Repliik

Holger Kaints

Ott Ojamets, Aliine Lotman, „Kuidas tõlkida õigesti? Kaldjärve, Kaintsi ja Cortázari õnnest ja õnnetusest” (Sirp 20. I 2012).

Tore, et Ott Ojamets ja Aliine Lotman oma kirjutises üht-teist ära seletavad. Tuleb välja, et asi ongi nii, nagu ma olin kartnud, aga ei tahtnud uskuda. Samuti sain teada, et mu asjatundmatus tõlketeooria alal on veel sügavam, kui olin ise arvanud: nimelt aktsepteerib tõlketeooria tõesti ka võimalusi, kus tõlke täpsus on saavutatud arusaadavuse arvelt. Autorid kirjutavad poleemika all oleva teksti kohta: „Kaldjärvel [s.o tõlkijal] on õnnestunud säilitada originaali rütm ja mingil määral ka hispaania keele süntaks …” Julgeksin siiski märkida, et eesti keelel on oma süntaks, mis kuulub vääramatult keele juurde. Järelikult on tekst tõlgitud eesti keele asemel mingisse eesti-hispaania vahekeelde. Ehk midagi nende nn reaaluste moodi, mida vaheastmena kasutavad luule tõlkijad? Eelneva põhjal teeb väga ettevaatlikuks ka esitatud väide, et senises ladina-ameerika kirjanduse tõlkimise praktikas (seega: A. Kurfeldt, T. Hallap, R. Lias, M. Mõttus jt) on seda „üsna julgelt eestindanud (ilustanudkodustanud)”. Kas asemele pakutakse tõlkimine tõlkija oma konstrueeritud pool-eesti keelde? Et olemasolev eesti keel ei võimalda edasi anda jne? Kui nii, siis on tegemist küll tegijate küündimatuse (ei tunne eesti keele võimalusi) või sellise ignoreeriva suhtumisega, mille juured viivad õigupoolest XIX sajandisse ja baltisaksa parunite juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming