veedla luulekogu „Pöialpoiss made in Luxembourg”, sest Taimla „Laste väike ilma-aabits” on kuritegu. Ei, ma ei paneks Taimlat nende värsside eest karistust kandma. On nagu on ja autori eesmärk on arvatavasti teine, kui vallutada poeesia kõrgeid mäetippe. Kuritegu on toime pandud lapsest lugeja ja lasteraamatu mainekujunduse vastu. Lasteraamat ei tohi olla selline põlveotsas tehtud  ilmetu heftikene! Need ajad said 90ndate algusega mööda. Mulluse luulesaagi hulgast torkas värskuse ja ettearvamatuse poolest silma Merca „Mullivesi”. Autor kasutab värsivormina meelsasti limerikku. Mõni luuletus, nagu näiteks „Onu Edgar”, kõneleb suurega pisut teisiti kui väikesega, aga ikka heaga!       

Proosa rikkast valikust on ajaleheartikli mahtu silmas pidades võimalik teha vaid kana moodi nokatäisi-noppeid. Üldpildi ja suundumused saab ka nii kätte. Olnud aegadest tuleb rääkida ja tuleb kirjutada. Kustkohast lapsed muidu teada saavad, kuidas kunagi elati ja oldi, mida mõeldi, hinnati, kardeti. Nende raamatutega on see rõõm  ja häda, et nende manustamisel ja mõistmisel vajab sihtgrupp täiskasvanu vahendamist ehk ettelugemist ja selgitusi. Leelo Tungla „Samet ja saepuru” on tõsisele sisule vaatamata lõbus lugemine. Eelmise osa puhul üks silm nuttis, teine naeris ja süda tilkus verd. Nüüd võisid mõlemad silmad naerda, ehkki kuri pole kuhugi kadunud. Jõudu kogub pigem! Aga lapsemeelne vaade tolle aja tõsistele ja õõvastavatele iseärasustele teeb nalja  küll. Mul on tänastest lastest-noortest, kes raamatut lugema juhtuvad, suisa kahju. Kaks kolmandikku kogu lõbust läheb nende jaoks kaotsi! Kadri Hinrikuse „Kui emad olid väikesed” on erinevalt eelmisest teiste mälestuste najal kirjutatud, aga emotsionaalselt ja empaatiliselt, justkui oleks autor ise üks sõjajärgse aja tüdrukutest. Eks ole kõnealune raamat nii ühise kui erineva esiletoomise poolest üks  oluline ja huvitav lugemismaterjal. Põlvkondadevaheline side, avaram maailmapilt ja need muud tähtsad asjad tulevad lugemise kannul. Ja ehk ärgitab Hinrikuse raamat ka oma pere mälestusi rääkima ja talletama. Mõlemast raamatust jääb mulje, et mõnda aega kehtisid-kestsid meil siin vanad eestiaegsed ja uued nõukogudeaegsed kombed, väärtushoiakud, asjad jms kõrvuti, et laste peakestes valitses selles osas paras ühepajatoit.  Kristel Lempu „Mõisa aias hõisata …” on hoopis varasema aja lugu, esimene ilmasõda ja suur revoluutsia läbi. Veera ema teenib „saksu” ja tüdrukul on omapäi mõisas ja selle ümbruses tegemist küllaga. Raamat on rihitud väikesele lugejale ja mõndagi möödunud aegade kohta korjub kõrva taha. Eelmistega võrreldes aga ei ole see nii meeldejääv. Ometi on hea, et raamat jäädvustab üht ajalukku jäänud ajajärku Eesti elus koos toonaste suhete ja suhtumistega. 

 Loomajutt on tagasi

Just tõsieluline loomajutt. Jah, ka nendes võime lugeda koera sisemonoloogi või jälgida kasside dialoogi, aga kunstmuinasjutud need pole. Kummalisel kombel on ületamatult hea  loomajutuvestja Aleksei Turovski kirjutatud „Kassipoeg Võilill” pigem kunstmuinasjutt ja sellisena eespool nimetatutele konkurentsi ei paku. Eks tule huvitava loomaloo jaoks peategelase elu kõigepealt kibedaks teha ja siis ta jälle hea elu peale aidata. Aimée Beekmani „Päästekoer Walter” seda mustrit ei järgi, looma ei panda kordagi tema jaoks halba olukorda. Õnneliku tööd tegeva koera lugu. Raamat on  ilusas eesti keeles kirjutatud, nii et see, mis sünnib, jääb selle, kuidas kõigest kirjutatakse, varju. Seevastu Mare Müürsepa „Viies vabas kutsikas” ja Tiia Selli „Kass Kriibikus” leiame nii tüüpilised ilma koduta või kodust eksi läinud looma rännuseiklused. Müürsepa lugu lugedes imetlesin taas autorit. Seekord seda, kuidas raamat on täpselt sihtgrupile rihitud. Ja ma ei räägi üksnes sõnavalikust ja lauseehitusest,  mis on lapsele arusaadav ja ise lugemiseks paras. Müürsepp arvestab väga täpselt lapse elust arusaamise ja mõtteviisiga. Ta ei seleta ega nämmuta oma sõnumit üle, vaid hoopis vajutab lapse emotsioonide juhtpuldil õigele nupule. Kutsika minajutustus tabab märki. Ei tahaks uskuda, et nende laste hulgas, kes raamatut loevad, on tulevikus säherdusi, kel on südant kutsikaid kuhugi tee äärde või prügikasti visata. Otsekui muuseas on jutu sees  teavet kutsika pidamise kohta, lähtutakse ikka koerakese vajadustest ja kuidas neid inimese omadega kokku klappima panna. Miks koer just nii teeb, nagu teeb, on kohe kutsika suust kuulda. Hea ja oi kui vajalik raamat. Paraku kirjeldab tõsielust nopitud juhtumit: autor leidis ühel hommikul oma väravast viis kaukaasia lambakoera verd kutsikat, kellele kõigile ta kodu otsis.

Tiia Selli „Kass Kriibik” on lugu sellest, kuidas  loomult uudishimulik kass kodust eemale satub ja siis koju tagasi jõuab. Ette tuleb ohtralt humoristlikke, aga ohtlikke seiklusi, sealjuures sõprade leidmist ja sõbralikke inimesi. Müürsepaga võrreldes on Sellil soov last õpetada tagaplaanil ja esiplaanil lõbustamine, kuid seejuures edendavad kassi seiklused lugejas koos kaasaelamisega teise inimese või looma mõistmist. Juhani Püttsepa „Väikese hundi lugudes”  oskab autor väikese hundi naha sisse pugeda ja last sellisena kõnetada, ta loob lastele arusaadavaid seoseid ja toob ootamatuid võrdlusi. Kuis oleks, kui hundid arutaksid isekeskis, et inimesi on palju saanud, tuleks mõned ära süüa! Aga nad ei aruta. Hunt saab palju sõbramaks ja maailm palju avaramaks. Väga siiras ja hell lugu, nagu need Püttsepal ikka on. Aidi Valliku „Pints ja Tutsik” II on vanusegruppideülene teos, 8–80aastasele sobilik  lugemisvara. Selliseid lugusid, mida jutustab Vallik, juhtub igas peres, kus on kass või koer, ainult et kõik ei oska neid nii nauditavalt kirja panna ja äparduste naljakat, südamlikku poolt näha. Ning lugejale nagu muuseas südamele panna, et vaata õige kord elule ka looma silmade läbi. Ega siin põneva loo rida ei aeta. Iga juhtum omaette on kas veidi põnev või naljakas. Traagiline noot on sees seoses Pintsu pureda saamisega, kui tuleb otsustada, kas looma tasub  ravida või … Muidugi tasub! Raamatust on saanud Läänemaa laste üks lemmikuid, kui arvestada Nukitsa konkursi esialgseid tulemusi.

Rõõm on tõdeda, et valitsevat positsiooni jätkuvalt enese käes hoidva kunstmuinasjutu kõrvale tuleb tõsielujutte nooremas ja keskmises vanuses lastest, kusjuures teemaks on ka servapidi nende koolielu. Evi Risti „Külakoolikell” on ses mõttes silmapaistev raamat, et pajatataksegi ühes külas asuva kooli lastest  ja nende tegemistest. Ennäe, elu maal on võimalik! Näeme seda pealinnatüdruku esialgu tõrksa pilgu läbi. „Meil linnas” asendub õppeaasta jooksul repliigiga „meil maal”. Elutervet suhtumist ja sõbralikku olekut on raamatus küllaga. Autor on vaeva näinud karakterite loomisega (muuseas, meeldejääv karakter on meie kaasaegsetes algupärandites küllalt haruldane eksikülaline), kuid Jaan Rannapi ja Eno Rauani (veel)ei küüni. Rist ei püüa lugemist põnevaks  ajada sellega, et vastanduks kuidagi koolile, tehes nii lastele silma. Ei, ta loob positiivse mudeli. Servapidi külakoolielust räägib ka Leelo Tungal raamatus „Naljatilgad lähevad laulupeole”. See oli minu jaoks rõõmus kohtumine otsekui Kristiina, selle keskmisega. Rõõmus ja ettevõtlik tüdruk jutustab sellest, kuidas tema õpetajast ema (ja vanaema) valmistuvad lastekooriga laulupeole minema ja mis sellest saab. Ses mõttes just õige laulupeo-aasta raamat.  Midagi poleks juhtunud, kui neid teadmiseteri laulupidude ajaloo kohta sisse poleks poetatud, aga küll need ka ära kuluvad. Tungla raamat on humoristlik ja optimistlik. Ja kinnitab taas elu võimalikkust maal, maakoolis, kus ei käi ainult üks ulgumine ja hammaste kiristamine!

Keskmises vanuses laste seiklustest jutustab ka Mika Keränen „Peidetud hõbedases aardelaekas”. See on Rampsu-nimelise salaseltsi teine juhtum. Eelmisest mu meelest tragim.  Ei jää midagi kripeldama, nagu „Varastatud oranžis jalgrattas” too kerjamise juhtum, mille puhul autor seisukohta polnud võtnud. Hinnatav täiendus keskastme kirjanduse põneva poole peale. Kui enamasti igasugused aardejahid lahenevad lasteraamatutes nii, et erilist varandust ei leitagi – leitakse mingi ürik või vara ülekantud tähenduses –, siis siin on kuldmündid ja hõbekarikad reaalselt olemas ja lapsed leiavadki aarde üles. Pakub tõeliselt  rahuldust! Eno Raua sama masti raamatutest eristab Keräneni omasid nõrgem karakteriloome, ehkki midagi hakkab nagu looma ka … Ja muidugi on üks peategelastest Supilinn. Vaat selle linnaosa iseloom on küll hoopis paremini edasi antud kui laste omad. Kohaliku koloriidi edasiandmise on mudilaste argiaskelduste „fotografeerimise” kõrval võtnud ülesandeks Hille Karm raamatus „Ingli valgus” (Haapsalu) ja Meelike Saarna  raamatus „Roosi Saaremaa suvi”, aga mitte nõnda tulemusrikkalt. Eelmisel aastal ilmus nii mõnigi raamat, mida mõistujutu kirja panna annab. On midagi teisemat kui muinasjutt, aga pole ka tõsielulugu.

Selline on näiteks Aino Perviku „Ühes väikeses veidras linnas”, mille alapealkiri võiks olla „Harjutusi iseseisvaks mõtlemiseks”. Autor usaldab oma lugeja järeldamisvõimet, aga on ise kogu aeg kohal, tema suhtumine on  tajutav. Pervik kirjeldab üht linna selle elanike kaudu. Kõik nimed tähendavad midagi. Preili RõõmuRaasuke – kõlab ju hästi, aga kas tema kõrval elada olekski nii tore? Preili NuuksuNunnu hea süda koos olematu empaatia ja tegutsedatahtmisega paneb kaasa tundma igale konnale, kes tema voli alla satub. Ja muidugi leiab raamatust ebatavaliselt ohtralt lugemise ning raamatute ülistamist. Sellest linnast, kus pole raamatukogu, ei olegi midagi rääkida!  Mõistujuttude alla annab panna ka „Uued eesti muinasjutud”, mis sisaldab muinasjutte kaheksalt autorilt, kellest enamikku une pealt küsides ei nimetaks teps mitte (laste)kirjanikuks. Sellepärast on raamat saanud ka väga ebaühtlane. Kes pealiskaudse vaatluse järel raamatu oma pisipere jaoks ostukorvi pistab, võib kodus kas pettuda või rõõmsalt üllatuda. Jutud on pigem keerulised kui lihtsad, pigem mõistu- kui muinaslood. (Ainult Piret Raua  „Printsess ja konn” on kõige muinasjutum ja kohe lapsele mokkamööda.) Seevastu kestab raamat kauem kui lapsepõlv ja pakub ka hiljem huvi. Hannes Võrno rohelise vaagna lugu ja Siiri Sisaski jutt poisist ja kondisest koerast polegi õieti muinasjutud, vabalt võib nii juhtuda. Jürgen Rooste loeb oma mõistujutule veel moraali peale ka. Ega see vale pole. Juhani Püttsepa lood on kaunid ja mõtlemapanevad nagu ikka. Kõik kaheksa on endale võetud ülesande  hästi täitnud.

Ülle Kütseni „Kadunud lapsepõlve saladus” on samuti rohkem mõistu- kui muidujutt. Kõik need edaspidi-tagurpidi lugemised – et Lohokla on alkohol ja lapsekese emal tarbimisest tekkinud probleemid – ei tulnud lihtsalt arusaamistena kätte. Huvitav, mida laps asjast arvab? Kuidas on temal tähenduste mõistmisega? Üksindusest tulenevat kurbust mõistab ta nüüd küll ja väljamõeldud kaaslaste võluvat  kohalviibimist. Ega autor asju ülearu keeruliseks ka aja, on hell ja hillitsetud, otse ei ütle. Päris väikestele ilmub meil endiselt tõsielujutte vähem ja kunstmuinasjutte rohkem. On selliseid raamatuid, mille puhul tundub, et autor paneb kirja kõik, mis pähe torkab. Fantaasia tiivad viivad ta kõrgele, lend on talle enesele lõbus, ent näib lugejale mõnikord ilusa, kuid suhteliselt sihitu laperdamisena. On justkui unenäo tunne: iga hetk võib kõike juhtuda,  sündmused võivad pöörata kuhu tahes. Raivo Järvi „Helmeri võlupall” (muuseas, ei ole Järvil see esimene omakirjutatud lasteraamat, nagu hoolega reklaamiti: aastal 1996 ilmus „(Peaaegu) jõuluraamat”), Ebe Padu „Portselanist jänes”, Kai Kensi „Lasteaia linnalegendid ehk mida on lastel õnnelikuks olemiseks vaja” oleksid lihtsalt mõned näited omataoliste hulgast. Viimasest saame  teada, et igal linnul on oma haldjas ja need elavad Kuul ning toovad oma hoolealusele õnnesule, mõnele ei too ka … Ühes loos on koos Taevataat ja Metsaema, suured kardavad Pangalohet, trollid munevad ja Tartu Vaim tegutseb. Miks on need just linnalegendid? See on ju konkreetne žanr. Lahku kirjutatult passiks paremini, Tartut sääl ikka mainitakse. Küllap jutustatult kõlavad lood paremini. Teisel on siht silme ees, aga mitte adressaat. 

Kui Viiu Härm oma ridajutus „Oh sind tüdrukut” ise tunnistab, et kuule, ma vaatan, et sul hakkab juba natuke igav ja sinu silmades on uneudu, ning lugeja nõusolevalt noogutab, siis … täidab raamat muidugi unejutuna oma rolli, kuid kogu see genealoogiateema on Eva Janikowskil hoopis tragimini kirjas. Ei saagi aru, kellele raamat on kirjutatud? Oma lastelastele? Siis võiks see ju kuidagi isiklikum olla. Trükitähtedega raamatu jutt see küll ei ole. Ehk  tuli mu rahulolematuse idu valest pakendist? On selliseid väikelasteraamatuid, kus autor toetab lapse kasvamist ja ilmaelust arusaamist. Kaunis ja sisukas on Piret Raua „Härra Linnu lugu”. Mis see muud on kui lugu eneseotsingutest, mitmete võimaluste-rollide järeleproovimisest ja iseendaks saamisest, koju saabumisest. Ikka laulupidude, pesapaiga ja pere loomise juurde. Kuidas küll nii suur sõnum nii napi teksti sisse mahub! Ja raamatus on ruumi!  Ruumi oma mõtetele.

Andrus Kiviräha „Kaka ja kevad” on saanud nahutada nii et vähe pole. Kas need nahutajad ka raamatu pealkirja lugemisest kaugemale jõudsid, on kahtlane. Selleks olid nad liiga kakakesksed. Tegemist on Tähekeses ilmunud juttudega. Kui raamatu pealkiri oleks olnud „Lõbus hommik” või „Üksik kartul” (sellenimelised lood ju ka sees), kas oleks siis mingit kära üldse tõusnud? Kiviräha juttude tuum  on headust, mõistmist, üksteise abistamist täis ning need oleksid ilma ootamatute seoste ja pöörete ning absurdihuumorilise, sõnaleidliku vigurjututa sääl ümber lausa läilad! Aga ei ole. Ja see on hea. Lõbuga loevad seda nii lapsed kui täiskasvanud. Üks mu selle aasta lemmikraamatutest, tuleb tunnistada. Mudilasraamatute hulgas on tekkinud üks uus alažanr – mudilase aastaring. Enamasti hakatakse pihta sünnipäevast või jõuludest, askeldatakse  läbi kalendritähtpäevade, küpsetatakse kooki ja jõutakse ringiga tagasi jõuludesse või sünnipäeva. Need on n-ö fotografeerivad raamatud. Ent on ka maalivaid raamatuid. Epp Petrone „Marta varbad” näiteks. Petrone oskab tavalisesse tähenduslikkust kätkeda, märgata. Nii tunamullune pilve kui mullune seente raamat kinnitavad seda. „Marta varbad” on laste peal proovitud. Võrdleksin Petronet Kerttu Soansiga ja eriti viimase raamatuga  „Tere, nööp”. Alles kahetsesime, et Paula elu läbi sai. Pervik kasutab sama n-ö formaati ja kirjutab nüüd Tirilinna lugusid. Neli raamatut on väljas. Tallinna asemel ollakse nüüd ebakonkreetses väikelinnas, kesksel kohal viis I klassis käivat sõpra. Perviku tekst on lihtne, ent mitte primitiivne. Ta lahendab oma tegelaste toel lapse elus ette tulevaid olukordi. Nii näiteks loeme, kuidas klassi tuleb mustanahaline laps. Ja siis  need lapselikud pärimised – kas sa nüüd jäädki selliseks ja kuidas sa nii hästi eesti keelt oskad? Raamatu lugemine aitab vältida niisuguseid küsimisi päris elus, annab võimaluse asjade üle mõelda.

Kristiina Kassi „Peeter ja mina” on kimp tempe, mida minajutustaja koos vennaga toime panevad. Olen vist pisut erapoolik, aga mulle isiklikult ei meeldinud ka lapsena lugeda, kuidas lapsed majapidamises heast peast  tõsist materiaalset kahju põhjustavad. See ei olnud mu meelest naljakas ja ei ole nüüdki. No kui kord juhtub, aga pidevalt … Kass kirjutab muidugi naljakalt ja küllap lood ka lastele lusti pakuvad. Ometi, olen nõus Mare Müürsepa arvustusega Postimehes. Kuidagi mõtlematuks ja julmaks kisub (jah, lapsed ongi mõtlematud ja julmad, aga seda ei tohiks respekteerida, veel vähem õhutada). Näiteks maksavad lapsed tšillipiprase suutäiega kätte koerale, kes rangelt  võttes nende endi süü tõttu isa raha täis rahakoti puruks pureb, ennemini võinuks ebaausale koeraomanikule käru keerata. Seda kõike on ühe raamatu jaoks liiga palju ja peategelastel ei teki arusaamist, et nüüd läks vist valesti. Reipa mõtlematusega asutakse uut tempu tegema. Vahtramäe Emil on nende kõrval tiibadega ingel. Adressaadiküsimus kerkib raamatukoguhoidjal sageli. Rõõm on selliste raamatute üle, kus on igas eas inimesele midagi, nagu Valliku  „Pintsus ja Tutsikus” või Püttsepa „Lauajupi madonnas”. Rõõm on ka kindlale vanuserühmale sobilike raamatute üle, millel selge siht ja mõnusalt mänguline võttestik autori sõnumi edasikandmiseks nagu Piret Raua „Härra Linnu loo” puhul. Aga tundub, et autorid kasutavad ära lastekirjanduse silti kui kattevarju, et välja anda oma (tegelikult kauneid ja õigeid) mõttearendusi, mälestusi.

Tiia Soasepa „Jõemehike” on üks niisuguseid. Esialgu toimetab jõekaldal  laps, raamatu lõpus juba vana naine. Ka Priit Aimla „Torisev vanatoi” on pigem vana mehe kui lapse raamat. Ehk edendab põlvkondadevahelist mõistmist? Hell ja olnud aegadele tagasivaatav Kaider Vardja „Vana maja” on vormistatud (kakskeelse) lasteraamatuna, aga sobib kellele tahes. Hoopis eriline on Maarja Unduski koostatud „Päkapikk Ingo”. See on imeline, õrn, armas ja siiras raamat, pakendatud kui suurte  raamat mu meelest. Päkapikueas laps seda ise ei loe. Last, kes seda lugeda jaksab, teema enam ei huvita. Teema võlub hoopis täiskasvanut. Oleks, kui teeks daemonile pai. Mäletate, Pullmani „Kuldses kompassis” oli igal inimesel säherdune nähtav hingeloom, puutumatu. Hoopis eriline on ka Leelo Tungla ja Peep Pedmansoni „Mirjami lood”. Neli lugu. Head lood on. Multikad olid ka head. Nüüd katsuti kaks ühes välja anda ja antigi. Raamat ise sisaldab  peale 3D-nukufilmiplaadi ka 3D-pilte lisaks tavapiltidele ja tulemus – võib-olla olen vanamoeline – on kirju ja häiriv. Kui spetsprille ei ole ees, on muist piltidest fookusest väljas. Tavaelus prillilise jaoks on lisaprillid üks nuhtlus ja efekti asemel saab defekti tunde. Ei saa aru, miks osa teksti on suure oranži kirjaga. Katsusin seda järjest lugeda, et äkki on nii nagu Koolibri aabitsas, et algaja lugeja lugu. Ei olnud. Võib-olla oleks suhtumine leebem, kui  raamatut poleks ette nii palju kiidetud?

Mõnel raamatul on eriline ja kiiduväärne eesmärk, nagu näiteks meie kauni emakeele rikkaliku sõna(vara)kambri ukse paotamine. Need on Reet Bobõlski „Väike hea mõte” ja Annika Tontsi „Meesteraamat”. Viimane meenutab üle-eelmisel aastal ilmunud teost „Kõik kanged mehed”, mille autoriteks Ehasalud ja Varustin. Tolles olid kõik liitsõnaosaga „mehed” sõnad esindatud ja tulemus oli väsitav.  Tontsi raamat on jutukogu ega lähe tüütuks. On leidlik ja mänguline, meenutab Sauteri lastejutte. Mehed võetakse paarikaupa ette: spordimees ja jõumees, vanamees ja noormees, sõjamees ja riigimees, IT -mees ja AT V-mees. Lõpuks jõuab autor tõdemuseni, et ilma meesteta ei saa. Mis siin ikka vaielda. Bobõlski „Väike hea mõte” koosneb paarikümnest loost, milles samuti peategelaseks liitsõna üks pool. Näiteks palju-palju „vanasid”:  vanasõnad, vanakraamikaupmees, vanajumal, vanamoodne jne. Jääb üle vaid imetleda autori leidlikkust. Koolmeistritele hea materjal! Kätlin Vainola kirjutas jutu „Mudilane Mummu ja tema perekond” eesmärgiga rääkida lapsendamisest ning teeb seda delikaatselt ja lapsele sobilikus võtmes. Sageli tuleb lasteraamatul vedada mitte üksnes kirjanduse vankrit, vaid koormasse on pandud asju, mida soovitakse lapsele õpetada, millega tema kasvamist  toetada. Kui tekst on kehv, siis ei lähe aga sõnum ja õpetus kohale. Ehk pole ma varem märganud, aga lastekirjandusse on sugenenud üleloomulikud jõud ja seda mitte kunstmuinasjutu võtmes. Oli ka aeg, kui ilma teevad noorkuud, videvikud ja muud … Nimelt on noorsooromaani sarjas ilmunud kaks säherdust, mille adressaat võiks olla tublisti noorem kui ülejäänud sarjal. Need on Reeli  Reinausi „Mõistatus lossivaremetes” ja Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi”. Samasse seltskonda kuulub ka pisut vanemale lugejale sobilik „Nukud ja õunad” Grete Kutsarilt.

Nendes raamatutes ei otsi autorid üleloomulikele juhtumustele realistlikku seletust, nagu see senini tavaks on olnud. Eks see oleks raske ülesanne ka. Lihtsam on tuua mängu tegutsev vaimolend ja see nii jättagi. Ei, ega pole viga. Kaks esimest raamatut innustavad huvituma  ajaloost ning vanades dokumentides ja legendides põhjalikumalt ringi vaatama. See on ju hea, kui kalmekohad ja vanad hooned või nende varemed noore inimese fantaasia ja uurijasoolika tööle panevad. Aga kui „Okultismiklubis” ilmub äkki keerlev vankriratas, mis poisile teadmata otstarbel priiküüti pakub ja ta sama tervelt samasse kohta tagasi toob, siis on tiba pentsik ka. „Nukud ja õunad” keerutab samuti põnevust  üles ja läheb ka üleloomulikuks kätte. Aga ka kõige üleloomulikum lugu peaks tegelikult loomulik tunduma. Kui kogu aeg tahaks (isegi kui oled loo mängureeglitega nõus) autoriga vaielda, teda parandada, teda ebaloogilisuses süüdistada – siis kogenud lugeja raamatust täit mõnu ja põnevust ei saa. Noor lugeja küll. Lugu on filmilik. Njah, peen on ju oma tegelastele anda võõrapärased nimed ja paigutada nad hoopis teise keskkonda – kas tänupühade  pidamine annab põhjuse USA poole kiigata? Sestap on kaks eelnenud müstikasugemetega seiklusjuttu ehedamad.

Noortejutud on tänu käsikirjavõistlustele jalad alla saanud ja seniolematult arvukaks žanriks kujunenud. Mullu oli neid 14, kui Ivar Soopani poistejutt „Head pahad poisid” kampa võtta. Aga miks ka mitte, peategelasil vanust 17 aastat. Noorsoovangla karm elu pakub kindlasti põnevust ja huvi. Raamat on  isiklikult mulle sümpaatsem – terviklikum, kompaktsem – kui eelmine „Kõik poisid ei saa suureks”. Soopan kirjeldab seadusega pahuksisse minekut, mis lihtsalt juhtub nii, ilma et poisid paha plaaniksid või pahad oleksid. Selgelt on välja toodud „ühest küljest” ja „teisest küljest”. Muidugi on nende kuritööd n-ö „päris noortekates”, s.t noorte kirjutatud noortekates kirjeldatutega võrreldes lasteaia vanem rühm. Jah, aeg on hoopis teine. Palju paha veel piiri  taga kinni. Autor annab teada, et täiskasvanuist on tuge ja neilt võib loota mõistvat suhtumist. Venelasest militsionääri taolist kaitseinglit vajaksid paljud praegu ripakil ja hea ning paha vahel kõõluvad poisid. Ka Ilmar Tomuski „Vend Johannese” peategelane Johannes on 14 täis, seega pigem noor kui laps. Kuid raamat on välja antud „Minu esimese raamatu” sarjas ja pakend peab silmas selgelt nooremat lugejat. Jääb kahe tooli  vahele istumise mulje. Ei näe küll põhjust, miks peaks teismeline seda teismelise kasvamisestkasvatamisest kirjutatud lugu lugema? Noorem? Kas pakub huvi? Aga võib-olla hoopistükkis täiskasvanu, kellel omal teismeline sirgumas? Mõned päris head kasvatusnipid leiab raamatust küll. Kui arvestada, et keskastme tarbeks kirjutatud tõsielujutte, kus oleks kooliskäimist ja kodust elu, on väga vähe, siis on „Vend Johannes” omal kombel täiendus.  Tegelikult ei ole üldse oluline, mida meie teiega noortekatest arvame või kuidas neid hindame. Muidugi eelistame meie, vagurad vanainimesed, „Ingveriprääniku” või „Pöörase” tüüpi lugusid. Tõeliselt pööraseid aga mitte nii väga. Eesti uuemas noortekirjanduses liikudes tekib täiskasvanud lugejal tunne, nagu oleksid pensioniealisena ekskursioonil mõnes arenguriigis: keelt ei mõista, kombed on võõrad ja pärismaalased pelutavad. 

Parandage mind, kui ma eksin, aga noortekaid kirjutasid eelmisel aastal tüdrukud-naised, enamasti noored. Enamasti on nende tekstid ebaküpsed. Noor inimene kirjutab noorema rahva kergemeelsest elust raskemeelseid lugusid. Tegelased tarvitavad sageli mõnuaineid, aga mõnu ei paista nad sellest tundvat, kui lugeda näiteks Kristi Rebase „Minu oma”. Suitsu ja alkoholi pruukida on justkui kohustus. Autor ei unusta muidugi aeg-ajalt mainimast,  et noored teavad küll, et see kõik nende tervist kahjustab. Häda ja õnnetust kuhjatakse peategelase ümber üle mõistuse palju. Paaris raamatus flirditakse enesetapuga. Kas tunneli lõpus paistab ka valgus? Kuidas olukord lahendada, mida annavad need tegelasele või lugejale peale mõnetise äratundmise? Ja kas tõesti ei ole teistsuguste noorte teistsugusest elust teistsuguses toonis mitte midagi kirjutada? Aga nagu ma  ütlesin, see kõik ei loe. Noorte nõudlus omaealiste autorite raamatute järele on olemas. Ene Sepp, „Medaljoni” autor, on 17aastane, peategelane esialgu veel noorem. Mõistagi, et selles vanuses on oma poisist lahkuminek maailma lõpp. Seni karske neiu tõmbab pudeli viskit rindu, suitsetab silla all ja kohtub oma elu armastusega. Palju on tundeid või tundlemist, süžeekäigud ja suhted oleksid kui seriaalidest innustust saanud.  ‘

Birk Rohelend ilmutab „Enesetapjates” küpsust küll. Selle kandi pealt, et ta on küps mängima. Mängima mõttega. Mõttega surmast, enesetapust, eristumise võlust ja vaevast, et tõmmata võib see, millest tead, et see/ta sulle kasulik pole. Nooremale rahvale iseloomulik filosofeerimine ja teoretiseerimine. Kummastki raamatust ei pruugi lugejal tuge olla. Äratundmist, jah. Aga tuge? Kristiine Kurema „Jäätunud võõras” ja  Ene Jaaniste „Elu on ilus” pakuvad ka minusugusele virisevale vanainimesele rõõmsat lugemist ja mu meelest on neis seda, mis noort inimest toetab. Väga noore Kurema teose peategelane elab läbi tõsist leina, me tunneme ja elame talle kaasa. Ja märkame, kui isekaks ta muutub. Ta ise märkab ka lõpuks, ja hea on. Jaaniste mässib samuti oma tegelase pereprobleemide puntrasse. Ja siis laseb tal end lahti kerida. Pealkirjaks pandud tõdemus töötab  raamatus küll. Jah, kujutage ette, lapsevanematel ongi oma elu! Olgu, et lugeja enda omad näägutavad ja kontrollivad, aga nad on olemas! Vaat kui oleks nii, nagu raamatus … Kõik head ja mitte nii head lugemiselamused paraku siia ei mahtunud. Ja see on ju hea – meie lastel palju võimalusi lugedes meelt lahutada ja meelt kokku panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming