Retk Valguse lossi, kiirpilk läti kirjandusse

LIVIA VIITOL

Kohe-kohe saab läbi Riia aasta kultuuripealinnana. Sügis tõi kaasa uute suurte kultuurisündmuste laine: kui novembrikuu oodatumaid sündmusi oli dirigent Mariss Jansonsi ja Baieri Raadio sümfooniaorkestri kontsert, millele piletite hankimine kujunes riialastele vaata et eluküsimuseks, siis detsember kui filmikuu kulmineerus Euroopa filmiakadeemia auhindade üleandmise galaõhtuga Läti Rahvusooperis. 5. detsembril esietendus seal läti legendaarse teatri- ja filmikriitiku Valentīna Freimane eluloo põhjal valminud ooper „Valentina”. Euroopa kultuuripealinna tiitli ergastav mõju kogu Läti kultuurielule on olnud suur. Sellest jäävad märku andma magnetina mõjuv Läti rahvusraamatukogu uus hoone kui ka lõunanaabrite edukas kirjandusaasta.

Raamatukogu kui fenomen

Kes tahes ka Riiga ei rändaks, et Läti rahvusraamatukogu (LRR) ja sealsete näitustega tutvust teha, jõuab sinna kesklinnast kõige paremini mööda Peetri kiriku vastas asuvat Akmenstilts’i (e.k Kivisild). Mūkusala (e.k Munkade saar) 3 asuva Gaismas pils’i (e.k Valguse loss) eest leiab ta end kümne minutiga.

Livia Viitol: „Läti rahvusraamatukogu puitinstallatsioonil „Keelekera” „keritakse” Läti ning läti diasporaas elavate laste ja nende vanemate käsitsi kirjutatud soove läti keelele.”

Livia Viitol: „Läti rahvusraamatukogu puitinstallatsioonil „Keelekera” „keritakse” Läti ning läti diasporaas elavate laste ja nende vanemate käsitsi kirjutatud soove läti keelele.”

Erakogu

1990ndate algupoolel kõneldi välislätlasest arhitekti Gunārs Birkertsi projektist kui uue ajastu ettekuulutajast läti arhitektuuris. Uus stiil pidi olema sillaks eri ajastute vahel. Ehkki projekti sünnist hoone valmimiseni on kulunud peaaegu kaks aastakümmet, on modernse raamatukoguhoone dialoog vastaskalda ajaloolise arhitektuuriga täiesti tajutav. Birkertsi projekti järgi loodud kolmedimensiooniline arhitektooniline vorm ja selle sisu – võimas raamatuvaramu – on tähelepanu äratanud terves maailmas. Seda mitte ainult seoses Riia kultuuripealinna-aastaga, vaid Läti riigi ja rahva suhtumisega raamatutesse ning oma maa kultuuripärandisse. Austusavaldusest raamatutele kõnelevad nii sel sügisel rahvusraamatukogus vaadata olnud näitused kui ka Valguse lossi koondatud raamatute arv – neli miljonit. Kogu sügise on raamatukogu olnud rahvast tulvil.

Hoone hele ja õhuline interjöör – domineerivad klaas ja hele puit –, galerii­laadsed klaasist seintega lugemissaalid, maast laeni ulatuvatest kitsastest akendest avanev hunnitu vaade jõele võimendab muinasjutulossi tunnet. Avaras fuajees pilku alt üles suunates tajub lossi siseneja optilist efekti: kaldu, otsekui tulijat oma haardesse võtvaid ning pilku üha kõrgemale suunavaid raamatu­riiuleid.

Muinasjutt, mille järgi Gunārs Birkerts raamatukogu projekteeris, kõneleb jäämäe tipus kirstus varjusurmas magavast kuningatütrest, kes ärkab ellu siis, kui üks noormees ratsahobusel jäämäe tippu jõuab ning kuningatütart suudleb. Metafoorseid elemente leidub aga ka raamatukogu interjööris: Krišjānis Baronsi dainade kapp, mis toodud siia Läti teaduste akadeemia folkloorihoidlast. Dainade kapp on endiselt inspiratsiooniallikas: sügisel eksponeeriti raamatukogus Baronsi dainade kapi parafraasina kunstnik Ivars Drulle samanimelist installatsiooni, mille tarvis koguti tänapäevafolkloori nagu tutvumiskuulutusi ning ootamatuid loovuse ja inspiratsiooni väljendusi jms, et ühendada konservatiivsetele väärtustele tugineva diskursusega (perekond, religioon, kunst, rahvuskultuur jne) harjumuspärasest erinevaid väärtusi. Metafoorina võib käsitleda ka lasteosakonna puitinstallatsiooni „Keelekera”, kerilauda ja vokki ühendavat seadeldist, millel „keritakse” Läti ning läti diasporaas elavate laste ja nende vanemate käsitsi kirjutatud soove läti keelele.

„Keelekerast” paar korrust allpool asuvas saalis sai sügis otsa näha 300 aastat tagasi sündinud keeleteadlase ja filosoofi, läti ilmalikule kirjandusele alusepanija, läti-saksa ja saksa-läti sõnastiku autori Gotthard Friedrich Stenderi (1714–1796) hiiglaslikku gloobust, mis deponeeriti paariks kuuks Riiga Kopenhaageni kuningliku raamatukogu tervitusena. Stenderi mitmekülgsest tegevusest kõneleb aga ka tema jooniste järgi valmistatud puidust pesumasin, millest läti spetsialistid valmistasid sel aastal koopia(d). Sügisel esitleti ka tema kirjutatud aabitsa faksiimileväljaannet ja Läti Panga eurokollektsiooni väljalaskena viieeurost hõbemünti. Selle disainis on kasutatud Stenderi suurteose „Kõrgema tarkuse raamat maailmast ja loodusest” esitrüki tiitellehte ja maailma ülesehituse progressiivset ideed – heliotsentrismi kontseptsiooni.

Rahvusraamatukogu avanäituste ühisnimetajaks oli ilmselgelt keskendumine ajaloole. Igati mõjusat ajarändu pakkus nii sisult kui ka vormilt hästi läbi mõeldud suurepärase teostusega videonäitus „1514. Raamat. 2014”. Digitaalne ekspositsioon hõlmas 80 raamatut, mis trükitud a. D. 1514. Viiesaja aasta tagustele trükivärvidele, mustale ja punasele üles ehitatud näitusel ei eksponeeritud ainult „suurt” kultuuri esindavate humanistide töid koos liturgiliste raamatutega, vaid ka arve- ja kokaraamatuid, kalendreid ning rüütliromaane. Raamatud toodi kohale Euroopa 18 raamatukogust. Suurim arv eksponaate pärines Austria rahvusraamatukogust, Baieri riigiraamatukogust ning Strasbourg’i rahvusülikooli raamatukogust. Näitusega kaasnes terve rida akadeemilisi loenguid ja rahvusvahelisi konverentse.

Teine oluline aastaarv LRRi sügiseses näitustebuketis oli 1914. Kui eestlane usub, et teab midagi Läti ajaloost, siis pärast sotsiaal- ja humanitaarteaduste saalis nähtud Esimese maailmasõja eest põgenemise ja koju tagasipöördumise näitust purunes see arvamus kiiresti kildudeks. 1915. aastal pidi Vene armee käsul Kuramaalt pealetungivate Saksa vägede eest põgenema 400 000 lätlast. Osa neist jäi Vidzemesse, kuid suurem osa, 300 000 inimest, läks Venemaale. Koju tagasi pääses neist vaid 100 000 … Rariteetsetelt fotodelt on näha esimesi tagasisaabujaid Rēzeknes: vanureid, naisi ja lapsi koos neid toetavate Läti piirivalvuritega. Jäädvustatud on Venemaal äranälginud inimeste toitlustamine, fotodelt vaatavad vastu meelekibedusest ja kannatusest vormitud näod. Seistes vis à vis Martiņš Lāpiņši 1922. aastal välja antud fotoalbumiga „Läti põgenike tagasitulek”, on üsna selge, et lootus koju tagasi pääseda ei erine mitte millegi poolest neist tunnetest, mida tuntakse a. D. 2014 paljudes põgenikelaagrites üle kogu maailma. Lāpiņši fotod „Läti Põgenike Re-evakuatsiooni organisatsiooni albumis” on seni vähe kajastust leidnud ajaloolõik, ent tegemist on kõiki Baltimaid puudutava Esimese maailmasõja enklaaviga. Need fotod jäävad hästi meelde, nii nagu jääb meelde sellel näitusel eksponeeritud dokumentaalne materjal: alates repatrieerumise juriidilist alust tõendavast lepingust ning lõpetades Läti Põgenike Varustamise Keskkomitee nõuannetega pöörata tähelepanu repatrieerunud inimeste kodudele, mida on vahepeal „muudetud” nii valitsuskorra kui ka ühiskondlike normide tõttu. Näitust täiendasid Rahvusliku Suulise Ajaloo Fondi mälestuslugude üleskirjutused, kirjad ning huviliste saadetud materjalid.

Seoses 100 aasta möödumisega Esimese maailmasõja algusest on Riia kannatustest tänavu palju juttu olnud. Sellest, missugune oli linn XX sajandi alguses, andis aimu näitus „Minu, sinu ja meie Riia. Riia 100 aasta tagasi”. Viiest osast koosneva väljapaneku („Linn kasvab”, „Riialasi on mitmesuguseid”, „Riialased osalevad poliitikas”, „Riia 700”, „Riia hiilgus ja varjud”) keskmes oli, nagu pealkirigi ütleb, aeg, mil linn tegi läbi kiire muutuse. Algas Riia laienemine, üha enam lätlasi asus maalt linna, tehnika ja tööstus tegid võidukäiku ning usk inimvõimete piiramatusse kasvu oli enneolematult suur. Oma koha olid näitusel leidnud Riia kontekstis märgilise staatuse omandanud voorimees Hermanise foto, Schwarzi kohviku menüü, teatripilet, fotod tööbörsi ukse taga looklevast järjekorrast, turumüüjatest, lõbutüdrukutest, kohvikudaamidest, üliõpilastest ning sotsiaalsetest hierarhiatest. Üks mõjusamaid äratundmisi oli panoraamne tänavapilt ühest peatatud hetkest keset suurlinnamelu … Aja sisse minekuks pakuti vaadata ka vana filmi keiser Nikolai II külaskäigust Riiga aastal 1913. Näitusel näiski olevat oma salaülesanne: peatada hetk.

Hetk peatus loogelise käekirjaga 28. juulil 1914 tehtud sissekande mõjul 13aastase baltisaksa tüdruku E. Urde­witschi päevaraamatus, õigemini küll selle digitaalvariandis: „Saksamaa kuulutas Venemaale sõja”. Pole teada, mis päevikusse sissekandeid teinud tüdrukust edasi sai, nagu pole teada ka ta eesnimi, kuid tema päevaraamat annab aimu ühe lapse elust Riias, sellest, kuidas üheskoos jäätist sööma mindi ning kui palju maksis tint ning piim. Läti kirjanik Inga Ābele on päevaraamatu kronoloogiat kasutades kirjutanud selle tüdruku kohta oma versiooni – jutu, mida näitusekülastaja kõrvaklappide abil kuulata võis.

Üks asi jäi aga näituselt tulles kripeldama: ei sõnagi selle kohta, et Riia oli saja aasta eest Liivimaa (sh Lõuna-Eesti) pealinn. Ülemöödunud sajandivahetusel elas Riias ca 20 000 eestlast ning Riia polütehnikumis õppis palju tulevasi eesti intelligente, sh arhitekte, kes hakkasid hiljem kujundama Tallinna palet.

Palju äratundmishetki pakkus Juris Cibuļsi aabitsakollektsiooni põhjal koostatud aabitsanäitus „Algus”. 2013. aastal eksponeeriti Cibuļsi aabitsakogu ka Eesti rahvusraamatukogus. Tänaseks kuulub kollektsiooni üle 8600 aabitsa 1060 keeles 217 maalt. Cibuļs (sünd 1951) pole aga pelgalt kollektsionäär, vaid ka mitme latgali aabitsa autor või kaas­autor ning ta on koostanud latgali Purlova murraku aabitsa ja lugemiku (2004). 2009. aastal avaldas ajakirjas Keel ja Kirjandus Cibuļsi kirjutatud latgalikeelsete aabitsate uurimuse retsensiooni läti keele ja kultuuri spetsialist Lembit Vaba.

Naisautori suurromaan

Tänavuse aasta suursündmus on kahtlemata Inga Ābele (sünd 1972) romaan „Klūgu mūks” ehk „Vitste munk”, millest kriitikud kõnelevad kui uudsest ja väga võimsa väljendusjõu saavutanud ajaloolisest romaanist. Niisugust suurt romaani on Lätis kaua oodatud. Ābele teoses on juttu Latgale ajaloost. Peategelasi on kaks: katoliku munk Francis Sebald, kelle prototüübiks on katoliku preester, teoloogiamagister ja väljapaistev riigimees Francis Trasuns (1864–1926), ning kuulus lendur, kindral Jezups Baško (1889–1946). Romaanis jälgitakse Latgale muutumist Vitebski kubermangu osast äsja asutatud Läti riigi osaks, läti ja latgali elu Peterburis, Moskvas ja Arhangelskis eelmise sajandi alguses (vaimulikest õppeasutustest kuni Nikolai II kroonimiseni), bolševike vägivalda Latgales 1919. aastal, Läti riigi moodustamist ning esimesi aastaid parlamentaarses vabariigis. Francis Sebaldi elu vaadeldakse sünnist kuni surmani: uhkuse, kangekaelsuse ja julguse tõttu kirikust kõrvaldatud Sebald sureb tagakiusajatest laimatuna ning kurnatuna. Laiemas plaanis otsib autor aga elu ja surma ning armastuse mõtet. Kriitikute arvates on raske meenutada jõulisemat ja veenvamat tööd, mis pakuks niisugust sekulaarset ning religioosset pinget, elutrajektoori kirkust, jõulisi ühiskonnaelu detaile ning ehedat kangelaslikkuse tunnet nagu see romaan. Elu arengu, sünni ja surma kirjeldused olevat Ābele romaanis nii veenvad ja hirmutavalt täpsed, et tekib küsimus, kust üldse autor niisuguse täpsuse ammutab – kas see ei tule Jumalalt? Teose üheks peategelaseks peetakse latgale keelt: teksti on põimitud palju latgalisme (lisatud on ka väike sõnastik) ning osutatud läti, poola, vene ja saksa keele, nagu ka Latgale murrakute omavahelise aastatepikkuse mõju resultaadi võlule.

Meesautorite taastulek

Proosas pikka aega ilma teinud tugevate naisautorite kõrvale on aga tasapisi kerkimas uusi tähelepanuväärseid mees­autoreid. 18. novembril anti Brüsselis üle Euroopa Liidu kirjandusauhindu Euroopa 13 riigi noorele proosa-autorile. Pärjatute hulgas oli ka Läti esindaja Jānis Joņevs (sünd 1980), kes sai ELi kirjandusauhinna oma debüütromaani „Jelgava 94” (2013) eest. Joņevsi romaan pälvis tunnustuse juba Läti „Proosalugemistel 2012” ning sai aastal 2013 Läti kirjandusaasta auhinna „Särava debüüdi” nominatsioonis. Teos tunnistati lugejate lemmikraamatuks Delfi.lv portaali hääletusel, sellele anti Jānis Roze raamatumüügiketi kõige nõutuma raamatu staatus ning lülitati Läti TV kirjandussaate „Suur lugemine” vaatajate kõigi aegade armastatuma saja raamatu nimekirja. Joņevsi raamat räägib 1990. aastatest ja nn uuest põlvkonnast, kes esindab alternatiivkultuuri ega taha muutuda niisugusteks, nagu on kõik teised. Joņevsi sõnul pole „Jelgava 94” autobiograafia, ent toetub tõsielusündmustele.

Tähelepanu on tänavu äratanud ka 2012. aasta Balti assamblee kirjandus­auhinna laureaat Aivars Kļavis (sünd 1953), kellel ilmus intrigeeriv novellikogu „11 stāsti par viriešiem” ehk „11 juttu meestest”. Äsja lõppenud kirjandusürituse „Proosalugemised 2014” võitjateks kuulutati peale tuntud prosaisti Pauls Bankovskise (sünd 1973) ka kaks 1980ndate algupoolel sündinud autorit: ajakirjanik ja kirjanik Nilss Sakss ning nii kunstnikuna kui ka kirjanikuna tegutsev Svens Kuzmins. Viimane on oma mitmekülgset annet realiseerinud 2013. aasta kevadel Liepāja etüüditeatris Nerten kolme noore kunstiinimese, luuletaja ja näitleja (lisaks Kuzminsile ka Toms Treibergs ja muusik Normunds Zālamans) ühisettevõtmises, proosajuttude põhjal loodud lavakavas.

2014. aasta juulis valiti Inglismaal maailma armastusluule 50 aasta 50 parima luuletuse hulka läti luuletaja ja tõlkija Kārlis Vērdiņši (sünd 1979) lätikeelne luuletus ingliskeelse pealkirjaga „Come to Me”. Vērdiņš on aktiivne osaleja läti kirjanduselus ning teda on olnud näha-kuulda kõigil selle aasta suurematel luuleüritustel, k.a „Riia 2014” raames toimunud „Riia luulekaart”. Eelnimetatu näol on tegemist Riia virtuaalse kaardiga, mis toetub konkreetseid kohti dokumenteerivale luulele, muusikale, performance’ile, installatsioonile, videokunstile jne ning hõlmab kõige mitmekesisemaid urbanistlikke fenomene: tänavaid, mikrorajoone, maju, kohvikuid, ristmikke, õuesid, transpordimarsruute jne. „Riia luulekaardi” raames korraldati 11. detsembril Ģertrūde teatrimajas suur kontsert, kus osalesid lauljad, luuletajad ning kunstnikud kaheksast riigist. Eestit esindas Paranoia Publishing Group Ltd, mille koosseisus astus üles ka kiwa. Septembris korraldati „Riia luulekaardi” raames NicePlace Mansardsi kultuurikaupade maja keldris luuletajate (osalesid ka Ērika Bērziņa ja Kārlis Vērdiņš), kunstnike ja muusikute kunstinäitus. NicePlace Mansardsi maja üritusi aitab läbi viia liivi juurtega luuletaja, kunstnik ja keeleteadlane Valts Ernštreits, kellel sel kevadel ilmus teine lätikeelne luuleraamat „Dark Energy” ehk eesti keeli „Tume energia”.

Vana kaardivägi endiselt rivis

Kevadel oli 70. sünnipäev poeedil ja tõlkijal Uldis Bērziņšil, kes on hea luule kirjutamise kõrval vahendanud läti keelde Wisława Szymborska ja Czesław Miłoszi luulet, tema tõlgitud on ka „Vanem Edda” ja koraan. 1998. aastal ilmus eesti keeles tema Balti assamblee auhinna saanud luulekogu „Kahekõne ajaga”. Juubeli puhul Bērziņš luulekogu välja ei andnud, vaid üllitas 12-leheküljelise ajalehe Izšūpojušies. Bibliotēka ostmalā (Väljaõõtsunud. Sadamaäärne raamatukogu). See üllitis on väga vaimukas, sisaldades täiemõõdulise kogu jao poeesiat (41 luuletust), mis tuginevad läti ja teiste rahvaste kirjanike elulugudele ning nende teoste motiividele, ent luuletuste kangelaste hulgas on ka teisi persoone. Nagu selgitab lehe avaveerus autor ise, sündis luulekogu idee juba aastaid tagasi, kui ta pidi viima Austraalia lätlase Vilis Cedriņši koostatud ja 1937. aastal ilmunud läti mereteemalise luulekogumiku „Jūras nemiers” ehk „Mere rahutuse” Ventspilsi raamatukokku. Lagunemisohus raamat oli kiikunud vähemalt kolm korda mööda meresid: koos sõjapõgenikega Saksamaale, siis Austraaliasse, seejärel raamatupakis Riiga. Ventspilsis raamatukogus Bērziņš seda raamatut küll näitas, kuid otsustanud kirjutada raamatule järje, jättis ta teose aastateks oma portfelli, kuni tekkis „teatud tähenduslikke hetki” ja ta hakkas tajuma oma väljamõeldud „autorite” või „kangelaste” juuresolu. Sisekõne vormis luuletused mõjuvad nagu monoülesastumised, jättes keskmesse Bērziņši enda „kõike­nägeva” silma ja mere tajutava läheduse.

Lätis käivad juba terve aasta suured ettevalmistused kirjanike paari Rainise ja Aspazija tuleval aastal saabuvateks 150. sünniaastapäevadeks. Maha peetakse festival „Pastāvēs, kas pārvērtīsies” ehk „Püsib see, kes/mis muutub”, et aktualiseerida kahe luuleklassiku kirjanduslikku pärandit peale Läti ka Euroopas ja kogu maailmas. Ehkki Riia kultuuripealinnaaeg lõpeb kohe, langeb mõlema luuletaja juubeliaasta ühte 1. jaanuaril 2015 algava Läti eesistumisega Euroopa Liidus. See aitab hoida Lätit taas tähelepanu keskmes.

Juba 2014. aasta kevadel läks lahti sariüritus „Rainise ja Aspazija lugemised”, kus osales palju nimekaid eri põlvkonnast ja rahvusest Läti ning Euroopa kirjanikke. Seda selleks, et aktualiseerida Rainist ja Aspazijat, Euroopa rahvaste kirjandust, aga ka kirjandus­tõlgete osatähtsust tänapäevamaailmas.

Klassikute kandepind on Lätis tuntav ka nüüdiskirjanduses. Klassikuid hoitakse: osatakse pidada juubeleid, korraldada mälestusüritusi ning põimida nende nimesid ja mõjuvälja nüüdiskunstiteostesse. Aleksandrs Čaksist kõigi aegade jooksul kirjutatud luuletustest võiks ilmselt koostada eraldi väljaande. Muide, Čaksi ja Riiat on oma teosesse ootamatul kombel ja väga vaimukalt põiminud eesti kirjanik Paavo Matsin, kelle romaani „Sinine kaardivägi” (2013) tegevus toimub Riias, osaliselt ka Čaksi muuseumis.Lätlastel on oskus muuta sügisesed luulepäevad ja talvised proosalugemised suursündmusteks ja, nagu kõnelevad äsjased faktid Guntars Godiņši eestvõttel korraldatud „Luulesõidult”, kirjanduse pärast kihutatakse keset pimedat sügist kas või tuhandete kilomeetrite kaugusele – suisa polaaröösse välja … Meid lahutab lätlastest keelebarjäär, aga võib-olla ka liiga vähene huvi nende tegemiste vastu. Mida teha? Tulevikku silmas pidades võiks lisada keskkooli kirjandusõpiku hoolikalt läbi kaalutud-sõelutud tekstide kõrvale – miks mitte – Juhan Viidingu Krauklise-luuletused. Et tekiks mingigi aim või huvi tolle kummalise nimega tegelase, kirjanduse kui saladuste looja ja võib-olla ka eesti ja läti kirjanduses täiesti adutavate, kuid seni millegipärast aktsepteerimata jäänud ühisosade vastu. Läti kirjanduselu vilgast kulgu, vaimustust oma kultuuriheerostest ning ajaloost tasub aga tähele panna, olgu see siis saatkondade juurde kultuuriatašee(de) ametkoha taastamise küsimusele pikisilmi parimat lahendust oodates või siis lihtsalt naabrivalve korras – nagu allakirjutanu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming