Ramoon tragikoomilisest eksistentsist

Piret Põldver

Miguel de Unamuno „Udu” ülesehitus matkib elu juhuslikkuse struktuuri: see on katse kirjutada romaani, teadmata, mis juhtuma hakkab.Mullu sügisel ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuse „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sarjas Miguel de Unamuno romaan „Udu” (hispaania algupärand 1914). Teenekal tõlkijal Ruth Liasel on see juba neljas eesti keelde vahendatud teos kuulsa hispaania kirjaniku ja filosoofi loomingust. „Udu” on romaan, kus lineaarsele jutustusele lisandub põhjalik metatasand: autor ei lase korrakski iseenda olemasolu unustada. Vormivõte, mis tänapäeval pole küll  enam kaugeltki uus, aitab samas mõista Unamuno esseistlike traktaatide, nagu „Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest” (1913; e.k 1996, 2008) filosoofiat. Vaatamata Unamuno enda esseede tugevale teoreetilis-intellektuaalsele kallakule, rõhutab kirjanik igasuguse teooria teisejärgulisust elu kui terviku ees. Tõele või Jumalale pole võimalik läheneda pelgalt mõistusele toetudes, sõnalises ehk kirjutatud olekus võib seda  vaid kaudselt puudutada. „Teadus võib küll rahuldada ja tegelikult rahuldabki üha suureneval määral meie mõistuse või vaimu kasvavaid vajadusi, meie soovi teada ja tunnetada tõde; aga teadus ei rahulda meie tunde- ja tahtevajadusi, meie surematusenälga, vaid kaugel sellest, on viimasega hoopis vastuolus.”1

Hetkeline tõetabamus jääb väljapoole sõnu, kirjateksti, teaduslikku analüüsi ja isegi väljapoole igasugust teooriat. Seega ei esinda Unamuno  oma filosoofias, erinevalt näiteks Kantist, keda ta nimetas irooniliselt Königsbergi vanapoisiks, mitte ainult mõistuslikku, ratsionaalset tarkust, vaid vaimsust üleüldiselt. Inimene ei mõtle ainult mõistuse, vaid kogu oma olemusega. Selles läheneb Unamuno näiteks Kierkegaardile, kuid ka hilisematele eksistentsialistidele, kelle seas kirjutasid ju Albert Camus ja Jean-Paul Sartre nagu Unamunogi rööbiti filosoofilisi ja ilukirjanduslikke teoseid.  Sellest tulenevalt püüab Unamuno välja rabeleda romaani ahistavaist piiridest. Ta hakkas viljelema novela (hisp k „romaan”) asemel nivola’t. Iroonilisele tuletisele novela’st võiks eesti keeles vastata sõna „ramoon”. Nivola’s jäetakse kõrvale ebaoluline ehk elu pealispinna tühisus ning keskendutakse sisevaatlustele ja üksnes kõige olulisemale inimeksistentsis: armastusele, surelikkusele, surematusele.

Elu juhuslikkuse „struktuuri” matkib romaani ülesehitus: see on katse kirjutada romaani, teadmata, mis juhtuma hakkab. Kõik on võimalik, sellepärast segunevadki „Udus” kõige põhjalikumal kombel fiktsioon ja elu. Autori pidev kohalolu on vastureaktsiooniks realismile, kus „tehakse nägu”, et autor on kas pelk kirjapanija või teda pole üldse, või vastupidi: et tegu on kõiketeadja Autoriga, kes loosse ei sekku. „Udu” on tragikoomiline lugu, mille puhul  koomilisus ei avaldu mitte üksi tegelaste juhtumistes. Tragikoomilisus, nagu ka teoses peituv eneseiroonia, käib kogu eksistentsi kohta. See räägib inimliku olemise absurdsusest, mille algtõukeks on inimlik mõistus ja seda takka kihutav edevus. „Keel on [inimesel] selleks, et valetada, välja mõelda seda, mida pole olemas, ja end segadusse ajada” (lk 235), mõtiskleb „Udu” epiloogis peategelase Augusto Péreze koer Orpheus, kes osutub inimestest  oma siiruse ja eheduse tõttu moraalselt kõrgemal asetsevaks.

Mõistva ja südamliku olendina andestab Orpheus ka oma peremehe sõgeduse, seda lihtsa paratamatuse tõttu: „Ta oli inimene, jah, ei olnud muud kui inimene, oli ainult inimene” (lk 237). Inimene ei saa iseendast välja, ta on vangistatud oma piiratud ja patusesse inimlikkusse. Nagu nii mõneski teises Unamuno mõttekäigus, tunneb siingi selgelt ära kristlik motiivi:  inimene on pattulangenu, kes tunneb head ja kurja ning on määratud kogu oma eksistentsi jooksul kahe äärmuse vahel pendeldama, valima. Ka parimate püüdluste korral on ta võimetu vabanema enesekesksusest. Seda aga just soosibki kõik inimlik: häbitunne, ahnus, paratamatu ning iseeneslik enesele orienteeritus. „Udu” tragikoomiline elutunnetus avaldub teisteski Unamuno teostes. Vastuolu inimese surelikkuse ning paratamatu surematusepüüde  vahel ning inimese soov olla suurem ja püsivam kui elu on absurdsed. Kõnesolev romaan toob aga rööbiti esile veel paradoksaalsema vastuolu: peategelase soovi olla enamat kui lihtsalt raamatutegelane. Inimene ei ole vaba, teda aheldab maisuse külge tema keha, füüsiline olemus, keha surelikkus, piiratus tegudes, mõtetes. Meeleheitlik tahe olla siiski enamat, midagi püsivamat, püüelda surematusele sünnitab inimese maapealse  tragöödia. Kui neidsamu püüdlusi aga vaadata elukõiksusest, tunduvad need hoopiski koomilised. Näiteks Orpheus tajub neid küllaltki veidratena. Kohe teose tegevustiku algul näeme Augustot mõtisklemas: „On õnnetus, et asju ollakse sunnitud tarvitama /…/ esemete üllaim funktsioon on olla vaadeldud” (lk 35).

„Romaani protagonist on udusse eksinud mõtestaja, mõtleja, kujutleja, kartesiaanlik ego, kes elab  „igikestvas infinitesimaalses lüürikas””2, kirjeldab Risko Pullerits peategelast „Udu” põhjalikus eessõnas. See on tabavalt öeldud. Augusto esimesed sõnad lugeja silme all iseloomustavad kogu tema suhtumist: pelk intellektuaalne vaatleja, kelles ülemäärane kalduvus analüüsiks ning tegevusvaegus pärsivad potentsiaalset elujõudu. Teose tegevustikku ajendab Augusto Péreze kirg Eugenia vastu, millest kasvab välja  mehe üleüldine kirg naissoo vastu. Augusto armastus naiste vastu kisub teda küll taoti mõtisklustest välja ning ajendab romaani tegevustikku, kuid tegu on eelkõige maiselihaliku kirega, mööduva ja pealiskaudsega. Olemasolev vaimsuse potentsiaal jääb kättesaamatuks peategelase eluvõõruse ning ebakindluse, aga kindlasti tema ülemäärase ratsionalismi tõttu. Kirg, millel oleks võimalus saada suunatuks endast väljapoole, käivitab Augusto  arengu isiksusena: miski temast väljaspool tõmbab teda, paneb kannatama, eesmärgid teisenevad ning maailm laieneb. „Kannatus on teadvuse tee ja ainult seda käies jõuavad elusolendid teadlikkuseni iseendast. Sest olla enesest teadlik, olla isiksus, tähendab teada ja tunda oma erinevust teistest olenditest, selle erinevuse tunnetamiseni aga jõutakse üksnes kokkupõrke tagajärjel, suurema või väiksema valu kaudu, omaenese piiride tajumise läbi.  Teadlikkus iseendast ei ole muud kui teadlikkus oma piiratusest.” 3

Eluvõõra ning don Quijotena romaaniideaalide kütkeis tegelase jaoks on silmapiiril armastuse ideaalne vorm, miski, mida tuntakse romaanide kaudu. Kui, nagu lugejailegi selge, romaan pole elu. Siinkohal tasunuks Augustol ehk õppust võtta kuulsast rüütlist ja teha pelga mõtisklemise asemel mõni, kas või eluvõõras tegu. Seda siiski Augusto ette ei  võta, ning, olles pääsmatult ratsionalismi kütkeis, ta ei ela, vaid kulgeb meeleheitliku mõtlemise ja eritluse saatel. Kuid „[m]õistuslik tõde ja elu vastanduvad teineteisele”,4 ütleb autor ühes teises teoses. Peategelase elamata elu põhjustab temas suitsiidimõtteid. Enne lõplikku otsust kavatseb Augusto aga konsulteerida kellegagi, kes teab suitsiidi kohta rohkem.

Eksperdiks osutub Miguel de Unamuno, tuntud ning tunnustatud kirjanik,  kes kommenteerib: „Aga enne oma kavatsuse täideviimist tuli talle nagu uppujale, kes haarab kinni õlekõrrest, mõte pidada nõu minuga, selle jutustuse autoriga” (lk 212). Nimetatu oli kirjutanud essee suitsiidist, mis oli Augustole jätnud väga tugeva mulje, „nagu teisedki minu kirjutised, mida oli lugenud” (lk 212). Sellele järgneb paradoksaalne vestlus autori ning tegelase vahel Unamuno kodus Salamancas, tema kabinet-raamatukogus,  kus Augusto saab teada masendava tõsiasja, nimelt, et ta on vaid väljamõeldud tegelane. Selsamal hetkel teoses esinev ning seega tegelasega justkui võrdsel tasandil viibiv autor saab aga omale kõikvõimsa looja rolli.

Siinkohal on paslik mainida, et autor on kogu aeg oma kohalolust märku andnud. Kord rõhutades, et kõik, mida tegelased teevad, on otse loomulikult tema enda peast tulnud, teinekord aga lastes oma tegelastel filosofeerida  selle üle, kumb on esikohal ja kumb juhitav, kas autor või tegelane. Kas tegelased on olemas tänu sellele, et autor nad välja mõtles ja kirja pani – milles on muidugi raske kahelda –, või on hoopis autor olemas tänu oma tegelastele, kes elavad lugejais oma elu edasi ning kelleta ei oleks autor Autor, see, kelle mõtted ja teod püsivad tema tegelaskujudes. Ja kas nii-öelda kõikvõimas autor pole siiski kinni teatavates romaanireeglites, mis pärsib tema kõikvõimsust? „Udu” autor püüab  sellele muidugi vastu vaielda. Kui romaani tegelane ei saa käituda vastupidi headele kunstitavadele ja lugeja ootustele, siis ometi võib seda nivola tegelane! Nähtavasti annab nivola vorm suurema vabaduse, aga ka röövib selle: lugeja leiab ootamatuid sündmuskäike, kuid tegelane on silmanähtavalt vangis autori loodud maailmas, omamata vabadust kujutleda endale isegi vaba tahet lähtuvalt isikupärast. Nii surebki Augusto  seletamatutel asjaoludel. Vastuolus teose ülesehituse ja loogikaga edastab lõpumonoloogi mõtisklused peategelase truu sõber Orpheus. Romaani kui loodud maailma suhe autoriga on justkui Jumala ja tema loodud universumi väike suhtekoopia. Pole võimalik öelda, kumb on olulisem, kumb juhtuvam ja kumb loovam: kas looja ise või tema teos. „Sisuliselt on ükskõik, kas öelda, et Jumal  loob igavesti kõike olemasolevat, või kõik olemasolev kutsub esile Jumala”.5

Jumal võib Jumalana eksisteerida vaid luues, niisamuti Autor. Ilma oma tegelaste, süžee ja tegevustikuta, ilma romaanita ei eksisteeri ka autorit. Kuigi on võimatu öelda midagi Jumala enda kohta, on võimalik siiski nentida võimatust tekitada hierarhiline suhe Autori ja teose vahel. Eneseiroonilise võttena üritab Unamuno oma teoses seda väidet  ümber lükata, samastades end Kõigekõrgemaga: „Kui jumal ei tea, mida meiega teha, tapab ta meid”, (lk 220) ning seejärel mööndes: „Ja ma kardan tõepoolest, et kui ma sind praegu ei tapa, tapad sina lõpuks minu” (lk 220). Viimase lause tähendus võis muidugi olla vabandus Augusto tapmise pärast, juhuslikult pillatud lause, või siis mitmetähenduslikkuse teadlik sissetoomine, hirm liiglihtsa lõpplahenduse ees. 

Risko Pullerits toob välja tõiga, et „Udus” jõuab „Unamuno üpris lähedale hingesööva tragöödia ja vabastava komöödia vahelisele tasakaalule”6 ning mainib ka „metafüüsika” ning metafiktsiooni sünteesi. Jääb veel mainida, et sellesse tervikusse kuulub ka õnnestunud katse muuta autori traktaatides ning esseedes esinev teoreetiline teadmine elulisemaks kui pelk sõnalisus. Küllap aga võtab suure osa eelöeldust paremal  viisil kokku Unamuno enda tsitaat: „Teadmine teadmise pärast! Tõde tõe pärast! See on ebainimlik. Ja kui me ütleme, et teoreetiline filosoofia viib praktika juurde, tõde headuse juurde, teadus moraali juurde, siis küsin ma: ja milleks headus? Kas on see siis omaette eesmärk? Hea on üksnes see, mis aitab kaasa teadvuse säilimisele, edasikestmisele ja rikastumisele. Headuse eesmärk on inimene, inimestest koosneva ühiskonna  alleshoidmine ja täiustamine. Ja milleks see? „Toimi nii, et sinu tegevus võiks olla normiks kõikidele inimestele”, ütleb Kant. Hästi, aga milleks? Tuleb otsida üles üks „milleks”. /…/ Filosoof filosofeerib millekski enamaks kui filosofeerimiseks. [Esiteks elada, seejärel filosofeerida] ütleb vana ladina kõnekäänd; ja et filosoof on ennekõike inimene ning alles seejärel filosoof, siis peab ta elama, võimaks filosofeerida, ja tegelikult filosofeeribki  ta selleks, et elada. Ja ta filosofeerib tavaliselt ka selleks, et eluga leppida, või selleks, et otsida elule eesmärki, või selleks, et end lõbustada ja unustada mured, või siis sportlikust huvist ja mängulustist”.7

1 Miguel de Unamuno. Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest, 2008, lk 117.

2 Risko Pullerits, Fiktsioon, metafiktsioon ja tõelus Unamuno romaanis „Udu”. – M. de Unamuno, Udu, eessõna, lk 17. 

3 Miguel de Unamuno. Samas, lk 158.

4 Miguel de Unamuno. Samas, lk 117.

5 Samas, lk 168.

6 Risko Pullerits. „Udu” eessõna, lk 9.

7 Miguel de Unamuno, Samas, lk 38.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming