Reis iseenese vaimsesse tagumikku?

Jan Kaus

Vahur Afanasjevi „Kosmos” kujutab reisi ühest kahjutekitamisest või -tekkimisest teise. Kuni kahju paistab pöördumatu. Vahur Afanasjev, Kosmos. Jutulind, 2008. 144 lk.

Kapitalistliku Eesti, viie rikkaima hulka trügiva Eesti argiunelma üks nurgakivisid on kinnisvara ja esindusliku liiklemisvahendi omamise kõrval kindlasti välismaale reisimine. Ühelt poolt lähtub piiri taha reisimise prestiiž nõukogude ideoloogilisest pärandist, maailma polariseeritusest, mis tegi ideoloogilise „teise” külastamise ääretult raskendatuks. Seega, reisimine kapitalistlikku maailma muutus peaaegu imeliseks sündmuseks ning sellise suhtumise mõju pole lahtunud siiani – reisimine on praeguseski semiosfääris seotud majandusliku heaoluga, rikkusega (kuigi kas või Hispaaniasse saab minna ka napima eelarvega). Nüüd aga ei reisita rikkust vaatama, vaid seda realiseerima, esindama.

Kapitalistliku ideaali juures on problemaatiline, et selle unelmate rahuldamise keskmes asub rahuldamatus – rahuldamatuse sugereerimisel põhineb tarbimissüsteemi püsimine. Selle kohta käibib väljend „süües kasvab isu”. Kui Eesti Vabariigi taastamise aegu oli suur asi reis Soome ning kümmekond aastat tagasi reis Hispaaniasse, siis nüüd paneb kulmu kergitama vaid Paapua Uus-Guinea või Tonga. Mis jääb aga üle, kui Tongagi palmid on saanud igapäevaseks?

Sellega seoses meenub mõne aasta eest Helsingis nähtud kunstiteoste sari, Walter Martini ja Paloma Muñoze „Reisijad”, mis kujutab endast nii-öelda lumesajupallide seeriat. Teoste vormiks valisid kunstnikud turistidele tuntud läbipaistvad pallid, mis tavaliselt kujutavad mingit idüllilist, enamasti jõuludega seotud vaadet. Kui palle raputada, tekib lumesaju efekt. Nagu kaasaegses kunstis sageli, võtavad Martin ja Muñoz tuntud vormi ja annavad sellele teise, harjumatu, õõvastava sisu. Martini ja Muñoze pallid sisaldavad küll lumist maastikku, aga nendel kujutatakse õudseid stseene tapmistest, piinamistest, vägistamistest. Ühes pallis ajab inimest taga hiiglaslik ämblik. Teises viskavad mehed imiku kaevu jne. Miks sellest siin räägin? Tundub, et Martini ja Muñoze sari sobiks väga hästi Vahur Afanasjevi „Kosmose” õhustikku illustreerivaks materjaliks – ja vastupidi.

Eespool kirjeldatud läänemaailma valitseva turismi-ideoloogia valguses tundub Vahur Afanasjevi uue romaani pealkiri kaunis iroonilisena. Seda enam, et kosmoseturismi osas paistab, et see ei viibi enam mägede taga. Seda enam, et Afanasjevi jutustatav lugu asetab reisimise kapitalistliku ideaali valgusse – või pimedusse, mida võib parema variandi puudumisel nimetada postmodernistlikuks. Reisimise motiiv on kirjanduses muidugi arhetüüpne, Homerose „Odüsseiast” Jack Kerouaci romaanini „Teel”. Afanasjev liigub loomulikult Kerouaci asetatud joonel: reisist punktist A punkti B on saanud ringlemine, kus peamine pole enam kohalejõudmine, vaid reis, teelolemine ise, mis omakorda ei pruugi enam liikuda lineaarselt, vaid piki hoomamatut (suletud) ringi. Kuid Afanasjev astub sealtki edasi või kõrvale, kuna tema kirjeldatavas retkes mööda Balkanit ja Ida-Euroopat puudub vähemgi ülevus ja pidulikkus. See on painajalik teekond, mis tekitas seoseid Terry Gilliami hullumeelse filmiga „Fear and Loathing in Las Vegas”, kuigi ka see paralleel pole lõpuni täpne. Tõesti, „Kosmoses” puuduvad kõik kapitalistliku maailmataju reisiunelmad, mis paraku eksisteerivad sürrealistliku, kõverpeegliliku ilutulevärgina ka Gilliami linateoses. Afanasjevil liigutakse kehva autoga ühest naeruväärsest või painajalikust – või ühtaegu naeruväärsest ja painajalikust sündmusest teise. Kuigi raamatu kaks peategelast põgenevad, jätab nende kimamine sihitu ekslemise mulje. Siin puudub nunnude reisikirjelduste mõnus mugavus ning jahe distants, kahe tüübi teele jääb maha kehamahlu, rahuldamata ja rahuldatud tunge, hetero- ja homoseksi, mäluauke, hulganisti alkot-narkotsi ja laipu. Afanasjevi antikangelastes puudub maailma suurima rahvuse – turistide – esindajatele omane, sageli silmakirjalik puhtus ja majanduslik heaolu. „Kosmose” kutid on varjamatult räpased, kasimata suuvärgi ja kehaga, ning nende amokijooks muutub üha painajalikumaks, sest lõpuks sigineb võimalus, et tegu on amokijooksuga ei kellegi eest ei kuskile. Heidikute palveränd, mille Meka on autoiste või higipurjakil vargamamsli taguots.

Eelkirjeldatust lähtudes võib asetada „Kosmose” siis sellesse voolu, mille vaimseks isaks võib pidada markii de Sade’i. Viitan siin Jaanus Adamsonile, kes on kirjutanud, et „tänapäeva läänelikus ühiskonnas on ühisväärtused asendunud individualistlikega, kollektiivne solidaarsus on asendunud isikliku naudingu ja vabaduse /—/ taotlemisega. De Sade’i peetakse vastavate tendentside üheks kõige äärmuslikumaks kuulutajaks: igaüks tehku, mida himustab, peale isikliku naudingu pole muid seadusi. Kui ta on filosoof, on ta absoluutse egoismi ja individualismi filosoof”*. Muidugi, tuleb kohe täpsustada, et Afanasjevi „Kosmos” ei tundu küll individualismi kuidagi ülistavat, kuid ometi kirjeldab ta isikuid, kes on kollektiivist „õnnestunult” irdunud. Charles Taylori sõnavara kasutades liigituvad Afanasjevi antikangelased „sidemeteta inimsubjektide” hulka.

Adamsoni määratluste juures püsides tundub teine oluline nüanss siin olevat too Georges Bataille’ kasutusele võetud mittetootliku kulutuse mõiste ning selle sumbunud, embrüolik rakendamine „Kosmoses”. Selleski suhtes võib tõmmata seoseid Afanasjevi ja Kaur Kenderi „kõvade” raamatute („Iseseisvuspäev” ja „Check out”), kuid ka näiteks Peeter Sauteri ning Olle Lauli vahele. Mainitute puhul võib kasutada ka Peeter Helme määratlust popkirjandusest kui kirjandusest, mis kujutab “hirmu elluastumise ees”, kuigi “hirmu” asemel sobiks üldistavamaks mõisteks “tahtmatus”. Igatahes, kui Adamson kirjutab Kenderi puhul, et „rõhk peab olema kulutamisel endal ja see peab olema nii suur ja mõttetu kui võimalik; sel ei tohi olla mingeid väliseid, varjatult utilitaarseid eesmärke, see peab tekitama ainult kahju (nii materiaalset kui ka moraalset, nii enesele kui ka teistele); ainult siis saab kulutus printsiibina oma tõelise tähenduse”, siis öeldu kehtib väga hästi ka Afanasjevi „Kosmose” osas. Kirjeldades kahju, mida kaks peategelast tekitavad nii enestele kui teistele – tekitamata eriti midagi muud, tagataksegi „Kosmose” jutustuslikkus, sidusus ja tempokus. „Kosmos” kujutab reisi ühest kahjutekitamisest või -tekkimisest teise. Kuni kahju paistab pöördumatu, aga sellest allpool.

Igatahes, „Kosmose” puhul lähevad täkkesse järgmised Adamsoni sõnad (mis küll on mõeldud Kenderist rääkimiseks): „de Sade’i arvutud kirjutised kuulutavad üht: kui teda uskuda, siis tähendab elu, vähemasti suveräänne ja vaba elu naudingute otsimist, kuid naudingud ise on proportsioonis elu hävitamisega. Teisiti öelduna: elamise nauding saavutab suurima intensiivsuse omaenese aluste eituses”. Tundub, et see juhtubki „Kosmose” peategelastega: kahe sidemeteta inimsubjekti harrastatav tungiline egotsentrism viib lõpuks välja harjumuslikuks „endaks” peetu aluste eitamiseni. Kusjuures – tahtmatu eitamiseni, Afanasjevi kahes kutis pole de Sade’i deemonlikena kõmisevate pervode ambitsioonikust.

Et niivõrd sügaval eitusel lähemalt peatuda, tuleb kõigepealt pisut tunnistada ja tunnustada: Afanasjev astub iga raamatuga hea sammu vilumuse suunas. „Kosmoses” suudab ta jagada vihjeid kahe peategelase tausta kohta, jättes ometi paljud asjad, tundub, et taotluslikult, lahti rääkimata, alates Brüsselist põgenemise põhjusest. Kirjutatakse küll, et kutid tahavad ennast varjata, kuid jäetakse lisamata, miks. Ka varjamisest tehakse juttu alles loo poole peal: „Mida võiks inimene, kes ennast peita tahab, veel lollimat teha, kui sõita paikadesse, kus ta kergesti silma hakkab?” (lk 68). Minategelase reisikaaslase, selgelt ebastabiilse Ubina taustal peatutakse mokaotsast kümmekonna lehekülje pärast: „Sel ajal, kui teised kõrgharidust omandasid, esimesi ärisid põhja kõrvetasid, madalapalgalisel riigitööl naeruväärses karjäärilootuses pangalaenude ja südame veresoonkonna haiguste poole rühkisid, istus Ubin kinni” (lk 78). Minategelase kasuvanemate surma põhjust mainitakse veelgi hiljem. Jama Brüsselis saab sellestki hiljem valgustatud ja seegi vaid vihjamisi: „Nüüd oli tegelikult valida, kas minna ikkagi tagasi Brüsselisse ja leppida kõigega, lasta kõigel minna, ja kui ma kellelegi jalgu olen jäänud, kes iganes see on, las ta teeb oma asja ära. Sest niisama hoiatused need vaevalt olid, nad oleks nõudnud siis ka midagi” (lk 105). Niisiis, Afanasjev suudab lugeja ootama panna: kuigi reisimise ajenditest ei saagi lõpuks midagi eriti teada, pole ometi igav lugeda.

Raamatu pealkirjaga tekitab Afanasjev sisulisi seoseid samuti alles teose teises osas: „Me olemegi ju tulnukad, pärit kosmosest, millest on teada vaid nii palju, et seda kutsutakse Ida-Euroopaks”. Õnneks ei takerdu autor sellesse pisut võidununa tunduvasse metafoori, vaid lendab oma jutuga kosmosse. Jah, see mõõduka doseerimise oskus tipneb väga huvitava puändiga.

Soovimata puänti ära rääkida, tuleb ometi mainida, et selle mõistmise rada võib minna lugeja ees kahte lehte. Üks suund tundub mulle väga halvana, uskumatult halvana, seetõttu ma seda ei usugi. Sel teel tekiks mulje, et autor on püüdnud kirjutada siirupise finaaliga üllatusulmekat, aga tema vaimustus ulmekirjanduse vastu järgib selle traditsioone kaasaegse eesti ulmekirjanduse halvemast otsast. Jah, pagan, sellise lugemise võimalust ei saa välistada, aga selle uskumine tundub üsna koleda perspektiivina.

Teine võimalus on palju sümpaatsem ja väärib aplausi. Mulle tundub, et see algab lausest „Asfaldis sädelesid peened killukesed. See kõik oli kuradi ilus” (lk 124). Sädelesid nagu tähed universumis? Lugemisviis, mis lükkaks halba ulmekirjandusse sobiva väljendusviisi iroonilisse valgusse, näitaks Afanasjevi kirjutuse kihilisust, seda tema värske loo lühidusest hoolimata. See tähistaks „Kosmose” peategelaste kahekordset kadumist: kõigepealt lähevad nad kaduma ühiskonnale, sooritades tegusid, mille eest võiks isegi liberaalses Euroopas pikaks ajaks vangi minna, kuid siis lähevad nad kaduma iseendale. Nad kaovad ära oma sisekosmosse. Lihtsamalt öeldes: peategelased lähevad… ära.

Teist lugemisvõimalust järgides tundubki, et ehk pole tegu järjekordse popromaaniga, mis lihtsalt hoiatab liigse sihitu seksi ja mõnuainete kuhjamise eest. Afanasjevi valik paistab pisut läbimängitum, andes põhjuse näha „Kosmoses” kahe teraga mõõka: kõigepealt lastakse irvel sui liugu reisimise kapitalistlikel kinniskujunditel, luues lugu, millest võiks ehk teha film-noir’ võtmes road-movie. Kuid ometi pole Afanasjev sedavõrd naiivne, et piirduks poetiseerima vastupidist, moodsalt romantilist on the road-eluviisi, motoriseeritud ja vastutusest vägivaldselt lahti rebivat nipernaadilikkust. Kerouaci hiilgavalt sõnastatud lahendus ei sobi, iga tee lõpeb kord tupikus, kus matka võimalikust ilust pole ka mälestusena kasu. Totaalse eneserahuldamise tupikuks on täielik irdumine reaalsusest, häving. See on tõesti kosmos – elutu ja tühi. Kosmonaut lendleb läbi lõputu vaikuse ja tühjuse nagu Stanley Kubricku „Kosmoseodüsseias”, ainult selle vahega, et Afanasjevi kosmonaut pole surnud ning lendlemine toimub tema peas.

Kuid kes teab? Ehk sai siinne ruum raisatud vaid ühele valestilugemisele. Lõppeb ju raamat sõnadega: „Kõik reisid on lõppenud. / Ma olen armastanud, ma armastan, ma hakkan armastama” (lk 138). Ei tea, kas lugeja sünni hinnaks on sel korral kriitiku surm?

 

* Vt siin ja edaspidi Jaanus Adamson, Alari Lindroos. Sadender. Sadender? Rmt: Jaanus Adamson, Läbirääkimised. Veljesto, 2004, lk 151–165.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming