Reis hopide juurde

„See sinine sirjendav kaugus“ pakub sümboolsest mõtlemisest kaugenenud põlvkonnale tänuväärse sissevaate eesti klassikalisse luulekultuuri.

KÄRT HELLERMA

„See sinine sirjendav kaugus“ on väikeseformaadiline, tagasihoidliku välimusega raamat, mis raamatupoes ei pruugi esiti silma jäädagi. Ent kahvatute sinivalgete kaante vahel on peidus kirev ja mitmemõõtmeline, eri žanre hõlmav, suisa müstilise haardega kunstiprojekt, kus keskmesse on koondatud Bernard Kangro luule, aga ühtlasi väljutud sellest, kulgetud paiguti algmaterjalist nii kaugele, et see hajutab oma sirjendavasse sisekosmosesse ka igasuguse analüütilise pilgu. Õieti vajaks tulemus mitut kultuurikriitikut, kes harutaksid komplekti lahti ja vaataksid endale tuttavama osa tulemuse profipilguga üle – seda nii kirjanduse, muusika, kunsti kui ka filmi vallas. Jääb ainult loota, et nad poleks väga karmid. Miks peakski? Igal juhul on tegemist interpretatsioonikunsti muljetavaldava viljaga, teksti, pildi ja heli sünteesiga, Kangro luulemaailma najal üles ehitatud teise, vabadest assotsiatsioonidest tulvil mitmikteosega.

„Selle sinise sirjendava kauguse“ esikaane tagataskus on samanimeline CD, kus Bernard Kangro luulet loeb peale autori enda (salvestused pärinevad 1987. aastast, mil kogumiku koostaja Urmas Bereczki külastas Kangrot Lundis) ka näitleja Harriet Toompere. Tagakaane taskust leiab aga DVD ligi kolm tundi kestva filmiga „Kesksuvetants. Etüüdid Bernard Kangro luuletustele“, mis on inspireeritud samast luulevalikust (33 teksti), mida heliplaadil topeltesituses kuulda võib.

Koostaja ütleb eessõnas, et film on „iseseisev kunstiteos, kuid ikkagi osa ühest laiahaardelisemast katsetusest, mille žanr on alguse saanud Wagneri Gesamtkunstwerk’i teooriast ja viljeldud edasi paljude kunstnike poolt läbi kogu 20. sajandi. Nende valdkondadevaheliste otsingute mõte ja eesmärk on alati olnud teiste kunstnike ja publiku kaasamine loovprotsessi (partitsipatiivne kunst). Sedasama eesmärki taotleb meiegi käesolev eksperiment ja selle osana raamat, millesse on kaasatud ka projekti autori ja filmirežissööri vahelist kirjavahetust, et lahti mõtestada osalt Kangro luulet, osalt kuvada otsingulist loomeprotsessi ennast.“

„Partitsipatiivne kunst“ kõlab mõistagi uhkelt, niisamuti nagu Wagneri täieliku kunstiteose idee, mille mõjud ulatuvad ka tänapäeva. Mitme kunstivaldkonna ühendamine, samuti autori ja publiku vaheliste piiride kadumine on tõepoolest protsess, mis kestab siiani. Sama hästi oleks Bereczki võinud osutada ka „interaktiivsele kunstile“, mis on nüüdisaegsem termin kõneks oleva liitkunsti kohta.

Seega on kogumiku eesmärk varjamatult ambitsioonikas. Kuid ilma ambitsioonide ja suurte eesmärkideta nii paljusid loomingu- ja väljenduslaade ühendav protsess vaevalt oleks käivitunud.

Interpreetide pidu

Kas on üldse kunstivaldkondi, mis kogumikust puuduvad? Kui, siis väga vähe. Isegi foto on esindatud – Bernard Kangro portreepildi näol. Ka teatrikunsti puudumist ei saa ette heita, sest kogumikule lisatud filmi kaadritest leiab hulga teatraalseid elemente. Paiguti on film just nendele üles ehitatud. Miks mitte. Kirjanduse ja lava seos on alati tihe olnud. Lavale pole toodud mitte ainult näidendeid. Ka proosast ja luulest on võimalik luua võimsaid lavakompositsioone. Professionaalne lavastaja võib imet teha. Kui deklamaatorite südikale esinemisele liituvad samasisulised filmikaadrid, siis kasvab tulemusest juba mitmekihiline eksperiment, kusjuures kõige muu kõrval eksperimenteeritakse ka auditooriumi vastuvõtuvõimega.

Bereczki märgib kogumiku eessõnas sedagi, et esitatud luuletustega on kaetud enam-vähem kõik tähtsamad Kangro loomeperioodid, ning lisab, et peaaegu kõikides nendes on luuletusi, mis on seotud teatud aja ja kohaga, ning et seal peegeldub enamasti kodumaa saatus. Teised luuletused olevat aga hoopis ajatud ja puudutavat inimeksistentsi põhiprobleeme.

Filmist on ajakirjas Teater. Muusika. Kino põhjaliku arvustuse kirjutanud Livia Viitol („Nägemuslik Kangro“, aprill 2017), seetõttu saan piirduda filmi puhul rahuliku südamega vaid ääremärkustega ja jagada oma mõtteid pigem projekti terviklahenduse kohta.

Tervik see ju on, kuigi üsna keeruline on seda niimoodi käsitleda. See on justkui maailmaloomine, mille nimel on pühendunult töötanud terve suur kollektiiv. Siiski on mahuka ettevõtmise kontseptuaalse juhi rollis olnud üks mees – Urmas Bereczki. Tegu on interdistsiplinaarse ühemeheprojektiga, võiks öelda. Muidugi on kaudselt kaasstsenarist ka Bernard Kangro, sest helisalvestuste jaoks tegi ta luulevaliku ise, nagu märgib Bereczki.

Milline on tulemus? Kas see kõik kannab? Kas originaal on nii hea, et suudab kaasa tõmmata? Olgu, Kangro luule igavikuline jõupotentsiaal ei ole selle loo teema. Ta on ikkagi klassik, eks ole. Teine küsimus seostub interpretatsiooni kvaliteediga. Interpretatsioon tuleb ju alles siis, kui on olemas materjal, mida interpreteerida. Ja kui see on olemas, siis mis juhtub, kui interpreedid miksivad selle oma uidude ja assotsiatsioonidega? Mõeldud siira austusavaldusena luuletajale, on sellest antud juhul saanud eelkõige interpreetide pidu, mis filmi silmas pidades lööb eelkõige oma visuaalse massiivsusega. Seal on liiga palju dekoori, aga vähe draamat. Ei, selles pole midagi halba, sest kavatsused on ju õilsad. Juba see, et on olemas salvestised, kus Kangro oma luulet ise loeb, on väärtus. Kõik muu on juba boonus, nagu nüüd öeldakse.

Ka raamat ise, mille taskutes on sedavõrd suur hulk interpoeetilist loometööd, on tekstilises jaotuses mitmežanriline: sealt leiab needsamad Kangro luuletused, mida autor ja Harriet Toompere plaadil loevad (raamatus on luuletused nii eesti kui ka inglise keeles, seega on mitmemõõtmelisuse marker ka siin omal kohal), Bereczki ettekande teemal „Kohtumised Kangroga“, Bereczki ilukirjandusliku loo „Pilveveerel“, kus autori vaimusilmas tema ja Kangro üheskoos vahutaval pilveharjal istuvad ja vestlevad, aga ka Kangro lühieluloo ja bibliograafia, mis kogumiku rohkete emotsionaalsete kummardustega pikitud tonaalsuse kenasti maandavad.

Lisaks võib lugeja osa saada Urmas Bereczki ja Gábor Dettre kirjavahetusest, mis eelnes „Kesksuvetantsu“ loomisprotsessile. Seda lugedes võib igaüks veenduda, et Bereczki pole olnud sugugi ainult entusiastlik projektijuht, kes on ühestki takistusest heitumata oma idee läbi surunud, vaid poeetilise hingelaadiga inimene, kelle suhe nii Kangro luule kui ka kirjandusega laiemalt on rohkem kui aupaklik. Hea pedagoogi visadusega jagab ta Dettrele teadmisi eesti kirjandusest ja ajaloost, käivitades viimase peas lõpuks ülekeeva visuaalse masinavärgi, mis on „Kesksuvetantsu“ kujundimaailmas ka kehastunud.

Kirjavahetuses on dokumenteeritud nii nende mõttetegevuse arenguetapid kui ka selle viljad. Ka protsessi peensused ja pisiasjad on jäädvustatud. Igaviku ees on kõik võrdselt tähtis, näikse koostaja arvavat. Mis ka ei oleks, Kangro luule positiivne mõju on ilmne. See avardab mõlema mehe maailmapilti. On isegi liigutav lugeda, et nad on leidnud sealt lihtsaid elulisi tõdesid, aga ka suuri filosoofilisi küsimusi. Ajatu ja ajaliku dünaamika ning elu mõtte üle arutamine on neid kahtlemata innustanud. See on kaunis tõend sümboolse mõtlemise kestmisest, luule suutlikkusest mõttemaailma kujundada.

Lõppude lõpuks on kogu see projekt ise ju sümbol: meie aja kultuurilise killustatuse, kultuuri marginaalsuse, professionaalsuse ja amatöörluse ühtesulamise, kultuurilise eneseteostuse fondidest sõltumise, olematute metseenide järele õhkamise sümbol. See räägib pürgimusest, ideaalide kestvusest, kadumatust vajadusest millegi absoluutselt mittepragmaatilise järele. See räägib ka sellest, et Bereczki-sugustel tuleb buldogi vintskusega hoida hammastega kinni oma eesmärgist ja mitte lahti lasta, trotsida entroopiat, ujuda vastuvoolu, minna kõigist takistustest hoolimata suunas, kuhu süda käsib. Teatud masohhism on niisugusesse kogumikku juba eos sisse kirjutatud.

Relvatärin paradiisi taga

Kirjavahetus peegeldab ilmekalt, kuidas ungarlasest režissöör järk-järgult eesti kultuuri ja kirjandust avastab ning milliseid mõtteid temas Kangro luule tekitab. Luulesõnumi projitseerimine filmimeediumisse pole kerge töö, sest igal meediumil on oma pingeväli. Kuidas luulemotiivid filmis tööle hakkavad? Kas ülekanne toimub? Film on ju pikk ja seal kasutatud motiive palju. Vaatajale on nende tõlgendamiseks jäetud vabad käed. Paar näidet. Tüdruk ja poiss istuvad aias kõrge rohu sees ja vaatavad teineteisele silma. Taustal kostab linnulaul. Või pildike simmanilt: akordionimängija, rahvatantsijad, tüdrukud kiigel üldplaanis. Taas kiikuvad tüdrukud, nüüd juba suures plaanis, altvaates. Vahele vilksab pildike Maarjamäe obeliskist. Kas vihje viljakussümboolikale? Siis jälle on kaadris vana mees ja tema tegemised vanas talumajas.

Sammaldunud kivid, kiigekägin, Metsakalmistu. Siis juba tänapäeva linnapilt, reklaamidega tikitud fassaadid. Kas kaubakeskused kui ostuparadiisid ja pangad kui rahaparadiisid? Paradiisipiltide audioribal on relvatärin ja kahuripaugud. Mida meile öeldakse? Kas seda, et kõik muu on kaduv, ainult mitte sõjakära?

Armastus ja surm, minevik ja olevik, noorus ja vanadus. Kiired üleminekud ühelt tundeväljalt teisele. Rõhutatult ilus kaadrikujundus ja helidega loodud kontrastid. Ja kas mees teleskoobiga pole mitte Bereczki ise? Teleskoopi vaatav mees on üks väheseid tegelasi, kellega vaataja end samastada saab, kuigi selle, mida ta seal tähistaevas parasjagu vaatleb, jätavad filmi autorid oma teada.

„Etüüde ei saa esile tõsta, sest ilma Kangro sõnadeta ei tähenda nad midagi. Koos nendega aga tõusevad nad ühiselt lendu,“ on Dettre Bereczkile kirjutanud. Vahest ei saagi luulele sekundeerida muudmoodi kui omavahel sidumata fragmentide kaudu? Ja neist vähegi sidusama narratiivi otsimine on juba eos läbikukkumisele määratud? Ent läbiva pinge puudumise tõttu on film pigem kui dekoratiivne kangas, mis luuletuste taustal küll kenasti voogab, aga mitte rohkem.

Siiski on filmi atmosfääris ka midagi läbivat. See on nostalgia. Nähtu taustal figureerivad küsimused: kes me oleme ja kust me tuleme? Lisada võib veel ühe küsimuse: kauaks me jääme? Bernard Kangro on küll kirjandusklassik, aga veel paar sugupõlve, ja kui eestikeelne humanitaaria ülikoolides tasahilju välja sureb (see kõlab küll jõhkralt, aga jätkem eufemismid), ei pruugita teda enam mäletada. Seega on eesti keele ja kirjanduse propageerimine rohkem või vähem missioonitöö. Peame olema tänulikud, et keegi on selle niisuguse pühendumusega veel kanda võtnud. Nii võiks Bereczki projektis näha auavaldust Bernard Kangrole, aga ka kogu eesti kirjandusloole.

Kui eestikeelne humanitaaria ülikoolides tasahilju välja sureb, ei pruugita Bernard Kangrot ega teisi kirjandusklassikuid enam mäletada. Pildil Heiti Talvik, Paul Viiding, Mart Raud ja Bernard Kangro.

Eesti Kirjandusmuuseum

Süda ei põle ära

Eksperimente võib teha mitut moodi. Paraku ei pruugi selline sünteeskunst, kui ka luulest saab mitmeid valdkondi liitev performance, igaühele sobida. Minagi tõrgun. Säärases interaktiivsuses näikse olevat midagi survestavat, mingit sundmehhanismi, mis mulle justkui ette kirjutab, kuidas ma pean luulet tajuma. Nii et ma ei saa seda lõpuni tõsiselt võtta. Ma ei saagi aru, miks. Pigem lisandub nähtule mingi seletamatu koomiline element ka siis, kui seda kaadris polegi. Võib-olla on see eelarvamus, aga sel, kes on pikka aega kultuuriajakirjanduses töötanud, need paratamatult tekivad – arvamuste kõrvale. Jah, performance’ites on alati olnud mu meelest midagi koomilist, mitte tõsiseltvõetavat. Tajun vististi neis mingit tegija alateadlikku demonstratiivsust, mis on seda varjatum, mida targem on tegija, aga see on alati olemas. Performance on ju liitnähtus: igast žanrist võetakse midagi ja rakendatakse see atraktiivsuse vankri ette. Sisuliselt läheb alati midagi kaduma. Mis jääb, on atraktiivsus.

Antud juhul on filmi autorid endale võtnud eriti raske ülesande. Kas saab üldse filmida luulet, kui vastuolu luule ja selle pildistamise vahel on olemuslik? Luuletus on ju sõnarida, mitte pildirida. Bernard Kangro on öelnud, et ta ärkab hommikul üles ja tal on luuletus peas. Tuleb vaid see üles kirjutada. Mu enda kogemus ütleb samuti, et luule ei ilmu piltidena, vaid sõnadena – mingite fraaside või ideejuppidena, mis tuleb kinni püüda. Pilt on hoopis teise žanri nähtus. Kui üldse, siis sünnib vaimusilma ilmunud piltidest pigem proosa. Pildid aktiveerivad mälu, mitte ei sugereeri ilmutust. Võib-olla seetõttu mõjub tugevale tekstikorpusele lisatud ohter visuaalne atribuutika paratamatult teisesena.

Kuigi Gábor Dettre on oma sõnutsi tahtnud luua atmosfääri, mitte pildilisi assotsiatsiooniahelaid, põhineb film ikkagi visuaalsel atraktiivsusel, visuaalsel dünaamikal, mitte niivõrd võimel sugereerida poeetiliselt kandvaid, meditatiivseid seisundeid.

Luuletaja ei kuule ka häält, millega keegi tema peas luulet loeb. Kui, siis on see mõtteline, vaimset päritolu hääl, kuuldamatu hääl. Luule lihtsalt on sedavõrd hermeetiline nähtus, et selle kui tahes püüdlikul ülekandel teistesse väljendusvahenditesse läheb ikka midagi kaduma.

„Kesksuvetantsu“ vaadates meenus mulle Godfrey Reggio film „Koyaanisqatsi“ (1982). Paralleel on kaudne, pigem nostalgiapõhine, aga tundub, et „Koyaanisqatsis“ on Philip Glassi muusika samas rollis nagu „Kesksuvetantsus“ Bernard Kangro luule või Taavi ja Toivo Tulevi salvestatud loodushelid. Sama on ka mõlema filmi tehnika: eri kunstivaldkondade väljendusvahendid on ühendatud, et saavutada liittehte abil mõjuv süntees.

„Koyaanisqatsi“ kõneleb looduse ja tehiskeskkonna konfliktist. Sealgi puudub läbiv narratiiv, ent seda intensiivsem on pildi ja heli koostoime. Filmi hopikeelne pealkiri tähendab „tasakaalust väljas elu“. Hopid on indiaanlased, kes on alati elanud harmoonilises ühenduses loodusega, kuid jäid urbaniseeruvale-globaliseeruvale keskkonnale jalgu. Ega meiega, eestlastega, ometi seesama juhtu? „Kesksuvetantsu“ keskmes see küsimus vist tuksub.

Selle kohta, kas Kangro hopidest midagi teadis, pole andmeid. Aga kui mõelda sellele, et hopide mütoloogias olevat esimene maailm ära põlenud ja alles teises maailmas loodi inimesed, siis tekib kaudne paralleel Kangro poeemiga „Süda ei põle ära“, millel on tõsieluline taust. Nimelt olevat Kangro vanaisa hukkunud tulekahjus ja hiljem olevat tuha seest leitud tema süda.

Proovikivi mitmiktajule

Kui seda lugu kirjutama hakkasin, mõtlesin, miks tekitab see iseenesest ilus projekt minus nii vastuolulisi mõtteid. Võib-olla seetõttu, et olen harjunud luulet eelkõige lugema, mitte kuulama või vaatama. Ehk tuleb oma vastuvõtuvõimet korrigeerida? Siiski võiks „See sinine sirjendav kaugus“ olla suunatud eelkõige neile, kel ei pruugi kodus olla Bernard Kangro raamatuid. Kangro luuletuste kuulamine ja „Kesksuvetantsu“ vaatamine võiks olla korralik järeleaitamistund ka neile, kes pole Kangrost kunagi kuulnudki – ja kui film on tõesti liiga pikk, siis CDd Kangro luulega saab kuulata ka autos.

Seda saavad hõlpsalt teha ka Jüri Mõisa sugused asised inimesed, kes ei taha oma kallist aega lugemisele kulutada. Jüri Mõis oli teatavasti üks esimesi uue aja ausaid mehi, kes väljendas juba üle kümne aasta tagasi oma leiget suhtumist kirjandusse. Raamatud on igand, väitis ta – ja temast sai justkui harimatuse sümbol. Täna tundub see silmakirjalikkusena, sest veel kümmekonna aasta tagune kultuurikontekst oli hoopis teine: häbiväärne oli raamatuid mitte lugeda. Siis domineeris alles nende eluvaade, kes on saanud hariduse ajal, mil internetti polnud. Nüüd enam mitte. Just, Jüri Mõisal võib kodus olla küll vähe raamatuid, aga arvata on, et tema lugemus on ometi suurem nutipõlvkonna noorte omast. Viimased on küll kirjaoskajad, aga nende tekstitarbimiskultuur on juba teistsuguse iseloomuga. Seal pole sümboolsele mõtlemisele ega kujutlusvõimele nii palju kohta kui Mõisa ajal (kahemõttelisus pole siin sihilik), mil ilukirjanduse lugemine polnud veel ainuüksi ajaviide, vaid nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt arendav tegevus nägemaks argireaalsuse taga elu suuremat plaani. Blogimine seda ei tee, selle orientatsioon on teine.

Sümboolsest mõtlemisest kaugenenud põlvkonnale pakub Bereczki ja Dettre ühistöö tänuväärse sissevaate eesti klassikalisse luulekultuuri. Uus põlvkond on harjunud põimkultuuriga, mida ülimalt killustatud meediaruum neile päevast päeva pakub. Nende retseptsioonimehhanism on teistsugune, neil võib olla ka kergem kohaneda pildi ja heliga rikastatud luulega. Tegemist on teosega, mis võiks, küll mõne mööndusega, olla proovikivi mitmiktajule, millest kõneleb Valdur Mikita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming