õrnuse anum Maarjamaal

Jaan Malin

Ootasin Ilmar Mikiveri teist luulekogu väga kindla ettekujutusega. Nüüdne “Urb” erineb 1976. aastal ilmunud esikkogust “Kirves ja tuiksoon” üsna palju. Teatava loogika kohaselt võinuks nad avalikkuse ette jõuda vastupidises järjekorras. Nimelt jätab seekordse raamatu kirjusus mulje, et mesi pärineb erinevatest tarudest: klassikalistest stroofivormidest (antud juhul esimese tsükli trioletid, ja “Sonett okstele tuules”) rohkem nagu sürrealismi poole kalduvate tekstide ning vaoshoitult sümbolistliku hõnguga traditsioonilise luuleni, mida lugedes meenuvad nt Paul-Eerik, Kareva ja Tranströmer. Esimese hooga tundus, et just raamatu kaks viimast tsüklit on autori jaoks olulisimad, mistõttu sellest peakski rääkima. Nende lahkamist aga võib takistada see, et nendest aimusaamine eeldab mahuka (lokaalse) tausta tundmist. Teiselt poolt aga mõjub konteksti mõistatamine inspireerivalt. Nii et katsetaks?

 

Suure tõenäosusega kõneleb kogu tsükkel “Laulud Harjumaast” Mikiveri noorusmaast Loksa kandis. Sellele oletusele viitavad alliteratsioonid ja sõnavalik luuletustes “Varvas Valgejõe vees” ja “Laulupidu 1929”, Loksa surnuaialtki tuttavad perenimed (Kravtsovid, Siibergid, Eskenid, Mikiverid) luuletuses “Igavene vesiveski” jne. Selliste aimatava kontekstiga palade seast tõuseb esile “Haldjas”, mille taustast pole mul õrna aimugi, kuid mille mänglevus mõjub tugevamalt.

Järgnev tsükkel “Täiendavaid notiitse Elu Mõttest” algab luuletusega “Tükid”. Tervik kõneleb elu haprusest, ühest küljest tühisusest, teisest aga igavesusest. Hoiaku võtab ilusti kokku lõpprida: “Mis sest ikka saaks? Võibolla rist.” Edaspidiseid valikuliselt puudutades: “Nisuiva eleegia” puhul on põhjust autorit lohutada: loomulikult mõistame tema lõhestunud-tunnet kodumaast eemal, kuid kahtlemata polnuks (tekst tundub pärinevat perioodist 1946–1956) põhjust masenduses olla, sest nisuiva langes viljakale pinnale, mitte kord kõrvetavale, siis külmetavale kaljule. Seda luuletust kirjutades surus autor piibli nisuiva-mõtte kreeka poetessi Sappho edevalt elegantsesse värsimõõtu – tänaselt vaateveerult on see kavalaim (äraspidine) enesekiitus.

“Berliin 7. nov. 1989” on Berliini müüri langemise aegu vallanud emotsiooni kirjeldus. Luuletuse lõppread on sotsiaalse närviga inimese kergendunud ohe: “Väljamurre põrgust /on jõudnud lõpule.” Sellele luuletusele järgneb analoogse pealkirjaga “Tallinn 21. aug. 1991”. On tähendusrikas, et Eestis aastakümneid Ameerika Hääle kaudu tuttav Mikiver lõpetab selle raamatu nii-öelda teatepulga üleandmise luuletusega, mida omakorda lõpetab sõna “Vabadus”.

Ka lõpetuseks ei keskendu ma raamatu algusele, vaid ütlen paar sõna tsüklist “Laulud Väiksest Päkast”. Võidakse öelda, et säärasel kirjandusloolisel seigal pole tähtsust, kuid mu silmis väärtustab neid luuletusi pärinemine sõjajärgsest ajast. Oskan pakkuda vaid ühe põhjenduse, miks alustab seda tsüklit järgnevaga sisult haakumatu triolett “Abikaasale”. Nimelt – siia ebaloogilisse positsiooni asetatuna tõuseb ta tegelikult esile. Formaalselt kuulub see tekst esimesse tsüklisse, järgnevatega resoneeruv tundelisus kinnitab aga, et asi on tema õiges paigas. Sest tervest sellest Väikese Päka ümber koondunud tsüklist kumab heasüdamlikkust ja õrnust. Ei tea, kas Väike Päkk on seesama hea haldjas Liisu, kellele terve raamatki pühendet (muuseas, mõni aasta tagasi ilmus Eestis Liisu Mikiveri luuleraamat, mille kujundas nende poeg Jürg), või mõni noorpõlve-kiindumus. Olgu nii või teisiti, tulemus on leebe andumus. Varaselt ekstaatiliste õnnestumistena tuleks esile tuua “Ega sa ei jää kauaks”, “Väikese Päka naeratus” ning  “Tristan ja Isolde köögis”. Eksistentsiaalsemat suhteluulet esindavad “Üheskoos kirjutades”, “Uskuge mind” ja “Ülestõusmine”. Klaarunud armastuse näited: “Lilletütrele 25.IV.01 kui õielun’ sadas” ja “Tagatrepil”.

Paljude raamatute puhul pole tekstivälised seigad olulised, antud luulekogu “Urb” ilmumine lükkab aga rõõmsalt ümber kuulujutud, et kirjastusega Maarjamaa on asi ühel pool. Vello Salo hõivatus ei luba tal küll tegeleda levitamisega (see võib olla takistus teose lugejani jõudmisel, aga küll mõni asjalik hulgikaupmees selle küsimuse lahendab), kuuldavasti ei oota Maarjamaad aga ahtrus.

 

Ülalpool on lisatud kolm teksti, mida raamatutes pole. “Minu koht looduses” ilmus 1945. aastal ajakirjas Kodukolle, kus kahe Ilmari (Laaban ja Mikiver) luuletused avaldati kui mõttetuse-tobeduse illustratsioonid. Mikiver peab seda perioodi üheks naljakamaks oma elus.

 

Ilmar Mikiver

 

NOORUK

Kord läidab nooruki õekalmu väetand eha

Kasealleil saab uitma ta must keel

Suur nurm pööratab pää ja öise higi

allikail leelutab ürgkaunis joodik

Hirmu näos helde järv saab valendama

 

Kaugel siis näha piiblit varblasena

ja sooja talve nagu tilka teed

ja plikat vaikselt särtsuvat kuuvalgel

Välgud mis liibund taeva kohmetumaist

paitusist ulmapiiril kokku mägedeks

 

Ta poetab hämaras julguse fajanssurni

hõõguvat varjusurmasoola selgroos

aim vabaduse mülkaist ja toetudes

käe lillest jampsivale varemele

saab muigeks ao langetõbises ilus

 

 

IGATSUS

Me niudeid hellitab kurbus  Eel sinab ulmade luga

Kulgeva tummas koses tiirutab uhke nälg

Õhtul on sõrmed  Kas talub me igatsus saada

happeks isede peeglis – ja puruneb hetk?

 

Kas lakkab lillede rumalus Saabu hälbetu rahe

küürima lemme hiit kus luitub me käte kalm

Väljadel leegib tõe tohutu oras Oo looja

suitsev igavus voolab su verena meis

 

Me huuled kasvavad rohtu  Muda unelev pinge

tuksatab meis ja väärab randuvad ohked teelt

Südame hirv vaatleb varguse kiirgavat sündi

Laantes kumana rändab me võrratu laps

 

 

MINU KOHT LOODUSES

Ulm on mu talutand elu varemeis linna

tindised väänkasvud keerdund saagapuuks mu ajju

trellide paisumisest lagub aegajalt mu põue emailsein

ja januselt prantsatan kõhuli algvedelikest sätendavale maastikule

mina oma maja titaanlik ja ainus ori

 

teemantpuurina otsivad mu huuled

teed keldrialuse mereni

lakun sakilise keelega maakide lõhnavat südant

kasvan laiali kahvatuile künkaile

nagu aja palvetav juus ruske ja suitsev

laotun humisevaks võrguks üle planeetide

magan ilmaruumi läpatand aovalguses

rinnakoopaks lõdisev tänav

olen õnnelik vang

minust marsivad läbi nunnad täringuheitjad

ja karud

 

Linn väänleb tuhas  Surma häbelikul näol

helgatab virmalisi mu reite vagast õõtsest

tähtede kirglikus hinguses veeldub

mu seenetand kummargil kodumaa

voolates mu kiusat ja lunastet kõhtu

 

mu kõrist keevad välja rasked udud

rõõmsaina mu suguvõsa uppumisest

ja kadedad et see oli nii asjatu

ja igimuutumatu liha mühava koori saatel

tantsib mu turjal välgurihm

mis lõpuks laheneb seaduseks nõgessilmseks naiseks

 

Ta hammustab minusse nagu ampulli

aga minu suudlus on ümisev pärl

lapse peos kes teab

et olen sündinud väsinult

 

et mu niudeis on luule vidin

ja mereloomade nälg

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming