Repliik Spengleri asjus

Mati Sirkel

Sõnavõtt „Õhtumaa allakäigu” esitlusel 7. II 2012 Tartus Kõige parema meelega oleksin praegu metsas ja puu otsas, aga pauk on paraku käinud, raamat ilmunud, ja ma ei pääse ülestunnistusest, et mina jäin Spenglerile alla ja ei tulnud oma tööga üksinda toime. Ilma Katre Ligita poleks see raamat eesti keeles ilmunud või siis oleks olnud märksa raskemini loetav, nagu mu meelest originaalgi. Kui kaks tõlkijat tiitellehel tähendab tavaliselt seda, et kumbki on teinud teatava osa, siis antud juhul tähendab see, et Katre Ligi toimetaja ja kaastõlkijana on kohendanud terve raamatu sellisesse ladusasse eestikeelsesse vormi, mis minu meelest on parem kui originaal ja selle Gestelztheit (ee ülepaisutatus, ülespuhutus, kenitlevus, kunstlikkus, kunstkeerulisus). Kui tõlkija oskab tõlget originaalist paremaks teha, on tal see õigus ja ehk kohustuski. Katre oskas. Mina valisin vale võtme, arvates, et Spengler on eeskätt filosoof, kelle puhul on esmatähtis täpsus, mistõttu eksisin bukvalismi sohu ega tabanud – kuigi tegin, mis suutsin – ühte Spenglerile ja tema kuulsusele väga olulist elementi. Ei, Spengler on eeskätt prohvet, augur ja manatark, kes tahab, et teda usutaks kas või pimesi. Selleks kasutab ta oma ajatüüpilises saksa professorikeeles erilist poeetilis-retoorilist lumma, mis oma hooga peab kaasa kiskuma, veenma, hurmama ja arbuma, nii et lugejal jääks suu lahti, ning – teiseks – oma erakordse eruditsiooniga ja ainevalla haardega tahab ta lämmatada eos iga soovi vastu vaielda või kahelda. Lisaks, paradoksaalne küll, tundub mulle, et just oma keele ja näitevaliku hüpersubtiilsusega ta lausa püüab tõrjuda võhikuid – eriti maailma- ja religiooniajaloo, füüsika ja matemaatika vallas. Nii et läkitus on mõeldud pühendatuile, adeptidele, mitte ainult pelgalt harituile. Seda mainitud lumma lauselainetuses ma ei tabanud.

Tunnistan, et raamat sai mulle parajaks luupainajaks ja ainult tahtejõu varal ponnistasin, puresin ja pusisin ma teksti pooleteise aastaga lõpuni, julgemata endale ja kirjastajale tunnistada, et see pole minu autor, et raamat ning selle stiil mulle ei istu, või et ma ei suuda tabada seda spetsiifilist poeetilist säbrutust ja nägijalikku hingust, mille Katre Ligi siis oma oskusega lisas. Julgen öelda, et Robert Musili „Omadusteta mehega” tegelemine oli sellega võrreldes lausa lust ja lillepidu. Tookord ei tekitanud ma erilisi probleeme ka toimetajale, pr Külli Habichtile.

Pole kahtlust, et referatiivsed eeltutvustused ja muukeelsed tõlked on loonud ka Eestis Spengleri müüdi, kogukonna või kogudusegi. Tema põhiväide – ajaloo ettemääratus ja etteennustatavus – ning põhimõisted, millega ta opereerib, on üldtuttavad tänu Leonhard Vahteri referaadile 1940. aastast. Ma olen märganud, et seda referaati ongi hakatud Spengleriks pidama – nüüd lõpuks võib siis temaga tutvuda täies mahus. Palju võiks küll olla neid, kes selle mammuti tõesti lõpuni loevad? Kontrollida seda ju ei saa. Aga loodan, et tänu müüdile ei jää kirjastus kahjumisse, ning kasutan juhust, et tänada ka Kultuurkapitali.

Läänemaailm paistab taas olevat end tupikusse manööverdanud, mis lisab Spengleri väiteile aktuaalsust, aga – nagu öeldud – see on uskumise asi, tema biologism või muud võimalikud vastuargumendid siia ei puutu. Tsesarismi ehk vägevate diktaatorite osas jäi talle ju igatahes õigus ja praegune taaskordne maailmalõpu ootus võib tema sõnumit üksnes võimendada. Iganenud pole see kuidagi, ehkki pakend ja serveering nõuavad üksjagu kannatlikkust ja tolerantsi vastuvõtmisel. Spengleri universaalne analoogiaprintsiip, tema põhitööriist, laseb end igatahes kergesti parodeerida.

Kõige üldisemalt on see raamat saatuse filosoofia või ühe mehe totaalnägemus maailma käigust. Ei ole vist asja siin ilma peal, mida see ei puudutaks ja omas mõttes paika ei paneks – enamasti vägagi arrogantselt ja kordustest küllastatult. Igatahes alapeatüki „Poliitika filosoofia” peatükist „Riik” soovitaksin ma meie poliitikutel läbi lugeda küll. Arvatavasti on vähe neid, kes jagaksid Spengleri veendumust, et koos Goethega lõppes kirjandus ja suuresti ka filosoofia (erandid Nietzsche ja G. B. Shaw), koos Wagneriga sai otsa muusika ja et impressionistid olid viimased kunstnikud, aga tuleb tunnistada, et nende kohta, kes Spengleri tunnustuse sisse mahuvad, on tal öelda originaalseid mõtteid, mis pakuvad huvi tänini.

Ja muidugi oli Spengler ideoloog, tahtiski olla, ehkki mitte selline, milliseks ta siis mõneks ajaks tehti. Lühike kõnelus tseesar Hitleriga ei meelitanud teda küll natside paati (kus ta olekski saanud enne surma vaid kolm aastat olla), aga (mitte ainult) tema irratsionalism immutas „XX sajandi müüti”, tema faustilisest inimesest tehti germaani kõrgema rassi müüt à la „Bambergi ratsanik” või Düreri „Rüütel, surm ja kurat”, ja tsivilisatsiooni hingetuses ning kultuuri mandumises said süüdi olla näiteks juudid. Saksamaa, ärka! Aga kuritarvitati ju Nietzschetki, Wagnerist rääkimata.

Ülo Matjuse asjalik järelsõna annab ülevaate Spengleri varasemast tulekust Eestisse ja seletab tagasivaatavalt ka pealkirja tõlkevõimalusi – tõlkijate meelest on „Õhtumaa allakäik” Eestis juba traditsiooni omandanud ning on raskema ja pidulikuma kõlaga kui „loojang”, „langus”, „häving” või „hukk”.

Õnnitlen kirjastust Ilmamaa selle suure tööga valmissaamise puhul. Mida veel? Jääb vaid imetleda Katre Ligi suveräänsust, järjekindlust, vastupidavust ning ta vaba ja nõtket kätt Spengleri lauserägastikus ladusalt loogeldes, ja muidugi tänada teda südamest lahkuse eest, et ta mulle appi tuli. Tänu olgu ka arvukaile oma ala asjatundjaile-nõustajaile, kelle nimed seisavad tiitellehe pöördel.

Loodan, et Spengleri teose tõlke keelelised arvustajad oskavad eelpool öeldut arvestada.