Remarque’i maailm

Kalle Käsper

Mõtteid „Tagasitee” uustõlke ilmumise puhul Erich Maria Remarque, Tagasitee. Saksa keelest tõlkinud Tiina Aro, toimetanud Külli Habicht. Sarja kujundanud Jüri Jegorov. Tänapäev. 286 lk. Kui välja arvata mõned noorpõlvekatsetused, kirjutas Erich Maria Remarque kokku üksteistkümmend romaani. Kõik need on eesti keeles ilmunud, kuid lugegem siiski korra veel üle: „Läänerindel muutuseta” (1929), „Tagasitee” (1931), „Kolm sõpra” (1938), „Armasta oma ligimest” (1941), „Triumfikaar” (1946), „Elusäde” (1952), „Aeg antud elada, aeg antud surra” (1954), „Must obelisk” (1956), „Jumalal ei ole soosikuid” (1961), „Lissaboni öö” (1962) ja „Varjud paradiisis” (postuumselt, 1971). Niisugune on teoste ilmumisaja järjestus, kuid sama nimekiri võimaldab koostada veel teise kronoloogia, tegevusaja alusel, ja see näeb välja mõnevõrra teisiti. Algus on küll sama, „Läänerindel” ja „Tagasitee”, kuid edasi ilmnevad erinevused, sest selle põhimõtte järgi tuleb kolmandana hoopis „Must obelisk”, mille tegevus leiab aset 1923. aastal, hüperinflatsiooni päevil. Nimekirjas ettepoole paigutuvad ka „Lissaboni öö” ja „Varjud paradiisis”, viimaseks jääb aga hoopis „Jumalal ei ole soosikuid”, ainus Remarque’i romaan, mis räägib Teise maailmasõja järgsest Euroopast.

Miks selline ümberjärjestamine on vajalik?

Sellepärast, et Remarque’i romaanid moodustavad sisulise terviku just aja kategooria alusel. Mingis mõttes võime isegi öelda, et tegemist on omalaadse epopöaga. Tõsi, see on kummaline epopöa, kus igas romaanis on uus peategelane ja ka kõrvaltegelased korduvad harva, kuid tervik on sellest hoolimata hoomatav. Ja see on ainulaadne tervik, sest ükski teine kahekümnenda sajandi kirjanik pole loonud nii kõikehaaravat ajastu kroonikat.

Algab see tinglik epopöa Esimese maailmasõja kaevikus, mõttetus tapatalgus, kus patriotismipuhangust hullunud Euroopa rahvad kangekaelselt tapavad üksteist nii moodsate tulirelvade kui ka gaasiga („Läänerindel muutuseta”), järgneb sõjajärgsel vaesunud Saksamaal, kaotajate riigis, millele võitjad on peale surunud hiiglasliku reparatsiooni. Impeeriumi hävingust, alandusest ja viletsusest sünnib kaos, mis tasapisi hakkab viima sõna otseses mõttes uue korrani, selliseni, mille kehtestavad need, kes kompenseerivad oma isiklikku tühisust militarismi ja natsionalismiga („Tagasitee”, „Must obelisk”, „Kolm sõpra”).

Pärast Hitleri võimuletulekut jätavad Remarque’i kangelased Saksamaaga hüvasti – see maa pole nende jaoks. Kuid ka võõrsil on nad kutsumata külalised. Üks romaani „Jumalal ei ole soosikuid” tegelasi kurdab, et vene valgekaartlastesse suhtus Lääs veel sõbralikult, kuid selleks ajaks, kui Saksamaalt hakkasid emigreeruma juudid ja vasakpoolsed, oli kaastunne otsas. Ma küll arvan, et too kangelane eksib ja venelaste saatus polnud sugugi kergem – kuid see ei kahanda hädasid, mis langesid kaela uutele põgenikele. „Inimene ei lugenud tookord midagi; kehtiv pass oli kõik”, ütleb Remarque „Lissaboni öös”.

Kokku kirjutas Remarque neli põgenikuromaani: „Armasta oma ligimest”, „Triumfikaar”, „Lissaboni öö” ja „Varjud paradiisis”. Nendegi teoste tegevus ei hargne paralleelselt, vaid on eristatud tegevusaja ning -koha järgi, vastavalt sellele, kuidas kangelaste käest kaob järjekordne pelgupaik. Saksamaalt Austriasse, sealt Šveitsi, edasi Prantsusmaale, algul Pariisi, siis lõunasse, seejärel Hispaania kaudu Portugali ning lõpuks – kui veab – laevale ja Ameerikasse, niisugune on marsruut, mille õnnetud peavad läbima. Närvipinge piiriületamisel, vahistamised, nälg, haigused, surm (sageli enesetapp), on selle teekonna lahutamatud saatjad.

Seda, mis samal ajal toimus Saksamaal, on Remarque kujutanud kahes romaanis: „Aeg antud elada, aeg antud surra” ja „Elusäde”. Esimene räägib varemetes Berliinist, kuhu lühikesele puhkusele tuleb üks sõdur idarindelt, teine koonduslaagrist.

Ning lõpuks „Jumalal ei ole soosikuid”, kus, nagu öeldud, kerkib meie ette uus, sõjajärgne Euroopa. Riigipiire ületatakse nüüd justkui muuseas, täna Pariis, homme Rooma, ülehomme Veneetsia, ka rahaga pole muret, jõukus on tulnud õuele, ja ometi on romaan tulvil tohutut kurbust – sest elu pole mitte üksnes lühike, see on ka mõttetu, vähemalt sellisel kujul, nagu seda reaalselt elatakse; selle mõttetuse sümboliks saab autovõidusõit Bresciast Bresciani, ringiratast …

„Tagasitee” on raamat kadunud põlvkonnast

Remarque ja tema eakaaslased saadeti sõtta otse gümnaasiumipingist. Paljud hukkusid. Need, kes jäid ellu, nägid aastaid košmaare, neile viirastusid mürsuplahvatused, kuulipildujatärin, surnud kaaslased … Ja – mis veel hullem – ka surnud vaenlased, need, kelle nad olid tapnud. Sõda ei tee inimesest mitte üksnes ohvrit, ta teeb temast ka mõrtsuka. Remarque ei vaata sellest needusest mööda, „Kolmes sõbras” näiteks on episood, kus – juba kaugel rahuajal – tapetakse üks sõpradest ja kerkib küsimus, mida teha, kas anda mõrtsukas üle kohtule, kus ta võib-olla pääseb paariaastase vanglakaristusega, või maksta tema eest kätte ise. Peamise motiivina kättemaksu kasuks toobki üks sõpradest episoodi, kus ta sõjas oli tapnud verinoore Inglise lenduri.

„Tema pealuu lõhkes nagu kanamuna. Ma ei tundnud seda poissi, ta polnud mulle midagi halba teinud. Ma ei saanud kaua rahu, palju kauem kui tavaliselt. Suure vaevaga vaigistasin maha südametunnistuse, ütlesin endale: „Sõda on sõda!”, kuid ma ütlen sulle, et kui ma nüüd ei tee otsa peale sellele lurjusele, kes tappis asja ees teist taga Gottfriedi, siis on see juhtum inglasega kohutav kuritegu…”

„Tagasitees” uurib Remarque kaht liiki tapmise, legaalse (sõda) ja seadusega karistatava (tavaline mõrv) vahekorda veel drastilisema situatsiooni abil. Üks tegelastest tapab armukadedushoos mehe, kes on võrgutanud tema kallima. Tema üle mõistetakse kohut. Kohtunik küsib, kas ta tõesti ei kahetse oma tegu.

„Ei!” ütleb Albert tuhmilt.

„Aga te ju tapsite inimese!” ütleb kohtunik tungivalt.

„Ma olen palju inimesi tapnud,” vastab Albert ükskõikselt.

Prokurör kargab püsti. Ukse kõrval katkestab üks vannutatu küünte närimise. „Mida te olete teinud?” küsib kohtunik hingetult.

„Sõjas,” viskan ma kiiresti vahele.

„See on ju hoopis midagi muud,” ütleb süüdistaja pettunult.

Nüüd tõstab Albert pea. „Mismoodi see hoopis muu on?”

Prokurör kehitab end. „Kas te tahate võitlust oma isamaa eest võrrelda selle teoga?”

„Ei,” vastab Albert. „Need, keda ma tollal tapsin, polnud mulle midagi teinud.”

Hingelt on Remarque romantik. Ma arvan, see on tema tohutu populaarsuse peapõhjus. Me elame väga julmas maailmas, mis rajaneb omakasul. Puhastel tunnetel on siin harva kohta, kõike mõõdetakse rahaga. Ajalehed on täis propagandat, mille eesmärgiks on lepitada inimest võimuga, kuid inimene, kui ta pole päris kalestunud, mõistab, et see, mida ta ajalehest loeb, ja see, mis tegelikult toimub, pole üks ja sama. Kuid millele siis toetuda, kui kõik ümberringi on vale? Sellises olukorras haarab inimene iga õlekõrre järele – ja kirjandus, kui ta suudab pakkuda teistsugust, kaunimat maailma, on tugevaim nendest õlekõrtest.

Remarque on pärast Dumas’d kirjanik, kes on kõige rohkem kirjutanud sõprusest. Sõprus – meeste sõprus – on talle maailma suurim tugi; isegi kui sõpru enam pole, jääb tunne alles ning selle saab üle kanda uutele tuttavatele, nendele, kes on sattunud hätta. Esimeste teoste sõjasõpradest saavad põgenikuromaanides saatusekaaslased, kuid need saatusekaaslased aitavad üksteist samuti, nagu varem aitasid sõbrad.

Remarque’i kangelased pole üliinimesed, nad ei torma võitlusse vabaduse ja õigluse eest, kuid säilitavad ka kõige sandimas olukorras alati inimlikkuse. Nad teavad, mis on hea ja mis on halb, mida üks surelik võib endale lubada, et mitte kaotada eneseaustust, ja mida enam mitte.

Armuõhinat kohtab Remarque’i teostes vähem, selleks ei jätku lihtsalt aega, tegelased on tavaliselt ametis sellega, kuidas üldse ellu jääda, kas sõjas, vaesuses või põgenikuna. Armastus on Remarque’i käsitluses midagi üürikest ja habrast, mida kangelane küll väga tahaks kogeda või, selle leidnuna, säilitada, kuid mis alati libiseb peost. Kas on armastatu haige, teda on võimatu päästa ja ta sureb, mõnikord lausa kangelase käte vahel, või, kui tegemist on terve ja kaine, nii-öelda normaalse naisterahvaga, leiab too endale mehe, kes on rikkam ja saab pakkuda materiaalset kindlustatust. Remarque ei mõista selliseid naisi hukka, ta mõistab neid, nagu ta mõistab ka libusid ja üldse kõiki õnnetuid.

„Tagasiteed” lugedes meenus mulle mitmel korral Kivika „Nimed marmortahvlil”. Situatsioon on ju üpris sarnane, nii siin kui seal, kui ei jätku enam täismehi või kui nood hiilivad mobilisatsioonist kõrvale, pööravad poliitikud pilgu koolipingi poole – poliitikud ise ju rindele ei tüki.

Jah, aga kui erinevalt näevad need kaks autorit koolilaste surmasaatmist …

Siit selgub, kui oluline on Remarque’i looming meile siin senini. Meie ühiskondlik arvamus pole veel mõistnud, kust läheb hea ja kurja piir, rahvuse nimel ollakse valmis kiitma heaks igasugu sigadusi. Rahvas ja riik on meil ühtne, riigile andestatakse kõik, sest ta „on oma”.

Remarque poleks seda mõistnud. Talle oli inimlikkus alati tähtsam abstraktsetest ideedest, rahvusideest sealhulgas. Riiki ta vihkas, sest riik on masin ja masinal ei ole hinge. Mis kasu oli tema kangelastel teadmisest, et sõdur, politseinik, piirivalvur või tolliametnik, kes ta vahistas, üksnes täitis truult oma kohust ja järgis seadust?

Minule on Remarque kallis lausa isiklikult: olen minagi näinud vaeva nii elamislubade kui ka viisadega, olen isegi ühe naisterahva võõra passiga üle piiri aidanud. Teistel võib olla mõni muu põhjus Remarque’i armastada. Viimati raamatukogus käies heitsin pilgu riiulile, kus seisid tema teosed, ega näinud ainsatki „Triumfikaare” ega „Aeg antud elada, aeg antud surra” köidet. Küllap olid väljas, või juba kapsaks loetud.

„Tagasitee” ilmus eesti keeles esmalt 1994. aastal, tõlkija oli siis Uno Liivaku. Raamat on biblioteekides veel saadaval. Võrdlesin kaht tõlget, põhimõttelist vahet avastamata. Tiina Aro lausestus on kindlam ja autoritruum (arvuti!), kuid huvitavaid sõnaleide kohtab Liivakul vaata et rohkemgi. Kõik muud erinevused käivad kategooria „maitseasi” alla.

Kas oli hädavajalik tellida uus tõlge? Kuid – miks ka mitte? Saksa kirjandus pole prantsuse kirjandus, väga suuri tõlkelünki siin ei leia, nii et las olla Remarque’ist pealegi mitu varianti, ta väärib seda.

Remarque lahkus Saksamaalt veel enne Hitleri võimuletulekut. Tal oli seda teha lihtsam kui enamikul, kellelele natside ideoloogia vastukarva oli, sest ta oli selleks ajaks juba rikas. Kuid natsid maksid talle ikkagi kätte. Ma ei pea siinkohal silmas tema raamatute saatust – neid põletati kodumaa platsidel avalikult –, hoopis hirmsam on, et natsid tapsid Remarque’i õe, kes koos mehe ja lastega oli jäänud Saksamaale. Formaalselt süüdistati teda „lüüasaamismeeleolude levitamises” (oli juba 1943. aasta), kuid kohtunik ei jätnud otsuse ettelugemisel mainimata: „Teie vennal õnnestus põgeneda, aga teie meie käest ei pääse”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming