Rohtaed transiidisadamas

Arno Oja

Karl Martin Sinijärv, Sureliku muuga. Üdiklubilaule ja muid poeese. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik, 2012. 94 lk. Luuletamine olevat töö ja keel luuletaja tööriist. Homo soveticus’e eluajal, nagu Karl Martin Sinijärv veel mäletab, oli õige töömees ainult tuim käsitööline, kellele propagandamasin kuulutas: töö on auasi! Olgu au ja -ahnusega kuidas on, aga luuletaja Sinijärv ei ole tuim ja kipub oma tööriista sättivaile keelekorraldajaile maast madalast keelt näitama! Pealkirju pidi tema varaseid luulekogusid läbides näeme, kuidas kolmring võtab viisnurgalt varju ja luule suubub uuseestilikule sürway-le, jättes neli sada keelt (või neli ööpikka sadakeelt?) õllepudelisiltidele. Kaugusest kumavad sellele sürreaalsele teele vanaisa Erni Hiire futuristlik vari ja ühe teise Karl Martini (priinimega Uhhuu) isepäine följetonikirg. Kokku tuli „salatanze ruumityhi”, nagu tollal teadsid kõik, nii Eesti- kui Soomemaal. Uue aastasaja künnisel seltsib keelemänguga numbrimaagia ning ilmuvad ajakajased ja -kohased poeesiraamatud „Towntown ´28” (2000) ning „Artutart ja 39” (2002). Justkui möödaminnes liitis Sinijärv aastal 2000 oma poeediõla kaasteeliste Asko Künnapi ja Jürgen Rooste omadega ning ühiselt loodi Näo Kirik. Vannegi anti – „Neid vigu me ei korda”. Ja ega nad kordagi, teevad hoopis uusi ja hullemaid „vigu” ning annavad seeläbi kirjasõnakirikule tema kordumatu näo. Kord „Eesti haikuga”, kord luuleliste kaardipakkidega, millest viimane teadvat Kogu Tõde. Küllap Näo Kirik ongi too „perekond universaalses tähenduses, algrakuke ja alustala”, millele Sinijärv nüüdse pilkupüüdvalt palendatud (Asko Künnap) ja kauni kõvakaanelise raamatu puhul tänu avaldab. Ja laseb maakeelsel väljendil „saate aru?” veidi Vahemere päikeses pruunistuda, küsides itaalia keeles: „Capisce?”.

Vahepeal aga tuiskas raamatulettidele krümitor, õigemini paksuke „Krümitor 0671”. Kes või mis on krümitor? Mine võta kinni! Mõni keeletark ehk ütleks, et sama mis rotimürk, ent peegelkirja luuletaja tos raamatus ei harrasta. Lihtsam on lahti mõtestada numbrikood. Autori eelmistest luulekogudest tulevad kaasa arvud 28 ja 39 ning 28+39=67. Kui arvestada, et „esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised neelab krümitor”, siis saab „Towntownist” ja „Artutartist” „Krümitor 0671” vaimne kese. Nii ongi! Heidetutest aga sai ühe Marie Underi luulekogu pealkirja ümber ütlev „Sureliku muuga”. Ning me põrkume taas keeleloome ja -mängudega.

„Tõsi – on raske me kodumaa keel, / kuid see on kirgastav raskus. / Marsime reipalt Arkaadia teel / helkivad ööpilved taskus” (lk 63), kuulutab luuletaja Karl Ristikivi parafraseerides. Teisalt loeme: „Näe, roosa jupstükk ripub kuldsel kaelakeel: / see on me ainus, igavene emakeel” (lk 83). Korraks selga sirutades ja oma luulelise keeletöö juurest öösse tõmbudes leiutab autor ühele poeesile pealkirja „Kuupuuks” (lk 17). Kas ta tõesti luuletab peeru lasknud Kuust?! Õnneks mitte, kuid tõde selgub alles luuleteksti lõpus, kus saame teada, et tehtud tööle järgnevas töö-öös „raudne päike kalbub puukuuks”.

Karl Martin Sinijärv on keeleergas ja uudsealdis luuletaja. Hiljuti soovis ta lusti ja loovust me emakeelele ning soovitas keelekorraldajail mitte lolliks minna ega ehitada meie keelt kui katedraali (Maaleht 29. VII ). Samas avaldas ta Emakeele Seltsi keeletoimkonnale tunnustust nende viimaste otsuste puhul, kuid jättis toimkonna keedetud supilt vahu eemaldamata. Määrsõnade kokkukirjutamiseks (võibolla, kasvõi jne) loa andmine on ju tore, ent kas konkreetsete ajaloosündmuste puhul ikka maksab väiketähega alustada? Või oli Põhjasõda tõesti üksnes pudrupotipõhja sõda kõrvetava mandi vastu? Meile Eesti riigi toonud Vabadussõjast ma parem ei räägigi, seda on lingvistiharidusega kirjamees Andres Langemets juba hästi teinud (Postimees, 23. VII ), nimetades toimkonna vastavat otsust salaja tehtud nuriotsuseks. Keelt kasutavalt rahvalt eeldati ju ainult üksmeelset heakskiitu ja „tormilisi kiiduavaldusi”. Otsekui homo soveticus’e seadusloome ajal …

Konkreetse ajaloosündmuse nimi on samasugune pärisnimi nagu kohanimi. Kui aga esimest võib nüüd väikese algustähega tähistada, siis võib teist ka! Tunnukse, et keeletundlik luuletaja Sinijärv ongi seda võimalust kasutanud ja tema nüüdne „Sureliku muuga”, mis midagi ei tähista, olnuks endisajal „Sureliku Muuga”. Milline Muuga – kas laht, aedlinn, mõis või sadam? Pakun viimast, meie mõistes suurt transiidisadamat. Sest surelik on luuletajagi, aga poeetiline transiit läbib selle raamatu. Üks link viib lihtsalt telepurki, teine otse pealkirjagi tõstetud Jüri Üdi klubini. Et eranditult kõik luuletused selles kogus on pealkirjastatud (sageli „kuidas”-küsimusele vastavate määrsõnadega), siis leiame sisukorrast veel transiidipartnereid: Pirita jõgi, Geibaar, Juur (siiski mitte Mart Juur, vaid ripakile jäänud riimsõna), lõpuks lihtsalt Koma (,). Sest „Hea laulu lõppu käigugi koma, / punkt tunduks kuidagi kesine” (lk 89).

Kuid millist kaupa Sinijärv oma Muugale tarnib ja seal laiali jaotab? Senised arvustajad on lisaks keelemängudele üksmeelselt esile tõstnud tema luule intertekstuaalsust, allusioonirohkust ja vihjelisust. Leidub selleski kogus allusioone küll Hando Runnelile ja tema „Eesti mõtteloole” (lk 39), küll Juhan Liivile (lk 73), küll Asko Künnapile tema mardikatega (lk 26). Luuletuses „Intertekstuaalselt (Oijaa)” paneb ta meie rahvusliku Liivi rahumeeli soome slängiga ühte patta. Ent pealkirja pidi selle raamatu eelkäijaks olnud Marie Underi luulekoguga „Mureliku suuga” (1942) ühel aastal ilmus ka Ristikivi Tallinna triloogiat lõpetav romaan „Rohtaed”. Kodumaa vaimunurmi ja niitusid üles harides rajas õpetaja Juulius Kilimit oma rohtaia, sedasama teeb luuletaja Sinijärv nüüd transiidisadamas. Kogenud gurmaanina tarnib ta sinna söödavat naati ja õitsvat ristikut, vahel juhtub, et tarnib tarnagi.

Me elame rahalugemise aega koos möödapääsmatu kamapalli ja jamavalliga (lk 32) ning „me rahvussport on hinge pangevise” (lk 60), sedastab autor väljapeetud rütmiga trohheustes. Kultuur ulbib Pirita jões, ise läbini projektiline (lk 78) ja armastus seisab teeveerel ning kuuleb, kuis „ma rääkisin sinuga välismaa keeles, / mu sõnad jäid eetrisse hängima” (lk 75). Elus seevastu valitseb „vaba tagasimakse / ja piiramatu limiit. / Jagab tagantkäelakse / lahke käega bandiit” (lk 25). Transiit seegi.

See on elusus, mis Karl Martini (antud juhul Sinijärve, aga varem ka Uhhuu) loomingus pulbitseb ja mille nimel ta rajab oma rohtaeda. Elu transiidisadamas „Meil ei ole aega. Pole lugu. / Tulevikuks hakkab minevik. / Olevik on homne ajalugu, / aeg on armas, aja lugu imelik” (lk 13). Sellesse imelikku ajalukku kuuluvad niihästi lorilaulud ja vahel kergekäelised Üdiklubilaulud kui ka aastate eest Igor Kotjuhile usaldatud tõdemus, mille kohaselt just luule teeb lastest lapsed ega lase neil kasvada mölakaiks („Kius olla julge”, Tallinn 2011, lk 205). Selle tõsiasja nimel haljendagu rohtaed transiidisadamas vana hea Voltaire’i ja Karl Martin Sinijärve ühistoel Vahemere päikese topeltkiirtes: „Il faut cultiver son jardin. Capisce?”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming