Äratajad ja uinutajad

ELO VIIDING

See sama soolane meri. Soome tänapäeva luule antoloogia. Koostanud Jan Kaus, toimetanud Kalju Kruusa. Tallinn 2004. Mulle tundub, et soome luule oli kunagi huvitavam kui praegu. Muidugi ?Kõne voolab voolavas maailmas...? aegu, soome luule tippude, tähtede ajastul (Saarikoski, Kirstinä, Manner jne.). Selline tundmus sõltub ehk ka minu enda soome-luule suurimatest elamustest ? tollest ajast, mil esimest korda sellega üldse kokku puutusin. Tegelikult on see tundmus muidugi väga isiklik. Isiklikkust, isegi paratamatut, möönab ka antoloogia koostanud Jan Kaus, kui tunnistab, et tegu pole mingi objektiivsust taotleva soome tänapäeva luule ?edetabeliga?? ? ega ei saagi olla, sest puudub näiteks Anni Sumari (samuti 60ndail sündinud, nagu enamus antoloogiasse valituid), ja miks puudub, ei selgugi...

Samas on koostaja siiski püüdnud leida ?kompromissi, kus isiklikud meeldimused, luuletaja tähendus Soome kaasaegses luules ja tema võimalik kõnekus Eesti praeguse luule konteksti silmas pidades põimuksid ühelt poolt kirevaks, teisalt aga kompaktseks tervikuks?. Kompromissid on ikka tarvilikud, arvatavasti arvestas Jan lahkelt ka varasemate toimetajatega (Krull, Kaldma jt.), kellelt töö üle võttis, kuid ei saa lahti tundest, et ka avalikult autokraatlikud ja kompromissitult isikliku maitse järgi koostatud antoloogiad võiksid olla põnevad ja värskendavad, ehk annaksid need paremini edasi mingit ajastu vaimu või vaimu ajas, kerkiksid enam esile, eristuksid teravamalt jne. Kujutlus ainuisikulise toimetajakäekirjaga soome uuema luule väljaandest mind isiklikult igatahes kummitab.

Kausi eessõna on talle iseloomulikult süvenev ja põhjalik; näiteks viitab ta kirjastamispoliitika erinevustele. ?Nimelt eksisteerib Soomes meist täiesti erinev kirjastuslik tegevus. On selge, et Eestis puudub tavaliselt luuletajal oma toimetaja, kes käsikirja lausa mitu aastat kohendada, parandada ja viimistleda võib. Võrreldes Soomega on siin ääretult lihtne oma raamatut avaldada.? Vaevalt eesti noorem lugeja eriti palju teab (või tähtsaks peab) tõsiasja, et äärmuseni viidud ettevaatlikkus uue luule suhtes on ometi pahandanud mitmeid sealseid ärksamaid luuletajaid ? tänu suurte kirjastuste ignorantsusele ja vaevalisele luule avaldamisele hakkas ilmuma ajakiri Tuli&Savu ning alustas kahe mehe (Tommi Parkko ja Markus Jääskeläinen) töö tulemusena kirjastus Nihil Interit, mis on avaldanud osa kaasaegset soome luulet ja mitmeid olulisi tõlkeid. Või et samamoodi nagu luule avaldamisegagi, on Soomes ka kirjandusajakirjadega: artiklid-arvustused, mis on kirjutatud sihilikult pahatahtlikult või arvustamiskultuuri kirjutamata reegleid eirates, jäetakse avaldamata. Seega võib öelda, et toimetajatöö ajakirjade juures on vähemalt täiesti arvestataval tasemel ja missioonitundeline, kui ka suurte kirjastuste toimetajate konservatiivsuse, aegluse ja masinlikkuse üle aeg-ajalt iriseda võib.

Kausi eessõna on ka huvitavalt poleemiline; nagu seal väidetud, polegi nn. metaluule Soomes enam nii marginaalne kui 90ndatel, vaid on sealses luulepildis juba domineerivaks ja kohustuslikukski muutunud ? see tähendab siis seesugune luule, kus on ?teadlikult rõhutatud intertekstuaalsust?, ?malemängulist konstrueeritust?, ?oma ja võõra sõna segamist? jms. Eestis seostuvad tal sellise luulepraktikaga ?kummalisel kombel? ainult mõned autorid, kuid nagu ta kohe ka lisab, on igasugune üldistus ?paratamatult mingi piirini lihtsustus?.

Intertekstuaalsus intertekstuaalsuseks, kuid niipalju, kui ma olen rääkinud soome luuletajatega, on nad möönnud, et tavainimese jaoks on luuletaja sünonüüm Soomes ikka rohkem teletuntud Tommy Tabermann. Eks eesti uuemaid vasteid luule mõistmise ja publiku teatava mentaalsuse jaoks võiks siis olla luuleklubi Nartsiss, kus peaasjalikult tuntud telenäod oma lemmikuid ette kannavad. Ka haritud lugeja ootused (või koguni nõudmised) kaasaegsele luulele nii Eestis kui Soomes on lihtsustavalt sellised: luulet peab saama enam-vähem mõnusasti enne magamaminekut öökapilt võtta ja lugeda. Luule ei tohiks lugejat (Soome kontekstis siis suure kirjastuse kirjandustoimetajat) ülemäära ärritada, see ei tohiks kalduda kõrvale tema ootustest ja sissejuurdunud arusaamadest. Mis tahes muu kunstivaldkonna (proosa, teater, kujutav kunst, kino, muusika) puhul on ärritused lubatud ? ja kuidas veel! Nende eest antakse võimsamatele tegijatele vahel isegi auhindu. Kuid luule jäägu turvalis-tavalise kogemuse raamidesse, pakkudes keelelis-kujundlikke mänge või tajulisi naudinguid; olles kui kerge, veidi harjumatu, kuid mitte liiga üllatav, lugejat ?rööbastelt? viiv mõnuaine, mida peaks saama valutult tarbida.

Jah, on nii metaluuletajaid kui lüürikuid, realiste ja imaþiste, kuid jagaksin antoloogia luuletajad ka hommiku ja õhtu luuletajateks, äratajateks ja uinutajateks. Teen seda subjektiivselt ja pikemalt mõtlemata.

Hommiku-luuletajateks, äratajateks, on antoloogias Tapani Kinnunen (kuulsat Turu koolkonda esindabki kahjuks vaid tema) ja ka Timo Lappalainen. Kinnuse puhul on ära öeldud, et säravaid auhindu tal kaminasimsil ette näidata pole, kuid see-eest on ta särav esineja. Kinnuse tervistav künism erinevat laadi vaimse tsementeerumise suhtes kahtlemata äratab, sest ?põrutab? (?Halva Kirjanduse Seltsi Risto / ütleb: ?Nii halba luuletajat / kui Tomi Kontio annab otsida.? / ?Pole ime, et ta nii paljudele / meeldib,? jätkab mees. ?Bukowski / on samuti halb. Ma olen / meeletu Bukowski fänn?). Urbanistliku Lappalaise loomingus on teatavat elegantset resignatsiooni, allasurutud traagikat, eksistentsiaalset jõuetust ja ängi, tema on üks nendest luuletajatest, kes on tõepoolest jäänud n.-ö. ääremaile (avaldanud esikkogu võrdlemisi kõrges vanuses), ning seetõttu võib tema tekstides eriti teravalt tajuda seda, milline on luuleilm ja mida luuletajalt üldse oodatakse (kui üldse). Küllap on ta olnud sunnitud mõtlema kirjaniku rolli üle intensiivsemalt kui nii mõnedki teised temaealised (?Teadsid, et kirjanik olla tähendab täielikku alandust. Naised jätsid meid maha, üks teise järel, teine mees on alati parem. (…) Tõstsid klaasi huultele, pomisesid omaette ?Skool, sitapead? ja tõmbasid nööri endale kaela? ? luuletus, mis on pühendatud varalahkunud poeedile Ilkka Koposele). Lappalaise tekstides on aeg-ajalt tunda justkui lakkamatut tsensorit, tal oleks nagu alati midagi veel öelda, mille siiski ütlemata jätab.

Täitsa reibastav, ent kergelt hermeetiline on Saila Susiluoto. Tema ühetooniliste, kuid heakõlale orienteeritud proosaluuletuste mõju ei jää tulemata; autor jõuab eesmärgini, külvatud kujundid jõuavad kohale, kui algul panid ?häbemekarvadest tehtud pääsupesad? õlgu kehitama, siis ?verised jalatallad? panevad juba õlgu võdistama. Miskipärast kerkivad silme ette ameerika loova kirjanduse kursused, siis jälle kusagilt Põhja-Soome farmist valla päästetud nutriad, ja muidugi humanism. Eks luule eesmärk olegi assotsiatsioone tekitada, olgugi et pealtnäha kohatuid… Domineerib naiskogemus. Sama kogemus on esindatud ka Riina Katajavuoril ja kujundiküllasel ning küllaltki intensiivsel Johanna Venhol. Kalev Kesküla nimetas Katajavuori luuletust ?Alkoholipoliitika 2000? Ekspressis triviaalseks ja paljusõnaliseks; vaidleksin vastu, tekst on küll harjumatult otsekohene luule kohta ja võib tunduda, et selliseid tekste on rohkem õigus kirjutada aja- ja muidu kirjanikel. Kuid siis peaks triviaalsust ja paljusõnalisust otsima teisteltki autoritelt ? ja mõnelt ehk veel enamgi. Ja ega ?Soome ühiskondlikult tingitud arengupeetus? (mida Kesküla taunib) ei peaks luuletaja jaoks teemasid välistama. Kahe viimati mainitud luuletaja lugemisel hakkabki mu isiklik luulekell näitama juba pärastlõunast aega ja aeg jõuab poeetiliste uinutajate kätte. Pean tunnistama, et Tomi Kontio on mulle soome keeles (!) tundunud lüürilisem ja tüütum kui nüüd, eestikeelsena. Ilmselt on tekstid hästi valitud, vastavalt antoloogia mahu järgi parajalt doseeritud.

Jyrki Kiiskinen on filosoofiline, terav ja võrdlemisi täpne, veidi steriilne, täiuslik keelemängur. Kohati, aga vaid kohati pisut igav, või ehk justnagu kuskilt juba loetud (kuid muidugi mitte eesti luuletajatelt). Panu Tuomi on müüdilis-pildiliste tekstide looja, minu jaoks võrdlemisi suletud, nagu ka Jouni Inkala, kuigi viimane, tuleb tunnistada, on küllaltki omapärane, avara teemade ringiga, kuiv ja kohati väga peen. Kõige huvitavam on ?õhtu-luuletajatest? minu jaoks Olli Heikkonen ? mitmekordsel lugemisel haarav empaatiline autor, kellega kohe haakusin. Tema tekst räägib lugejaga tõesti vahetult, mitte ei paota lugejale demonstratiivselt üksnes isiklike uidude või igavavõitu müüditõlgenduste krägisevat ust.

Antoloogias annavad tooni, nagu ikka, meesluuletajad. Luuleauhindu on neist saanud Olli Heikkonen, Jouni Inkala, Jyrki Kiiskinen, Tomi Kontio, ka Saila Susiluoto. Soome ?noor luule? tähendab õigupoolest seda, et kümnest seitse luuletajat on sündinud kuuekümnendatel ja kaks aastal 1971. Üks autor koguni 1959.

Kokkuvõttes võiks öelda, et üks suur ja kapriisne töö on lõpule viidud. Tõlked on head, kõige rohkem paelusid Kalju Kruusa omad (võibolla just vormide ?kustutamaga?, ?unustamaga? jms. pärast.) Pole põhjust kurta, käesolev kogumik on korralik, pretensioonitu töö, ning justkui tähistaks üht vahe-etappi või oleks proloogiks enne tuleviku-luulesündmust. Raamatut on toetanud Kultuurkapital, Soome Kirjanduse Teabekeskus, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis ja Eesti Keele Sihtasutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming