Rauaaja ilusad valed

Aarne Ruben

Lisandusi Lennart Mere katastroofiteooriale “Hõbevalges” ja “Hõbevalgemas”  

2300 aastat lahutab meid Pythease suurest reisist ja umbes veerand sajandit Lennart Meri teooriast, et vanakreeka maadeuurija külastas Saaremaad. Mere panust eesti kirjandusse oleks vaja veel tutvustada. “Hõbevalgema” (1984) fenomen seisneb selles, et autor pani antiikautorid nagu Strabon või Tacitus näiliselt kõnelema eestlasele lähedastes mõistetekategooriates, suunas “ajaloo sooja hinguse” eestlastele. Lennart Meri justkui nägi ette, et ka tulev Laulev revolutsioon vajab oma kolme isamaakõnet. Nendeks kõnedeks said hõbevalged raamatud.

Meri on ka ise tunnistanud seda, et idee on algselt saadud Winston Churchilli “Inglise keelt kõnelevate rahvaste ajaloost”, seal paigutati Pytheasel esmakordselt esinenud (Ultima) Thule hoopis Britanniasse. Nii et eksitusi juhtus. Ütleb ju Strabon oma teoses sõnaselgelt, et Thule on hoopis Britanniast põhja pool, jäätuva mere lähedal, sellest 10 500 staadioni (1648,5 km) kaugusel. Nii pikk on teekond Hebriidi saartelt Hekla vulkaanini Islandil ja tagasi, aga peaaegu sama kaugele jäävad Britanniast ka just nimelt Kura merevaigurannik ja Saaremaa. Kui muidugi a priori nõus olla, et Saaremaa jääb Britanniast põhja poole – ega ta jää ju! Kui aga arvesse võtta sedagi, et kogu tolleaegne meresõit oli laiuskraadiline ja meridiaanidest olid vaid ähmased ettekujutused – Pytheas võis ses suhtes kergesti eksida. Ta ei teadnud pikkuskraadi, kuid ta võis jõuda Saaremaale, tema silmis tõepoolest põhja poole…

Lõpuks on ju igal inimesel oma Ultima Thule. Too Ultima Thule on igaühe retk oma hinge kaugeimasse soppi, oma südametunnistuse “asustatud maailma” piirini. Raamatukauplused on täis seiklusjutte ja üks niisugune jutt on ka tegelikult “Hõbevalgem”. Nii mõnedki peavad seda hoopistükkis lastejutuks, kus kergeusklikule luisatakse ilusaid valesid. Vene ajal aga oli üks ilus vale etem kui sada karmi tõtt.

“Hõbevalgema” alguses näib, et “reisikirjal suurest paugust, tuulest ja muinasluulest” on ka vähemalt üks tegelane, rannapapp, kes süütab mere ääres ohutule. Aga ka Euroopa ise on teose tegelane. Ja Pythease Euroopa oli kaetud paksude metsadega, siin valitsesid võimsad hõimupealikud, keda kutsuti ka kuningaiks või “kaleviteks”, nõiatarid joonistasid vibude tinaotstele võlumärke, päikesetõusu vaadati ja arvestati megaliitidest ringi ühe samba tipu järgi, künkaid aga, kus ringi jooksid metsikute hobuste karjad, peeti maailma algusest pärit hiidude loominguks. “Enne igipikka talve,” joiutakse “Vanemas Eddas”, “kui maa polnud tehtud veel, siisap Bergelmir sündis… Seda iidseimast mäletan, ja see oiukas hiid pandi keerama käsikivi.”

Nii mõneski mõttes on ajalugu nagu astronoomia. Ülimates kaugustes, kus universum lõpeb, on aegruum kõverdunud nii palju, et pole enam mõtet arvestada, kui palju on sinna valgusaastaid ja kas seal üldse on meie käsitlustes mõõdetavaid vahemaid. Arvutustes võidakse sinna asetada lõpmatusemärk. Varasemas ajaloos jälle võivad üksteisele vasturääkivad pärimused kustutada mingi vägeva taia, mida kolm tuhat aastat tagasi usuti. Kõik mattub hämarusse, mida hajutada ei õnnestu. Hilisemad rooma ajaloolased on Pythease säilimata teost “Maailmamerest” nii maha teinud, et pole enam aru saada, millised selle reisi osad üldse toimusid! “Missugune arukas inimene,” kirjutas Strabon (Mere teoses tsiteeritud lk 43) “võtaks omaks vahemaa Borysthenesest [= Dnepr] Thuleni? Sest Thulet uurinud Pytheas on osutunud kõige valelikumaks inimeseks…” Kreeklaste ilmapilt oli ju iseenesestki küllalt segane ja “Maailmamerest” sisaldas ilmselt tervet müüri võõrapäraseid nimesid, mis võisid tekitada Ateena umbusklikus kodanikus tunde, kas paljukiidetud Pytheas ei ole mitte tugitoolireisija?! Et ta on kohtunud keltide, guioonide ja skandialaste “kalevitega” nagu lapsed kohtuvad teleekraanil Tommy ja Jerryga – on küll värviline ja liigub kusagil; me võime potentsiaalis isegi oletada, et ta olemas on, kuid tegelikult teda siiski ei eksisteeri.

Allikakriitilised teosed Pythease reiside kohta on välja andnud taanlane Joris Mette ja britt Ch. Hawkes. Viimane püüdis Pythease käimisi ka kaardistada ja arvutada välja loogilisi vahemaid vastavalt tollal levinud maailmapildile. Kui hoolikalt arvesse võtta seda, mis üldse kannustas kreeklast kaugele põhja sõitma (merevaik ja eriti tinamaardlad), siis kujunes teekond järgmiseks.

Kartaago oli Aleksander Suure vallutuste eel saamas vägevaks mereriigiks ja soovis saada ligipääsu Albioni ja Oestrymnidese (Bretagne’i) tinakaevandustele ümbersõiduga Ophiusa (Portugali) kaudu. Kartaago sundis üsna varsti Massalia kreeka kolooniat (praegune Marseille, sealt pärines Pytheas), et nende tee põhja viigu mööda Rhône’i jõge. Pytheas aga hakkas, võib-olla Massalia ülemere-konkurente trotsides, ikkagi sõitma ümber Portugali.

Teekond Biskaia lahes oli ohtlik. Edaspidigi võis vapra meresõitja eskaadrit ähvardada vägivald kohalike hõimude poolt, kes ei pruukinudki olla nii sõbralikud. Pythease retkel oli maakuulajalik iseloom, sest kui ta oleks olnud valmis kohe tina kaevandama, siis oleks ta osa laevu raskes lastis tagasi saatnud. Tinata aga ei saanud, see oli vanakreeka au ja uhkuse – pronksi koostisosa. Kreeklased armastasid pronksi, sest selleta poleks neil olnud millestki oma sõjavankri-võidusõitjate hiigelkujusid valada. Marmori võisid ju võõrhõimud hõlpsamini purustada.

Ushantist (praegune Prantsusmaa rannik) purjetas Pytheas ööpäevaga Belerionini (Cornwalli poolsaar). Ööpäevas suutis Pytheas soodsa tuulega purjetada peaaegu 1000 staadioni (u 170 km). Belerionis kohtas Pytheas kohalikke elanikke, kes nimetanud end Priteni või Pretani. Aja jooksul arenes neist nimedest välja Britannia nimetus.

Hawkes oletas, et Pytheasele võidi näidata ka Bretagne’i kelti ilmavaatlussambaid Menhir Brise, mis nüüd pikali kukkunud ja murdunud. Siin mõõtis Pytheas suvisel pööripäeval ööpäeva pikkuseks 16 h. Pärast seda sõitis Pytheas üle La Manche’i väina. Ta küsis Belerioni asustavatelt “pritenitelt” tina kohta. Aga pritenid olid pealtnäha ilmselt vaesed kalurid, kes ütlesid, et mitte väga kaugel ei asu saar Ouiktis (latiniseeritult Victis, sama tüve säilitasid ka “piktid”), küsige sealt, isand, oma tina. See oli tänapäevane Wighti saar ja Pytheas jõudis sinna kiiremini kui pritenid olid oletanud. Edasi pidi Pytheas jõudma Kantioni (Kent).

Teised ajaloolased ja merendusspetsialistid vaidlevad sellele vastu ja lausuvad, et Pytheas pidi kohe põrutama põhja, Mani saare poole. Pythease eesmärgiks oli ilmselt teha ring ümber Britannia – andmaks alust oma järeltulijatele väita, et saar on kolmnurkne. Me ei tea, kui palju tal see aega võttis. Meri väitis “Hõbevalgemas” loodete uurimise põhjal, et Pytheas veetis Belerionis kaks nädalat, seega venis ta teekond siin ja seal üsna palju. Natuke hiljem kui talvisel pööripäeval on Pytheas igatahes juba omast arust Tanaïse (Don) suudmes ja mõõdab läbi Euroopa kulgeva Lääne merevaigutee alguses päikese kõrguseks kuus küünart. See näitab, et tegu on seal 54. paralleeliga, mis rannaala siinpool Taanit vaid praeguse  Lübecki kohal lõikab. Seega on Pytheas jõudnud toona Lübeckit asendanud teutooni külla. Lübeckist on Pytheas edasi sõitnud Oderi suudmesse, mida ta peabki Doniks.

Teel selle jõeni kohtab Pytheas Timaiose ja Pliniuse ümberjutustuse järgi ilmatu suurt saart valitseva “kuningaga” (vanakreeka keeles Basilia). See võib olla Bornholm, arvestades seda, et selleni jõuab kolme päevaga; see võib olla Rügen, arvestades seda, et seal on merevaiku. Just see Basilia saar on andnud nime Balti merele, on kirjutanud Lennart Meri.

Meresõitja edasised käigud on aastatuhandete kaheksajalg meie jaoks neelanud.

Tekib küsimus, kus on siis ikkagi Thule? Kas oleme tulehoidjad ja tulekandjad, nagu kadunud Meri meile pärandas?

Nagu teada, arvestas Massalia Pytheas päikese tõusmist küünardes ja pööripäevadel. Olbias Borysthenese lähedal sai ta 9, Keltiké laiuskraadil Elbe suudmes ja Lübeckis 6, kusagil kaugemal põhja pool 4 küünart. Ta pani sõrmi ülestikku ja leidis päikese kõrguse. Pytheas oli alati suur taevavaatleja. Barbarite silmis, keda ta siin ja seal kohtas, oli tal kogu aeg häda päikesega. Sest oleks ju liigne väita, nagu teinuks Pytheas oma vaatlusi üksnes pööripäevadel. Meresõitja vaatles taevakehi ka öösel, projekteerides taevavõlvile täisnurkseid koordinaate.

Barbarid aga – kui nad olid piisavalt nutikad – pidid kindlasti mõistma, et suur rännumees tegi sõrmedega trikke, et oma asupaika teada saada. Kui kaugele põhja ta on sõitnud? Barbarid teadsid, et külalise ülesandeks on oma asukoha geograafiline määratlemine. Ja Pytheas võis neile ka seletada, et mida edasi põhja poole, seda madalamale vajub talvistes tingimustes päike.

Igatahes on meie käsutada ainus autentne Pythease lause: “Barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike unne suigub.” Paljud uurijad lähevad sellest mööda, arvates, et võib-olla olid siis päevad sealkandis, kuhu ta jõudis – Islandil näiteks – masendavalt lühikesed. Päikese magamaminekut ei viitsitud isegi tõlgendada, niivõrd absurdne näis see. Lennart aga viitsis ja ehitas sellele oma teooria. Phaeton või Elias sõitsid ju samuti tulises vankris, ju nad siis pidid ka kusagil peatuma!

Mere meelest seostub päikese magamaminek Kaali katastroofiga. Aga siinkirjutajal tekkis vahepeal palju dissidentlikum teooria. Mis siis, kui “päikese magamaminek” oli lihtsalt kohalike elanike nali, ükskõik kus Thule siis ka ei asunud?

Te elate kuskil rannakülas ja teile tuleb külla tähtis kreeklane, tsivilisatsiooni esindaja. Tal on kaasas tõlk, kes võib küll olla suurepärane, aga kuna hõimude keeli on nii palju, muutub suur osa mõttevahetusest ikkagi kehakeelseks. Ja te näete, et külalisel on päikese probleemid hingel. Ta on imestunud: lühim talvepäev on käes (kusagil Laadoga – Põhja-Norra joonel) ja päikese kõrgus alla kolme küünra! Või siis vastupidi: suvi on käes ja päike peaaegu ei suvatsegi loojuda, valgus ei kao, päike ise aga mõneks ajaks küll.

Tõusnud kolm küünart, hakkab päike jälle laskuma. Ümberringi paugub käre pakane. Ja karusnahkses vammuses merekaru osutab käega põhja merede poole, pärides barbaritelt: “Aga mis siis seal üldse toimuda võiks? Seal on päike nii madalal, et võin ainult mõned korrad sõrmi otsakuti panna ja päikese kõrgus on käes?” “ära siis teinekord roni nii kaugele põhja” või “jää meie juurde, kui sa ei taha sattuda kohta, kus päike ära kaob”: “Seal heidab päike üldse magama.” Ja ei mingit seost taevast pudenenud tulekeraga!

Või tundus Pythease mängimine sõrmedega barbaritele naiivne… Teame ju, et primitiivsed rahvad ise on alati suutnud päiksevalguse järgi päeva-aega määratleda. Kuna barbar (muistne saarlane?) ei uskunud, et Pytheas tavatseb nõnda arvutada, kui kaugele ta on oma kodulinnast jõudnud (määratleda laiuskraadi oma süsteemis), siis võis barbarile jääda mulje, et sellele võõramaalasele võib ükskõik mida hambasse puhuda, ta on niikuinii parasjagu opakas. Ta rapsas oma fantaasiast esimese ettejuhtuva kujundi, mida võis muuseas ka käte keeles suurepäraselt väljendada: päike heidab magama.

See siis ei oleks enam merelik teooria, et eestlased on tule kaitsjad ja isegi see tuli, mis kaminas – aestus – on meie oma. Aga kui Pytheast lihtsalt lollitati, siis oleks tegemist juba uue teooriaga, tõdemusega, et juba rauaaja inimesed teadsid huumorist päris palju.

See lugu siin ei olnud katse Lennart Mere Kaali teooriat ümber lükata. “Hõbevalgemas” esitatu on ammu leidnud koha igasugustes väljaannetes, millest Interneti Wikipedia on vahest kõige kiiremini üles leitav. Kuna Mere ütlused on osaliselt verifitseeritavad, on tema puhul tegemist ikkagi teadusega. Aga kui läheneda palju vaieldud küsimusele ootamatust humoorikast vaatenurgast, anekdootlikult, siis saavad palju vaieldud küsimused hoopis uue vastuse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming