Ristisõda sinus eneses

Lauri Vahtre

Tiit Aleksejev, „Kindel linn”. Toimetanud Krista Lepikson, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 205 lk. Aleksejev on kahtlemata hea kirjanik ja „Kindel linn” on kahtlemata hea raamat. Kuid see ei ütle tegelikult veel midagi. Iga hea raamat on hea isemoodi ja teiselt poolt ei meeldi iga hea raamat veel kõigile. Järelikult tuleks hea raamatu puhul küsida, mille poolest ta õieti hea on ja teiseks, kellele ta võiks meeldida. Aleksejevi „Kindel linn” on esimesele ristisõjale pühendatud triloogia teine osa. On väga kena, et lugeja seda asjaolu teab, sest esimese romaani lõpp tabas teda täiesti ootamatult ja keegi ei tõtanud lohutama ka, et küllap tuleb järg. Nüüd siis teame ja võime järelikult ka loota, et peategelane teda teise osa lõpus tabanud surma mingi nipiga üle elab. (Tõsi, kaval kirjanik suudaks vajaduse korral triloogia lõpetada ka nii, et peategelane on n-ö tehnilises mõttes surnud.) Võib-olla tulenes see mu eelhoiakust, kuid avaosa algus tundus natuke konarlik. Aimusid paralleelid Ristikivi ajaloolise triloogia, aga ka „Rõõmulauluga” ning veel mingite passiivsesse ajusoppi salvestunud tekstidega Eesti ajaloost, vist Vetemaalt. Ka autori poeetiline või koguni unenäoline stiil ja grammatiline olevik tahtsid harjumist. Kuid siis läks lugu käima ja haaras kaasa ning, nagu öeldud, pani kahetsema, kui lõpp saabus. Esimese osa võiks alapealkirjastada sõnaga „minek”. Kõik lähevad, kõik muutuvad. Segase päritoluga peategelane saab surnud kaaslase ja õpetaja nime (Dieter), ta hullub lahingu käigus ja näitab üles vaprust, mille olemasolust tal endal aimugi ei olnud. Temast saab ka rüütel ja tema embusse langeb peaaegu sinivereline kaunitar. (Huvitav, et keegi Dieterit selle eest maha ei löö.) Ristisõdijate vägi läbib Konstantinoopoli, jõuab Antiookia alla ja vallutab selle. Ja siinkohal jutt katkeb ajutiselt, mis on omast kohast loogiline – minekud on mindud, moondumised on moondatud, lava on valmis, et sarved kokku panna. Kes kellega ja mis millega, see jääb esiotsa saladuseks.

Tõtt-öelda jääb see suuresti saladuseks ka veel teises osas. Selle osa võiks alapealkirjastada sõnaga „ootus” ja kõige enam meenutas „Kindel linn” mulle geniaalset ootuseteost „Tatarlaste kõrb”, mida tunnen filmi kaudu. Aleksejev laseb sündmustikul siiski ka veidi mürtsu teha, või rohkemgi kui veidi, sest Kerbogha ei ole mitte luidete taga, vaid täiesti olemas ja ka ründab, kuid ebaõnnestunult. Ning ootus jätkub nagu vibu, mida aegamööda vinna tõmmatakse. Mis ei tähenda, nagu puuduks tegevustik, särts ja hoog. Kõik see on olemas, sest sisse piiratud ja tasapisi nälga surevas Antiookias käib usin vassimine ja vastastikune noa selga löömine, nagu sissepiiratud linnas ikka. Loomulikult kistakse vale-Dieter sellesse kaasa ja kõik kisub juba traagilise lõpu poole, kui… Aga ma ei ütle, mis kombel autor selle lahendab. Mitte just ootamatult, võib-olla isegi vaieldavalt, jättes peategelase sündmustele ja kõrvaljõududele järele lohisema. Kuid mu usk autorisse on teise osa lõpuks juba nii suureks kasvanud, et mõtlen – pagan teab, mis tagamõttega see just nii läks ja mitte teisiti, viimati koorub sellestki midagi välja. Üldse jääb lavale nii mõnigi laetud püss, mis lihtsalt peab pauku tegema, olgu selleks siis salapärane odaots või Dieteri sisekaemus, et temas on lisaks rüütlile peidus ka valitseja.

Aleksejevi tekst on kummaline. Ühest küljest nõuab see täit tähelepanu, lausa pingutust, sest kogu raamatu mõistmiseks oluline detail võib peidus olla paari-kolme pealtnäha kõrvalise sõna taga. Siin meenub Bulgakovi „Meister ja Margarita”, täpsemalt selle Kristust puudutavad osad ja veelgi täpsemalt Pilatuse ja Afraniuse sumbuursed vestlused. Loed, mõtled, lehitsed eespoolt, mõtled jälle. Aga samas on raamat väga kergesti ja kiiresti loetav, sest ühtaegu on tegu laiade pintslitõmmetega loodud seinamaalinguga, kus on oluline meeleolu ja – kuidas nüüd öeldagi? – teksti meloodia. See meloodia toob lugejani Antiookia valguse, lõhnad ja hääled. Lühidalt, see on tekst, mida võib vaadata teisest toanurgast ja võib vaadata ka luubiga. Mõlemal juhul sa midagi leiad. Luubiga vaatlemise korral näiteks terve hunniku (elu)tarkuseteri, väärt sententsidena kabineti tapeedile kirjutamist.

Ma ei taha öelda, et see romaan on täiuslik. Asju, mille üle iriseda, leiab igast teosest ja Aleksejevi „Kindlast linnast” samuti. Näiteks võib küsida, kas seesinane unenäoline jutustamisviis ehk liiga unenäoline ei ole. Ons autor oma stiili väikestviisi ära armunud, ons ta langenud manerismi võrku? Ei tea. Vastuse annab kolmas osa. Kui see lõpeb võidukalt, kirjanduslikus mõttes, siis on õigeks mõistetud ka kõik eelnevad vaieldavused. Kui mitte, siis tuleme selle juurde tagasi. Aga oodakem ära.

Kellele võiks Aleksejevi triloogia meeldida? Oletan, et eeskätt suurema empaatiavõimega lugejale. Formaalselt võttes pole tegu ju põnevus- ega kriminaalromaanidega, siin tuleb otsekui peategelase naha sisse pugeda, temaga koos haista, maitsta, kannatada ja, tänuväärt vahelduseks, ka kauni Mariaga sängi pugeda. See kõik on sedasorti tegevus, mis sobib neile, keda ei huvita mitte ainult lahingu võitja, vaid ka see, mida „too mõõgamees seal rünnakukiilu peas” oma mõõka keerutades ka tundis, mida meenutas või millele lootis. Kes ta õigupoolest oli, see ristisõdija.

Mine tea. Ehk küsib mõni lugeja endalt, ega temalegi pole määratud see või teine ristisõda maha pidada ja kui on, siis millega või kellega? Viimati iseendaga?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming