Ärge kartke kujutlusvõimet!

Peeter Helme

Kahtlemata on Haruki Murakami „Kafka mererannas” kirjandus, mis meeldib paljudele. Seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel. Haruki Murakami, Kafka mererannas. Tõlkinud Kati Lindström. Varrak, 2008. 588 lk.

Haruki Murakamit peetakse üheks euroopalikumaks tänapäeva jaapani autoritest. Ja seda nii heas kui halvas: ühelt poolt on tema loomingule pandud süüks liigset kergust ja popkultuuri-mõjulisust, teiselt poolt aga toodud esile kirjaniku oskust kasutada ära lääne kultuuripärandit ning luua nõnda mingi uus, aga sügaval sisimas ikkagi eht-jaapanlik kirjandussüntees.

Kui see nii on, siis on „Kafka mererannas” nii kõige selle, mida Murakamile süüks on pandud, kui ka selle, mida tema loomingus on esile tõstetud, suurepärane näide. Esinevad ju selles ligi 600 leheküljega romaanis lääne kultuurist ja ajaloost võetud teemad, aga ka Jaapani vaimulaadi ja selle kujunemislooga seotud probleemid, rääkimata muidugi põhilisest ja üldinimlikust narratiivist.

Teoses on olemas tänapäeval popikoonide staatusesse tõusnud mõisted, kujundid ja inimesed – tipnedes Lääne popkultuuris keskse staatuse omandanud natsionaalsotsialistlike kurjategijatega, antud juhul Adolf Eichmanniga –, puudu pole ka sügavamõttelistest, intiimsetest ja kohati hermeetilistestki arutlustest selle üle, mida tähendab olla inimene.

Mida „Kafka mererannas” endast siis kujutab? Kas autori püüet meeldida üheaegselt nii jaapanlastele kui läänlastele, nii kriitikutele kui lugejatele? Või on tegu varjatud kapitalismikriitikaga? Või on see hoopiski hommage Franz Kafkale? Või on tegu hoopis millegi kolmandaga?

Vaatamata raamatu mastaapsusele ja teemade mitmekesisusele, on „Kafka mererannas” mõnes mõttes siiski „tavaline” Murakami romaan – kui nii kõlbab öelda. Selle ühe peategelase, 15aastase Tamura Kafka mured on kodust ärajooksmise ja mõrvakahtlustuse kõrval üsna võrreldavad „Norra metsa” Toru Watanabe omadega. Või mõneti isegi „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” Hajime muredega – vähemasti selles osas, mis puudutab viimase romaani algust ning peategelase lapsepõlve ja murdeiga.

Kui võtta „Kafka mererannal” lühidalt kokku, paeluvad Murakamit ka selles romaanis puberteediea ja täiskasvanuks saamise probleemid, mille keskmes asub muidugi – üllatus, üllatus! – seksuaalelu. Kuid loomulikult ei oleks Murakami nõnda kõrgelt hinnatud autor, kui ta taandaks inimese vaid sugutungile. Pigem püüab ta leida sissepääsu noore mehe hingeellu ning avada salamõtteid ja -tundeid, mida lääne kultuuris tavaliselt keegi vabatahtlikult enda kohta välja ei räägi ja idas ilmselt veelgi vähem. Nii leidub romaanis kauneid ja järele mõtlema ajendavaid lõike, kus Tamura mõtiskleb elu, iseenda tähtsuse või tähtsusetuse üle või arutleb neil teemadel oma sõbra Oshimaga ning püüab kuidagigi muuta olemasolu enda jaoks talutavamaks ja mõistetavamaks.

Samas veeretab just autor ise absurdi raskeid rahne nii Tamura kui teise peategelase, nooruses toimunud kummalise õnnetuse tõttu lolliks jäänud vanamehe Nakata teele. Tamura, kes on kodust ärajooksmisega just võtnud oma saatuse iseenda kätesse, leiab end ühel ööl võõra verega määritult metsast – langetõvehoog, tumedad jõud? Ei tea. Vanamees Nakata, kes teenib leivakõrvast ja sisustab oma tühje päevi kadunud kasside otsimisega, satub aga vastamisi mehega, kes tutvustab end Johnny Walkerina ja palub end ära tappa, või hiljem valges ülikonnas tüübiga, kes ütleb, et tema ongi kolonel Sanders, omanimelise kiirtoiduketi loonud, tegelikult 1980. aastal surnud härrasmees. Et tegelaskuju – ja tema kaudu ilmselt ka Ameerika kiirtoiduketti – karikeerida, on kolonel Sandersil romaanis kupeldaja kummaline roll…

Selliselt suunab Murakami lugejat mõtlema väljaspool igapäevase ja harjumuspärase loogika piire. Justkui järk-järgult, iga leheküljega üha julgemalt talutab kirjanik lugejat eemale argireeglitega paika pandud maailmast ning kehtestab uusi, teistsuguseid reegleid. Kui neid üleüldse reegliteks nimetadagi saab. Aga sellest allpool…

Kirjeldades maailma küll igapäevasest veidrama ja üleloomulikumana, on Murakami väga üksikasjalik ka argireaaliatesse puutuvas. Autor peaaegu et sukeldub süvitsi massikultuuri(tuse) erinevatesse fenomenidesse. Kirjeldades igal sammul paistvaid kohviku-, supermarketi-, kaubamaja- ja kiirtoidukettide silte ja pillates nende nimetusi, loob ta kummalise õhustiku, mis tekitab tunde, et romaanis esinevad kohad võiksid asuda ükskõik kus. Ükskõik millisel mandril, ükskõik millises riigis. See õhustik ei ole selgelt defineeritav ebamugavusena. Pigem jääb mulje, et seda laadi keskkonnas tegutsevad inimesed näivad just eelistavat mugavust ning sõnades väljendumata esitab autor küsimuse, mis hinnaga see on saavutatud.

Mõeldes sellelegi, et romaan viib noore Tamura tänapäeva urbaniseerunud elulaadi arvestades väga elitaarsetesse kohtadesse nagu metsaüksinduses paiknev palkmaja (kui tüüpiline on selline koht, kus „vaikust on võimalik kõrvaga kuulda” Jaapanis või ka tegelikult Euroopas?) või vanas jaapani stiilis villas paiknev eraraamatukogu.

Need kohad vastanduvad kõikjal ümbritseva massimaailmaga. Ning ka nende kohtadega seotud inimesed vastanduvad standardsete, korralike kodanikega. Raamatukogu juhataja on nooruses traagiliselt oma armastatu kaotanud ning seejärel elust teatud mõttes eemaldunud või tagasi tõmbunud naine. Tamura sõber ja omamoodi kaitseingel Oshima, kelle surfipoe omanikust vennale kuulub metsatare, on aga androgüün, mis vähemalt osaliselt seletab romaani alguses noormehena välja ilmuva tegelase ütlust, et ta on eriline inimene.

Kuigi need tegelased on kõik tähendusega, autori poolt ilmselgelt hoolega läbi mõeldud ja sugugi mitte juhuslikud, mõjuvad ometi veidralt ja kipakalt. Ühest küljest tuleb muidugi arvestada, et Murakamit huvitab maagiline realism. Nagu raamatu tõlkija Kati Lindström järelsõnas ütleb, kujutab „Kafka mererannas” endast „ühenduslüli realistlikuma „Norra metsa” ja Murakami fantastiliste teoste vahel”. Kuid on siiski veider lugeda juba teist jaapani autori sulest ilmunud raamatut sugudevaheliste piiride hägustumisest, veidratest peresuhetest, nihestunud hingelaadiga isiksustest või inimestest, kelle olemasolu kuni romaani lõpuni üleüldse kaheldavaks jääb.

Nimelt on kõik mainitud teemad ja probleemid olemas jaapanlanna Banana Yoshimoto menuteoses „Köök”, mis ilmus Jaapanis 1988. aastal ja eesti keeles 2003. aastal. Tõsi, „Köök” on oma 120 hõredalt trükitud leheküljega Murakami romaani kõrval muidugi vaid lühijutt, kus keskendutud peamiselt toidukultuurile ning söögivalmistamise teraapilisele jõule. Peategelase isa, kellest on soomuutmisoperatsiooni järel saanud ema, lisab vaid vürtsi ja segadust – erinevalt Murakami Oshimast temast suurt sümbolit ei kujune.

Viimane juhib lugeja tähelepanu tõsiasjale, kuivõrd kinni on moodne ühiskond stampides ning kuidas nende stampide vastu võideldakse veelgi jõulisemate ja nürimeelsemate stampidega. Selles osas on väga vaimukas lehekülgedel 215–223 esinev kirjeldus kahe naisõiguslase külaskäigust vanamoodsasse raamatukokku ja nende kokkupõrkest ootamatu olendi – androgüüniga.

Haruki Murakami romaanis esineb seega tõepoolest teemasid, mida võib tõlgendada püüdena meeldida massidele – eeldusel, et massidele meeldib massiühiskonna ja -mentaliteedi kriitika. Kuid Murakami romaan sisaldab ka üksjagu intellektuaalsust, järele- ja kaasamõtlemist nõudvaid arutelusid ning lihtsalt kaunilt kirjeldatud meelisklusi ja olukirjeldusi, et võib kindlalt väita – „Kafka mererannas” ei ole massikirjandus. Kahtlemata on ta küll kirjandus, mis meeldib paljudele – kes küll peavad varuma aega ja kannatust süvenemaks Murakami loetava, aga sugugi mitte nii kergesti omandatava stiili ja sisuga. Kuid seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel.

Kui Murakami kirjeldab Jaapani üha anonüümsemaks muutuvaid linnu ja inimesi, siis ei ole tegu mitte lihtlabase kapitalismi- või massiühiskonnakriitikaga. Pigem on see ikkagi seisundi – eelkõige hingelise ning seetõttu eelkõige individuaalse seisundi kirjeldus. Linnamaastikud on sümbolid, seejuures mitte eriti keerukad.

Nõnda saab isegi romaani teine peategelane, lihtsameelne Nakata aru, et ühiskond pole päris selline, nagu ta võiks olla. Vana mees kogeb valu ja kannatusi ning vastab neile, lastes käiku iseendalegi mõistmatuks jäävate müstiliste relvade arsenali: taevast sajab makrelle ja kaane ning mingil viisil, mida autor lõpuni ära ei seleta, on see seotud Nakata õiglustundega. Ajukahjustatud mees ei oska selgitada valu ja piinade põhjust ega öelda, miks osa inimesi tahab teistele kurja. Küll aga tunnetab ta intuitiivselt, kui midagi on valesti. Tõsi, tema reaktsioonid on sellised, mida ei soovitaks kodus järele proovida, kuid impulss on õige.

Kas Nakata on Murakami jaoks vahest prohvet? See oleks ilmselt romaani liigvägivaldne tõlgendus, kuigi kohati jääb mulje, nagu arvaks noor autojuht Hoshino nii: viimane abistab vanameest, püüdmatagi mõistma viimase motiive. Kas usu jõud? Iseasi muidugi, millise usu, sest Hoshino ütleb selge sõnaga, et Nakata meeldib talle, kuna ta on üsna „vanaisa moodi. Välimuselt või jutu segasuse poolest või…” (lk 239).

Kuid usk usuks. Küll aga pole liiast öelda, et kui romaanis tsiteeritakse Goethet, kes ütles, et kõik siin maailmas on metafoor, siis on vaieldamatult metafoor ka Nakata ise. Mille metafoor, see jäägu muidugi iga lugeja enda otsustada.

Üleüldse on mõttelõngu, tsitaate kuulsatelt filosoofidelt ja vanakreeka tragöödiatest romaanis massiliselt. Neid on siia kuhjatud lademetes ning mitte kõik ei kanna endas vihjeid autoritele või algupärale. Selliselt pole ka ime, et Murakami lausub oma kodulehel romaani kohta antud intervjuus, et teoses sisalduvad „mõistatused toimivad lahenduse osadena”*. Kui autor ei anna selle lugejale just vabu käsi teoses peituvate seoste tõlgendamiseks, siis vähemasti ütleb ta seda, et vaid lugeja kujutlusvõime on see, mis seab teose mõistmisele piirid.

Autori sõnade üle järele mõeldes võib nentida, et tegelikult ei püüagi ta mitte juhtida lugejat tavaarusaamadest oma arusaamade, iseenda kehtestatud uute reeglite järgi toimiva maailma poole. Selle asemel püüab ta kergitada loori kogu näiliku reaalsuse pealt ja näidata, et reeglid on täpselt sellised, nagu meie kujutlusvõime neid meile ette kirjutab. Ning kujutlusvõime on oluline asi, sest see nõuab meilt ka vastutusvõimet, kuid ütleb sedagi, mis on romaani lõpus kirjas Tamura sõbra surfarist venna T-särgil: „NO FEAR”.

 

PS! Ning muidugi on „Kafka mererannas” ka kummardus Franz Kafkale, kelle tegelaskuju liigub samuti varjatud kujul romaanis ise ringi nime all „Noormees, keda hüütakse rongaks”. Kavka tähendab tšehhi keeles küll hakki, kuid ühed vareselised kõik…

 

* http://www.randomhouse.com/features/murakami/site.php?id=

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming