Romaan hilineva armastusega

Arno Oja

Peeter Sauter. Ära jäta mind rahule. A love story. Toimetanud Karin Kastehein ja Laura Sauter. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Tallinn 2012 (õieti 2013). 396 lk. Ligemale viimase poolsajandi ilmakuulsaim lembelugu on briti autori Erich Segali omaaegne bestseller „Love Story” (1970), mis juba 1972. aastal ka eesti keelde jõudis. Koolipoiss Peeter Sauter oli toona 10aastane, aga küllap juba oma plikafantaasiatega. Nüüdse menukirjaniku jutustatud mahukas olmepõhine love story on õieti armastuse eemaloleku ja hilinemise lugu. Asjaosalistel võtab omavaheliste lembenoolte tajumine „eluromaani” voogudes aega. Näitlejakirjanik Sauter Kas oli see Tallinna eliitkoolist saadud elujanu, loomuomane seiklejaveri või esinemisiha, kuid peagi sai Peeter Sauterist Mikk Mikiveri üliõpilane teatrikoolis. Ta lõpetas 1986. aastal lavaka XI lennu ja on aastaid otse püüne pealt saali rääkinud. Varsti haaras noort näitlejat kursavend Talvo Pabutitki vallanud kihk hingevalu oma sõnadega paberile panna, raamatusse raiuda ja seeläbi otse publikuga suhelda. Pabut hoidis madalat profiili, aga Sauteri hellitlevalt lühiromaaniks nimetatud esikteosest „Indigo” (1990), oma põlvkonna manifestist, sai otsekohe üks 1990. aastate kirjandusuuenduse tähtteoseid. Hiljem süvendas menukirjaniku kuulsust 1996. aastal tema tõlkes ilmunud Jack Kerouaci „Teel” („On the Road”) beat generation’i „pilveatlas”.

XXI aastasaja esimene kümnend oli laias laastus „roppuste Sauteri” aeg, mil muutusid iidolid ja keelepruuk. Oma rolli mängib siin saksa päritolu ameerika vanapapi Charles Bukowski (1920–1994), keda Sauter toona usinalt tõlkis ja kelle vari seisab tänagi tema kõrval. Ka teatreile näitemänge (A. Kurtna nimeline tõlkepreemia, 2007) vahendades.

Tänane poolsajandine Peeter Sauter on aga enda sõnutsi „vananev, keskealine ja paks”. Seda enam väärib tunnustust tema aastal 2010 alguse saanud viljakas taasnaas belletraalteatrisse. Nüüdne „eluteatri sõnullavastaja” kirjutab proosat ja luulet, kommentaare ning koguni arvustusi. Kuid on kriitikuna endale juba karuteenegi osutanud.

Siinsamas Sirbis (26. IV) Madis Kõivu jutuloomingut vaagides kaitseb Sauter oma naba vaatlemist kirjanduses, leides: „Maailma saabki vaadata ainult läbi oma naba (silmade)”. Kõik muu olevat tühja jutu ajamine. Kas tõesti? Vaadeldavas raamatus võime korduvalt tajuda, kuidas nabapiirile taandatud silmapiir ilmestab ehk seksuaalseid triviaalseiku, ent ei võimalda armastust ära tunda ja too tõmbub eemale.

Mis on romaan?

Nagu teada, evib sõna „romaan” eesti keeles õieti kaht tähendust. Siinse arvustuse pealkirjas tähistab see just armuafääri, mitte armastuse hilinemisest pihtivat kirjandust. Sest armutunded tunnevad teoses teineteist ära ning tegutsevad isetahtsi. Nii Laura kui ka Peeter sõltuvad neist.

Raamatuilmas mõistetakse romaani all enamasti tüsedamahulist mitme tegevusliiniga proosateost, seda isegi praegusel žanripiiride „uputamise” ajastul. Ometi jõudis hiljaaegu meie lugemislauale kaks peaaegu 400 lehekülge paksu teost, millest kumbagi ei määratle autor romaanina. Need on praegu kõnealune „Ära jäta mind rahule” ja nüüdse menukirjaniku Andrus Kiviräha vastne „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”. Kuid kõigele vaatamata põeb Sauter salamisi siiski romanistiambitsioone ja mitte asjatult.

„Romaani kirjutamine tähendab ajada inimelu kujutamisel kokkusobimatus viimase piirini,” kinnitas aastate eest Walter Benjamin. Nüüd seletab selle raamatu reaalsust tihti näitelavana kohtlev autor oma tekstis: „Võib-olla ma instseneerin ja lavastan elu. Koidus ja mujal. Ajan suhted keeruliseks. Et saaks romaani kirjutada” (lk 247-248). Nõnda ta toimibki ja saab teiste „rääkimise hädaorgu” lisaks kasutades valmis oma esimese täispika romaani, mis elu ning kujutluse segamisele vaatamata ei ole mingil moel nondesamade „hädaoruliste” romaan.

Kokkuvõttes aga tuleb nõustuda Mihkel Kunnusega, kes mulluse proosa aastaülevaates nägi moodsa tajukirjanduse pealetungis kahjuks ühtlasi loomingu psühholoogilise mõõtme taandumist (Looming 2013, nr 3, lk 409). Romaanikunsti taganevat tuld, mille leegid kõrvetavad ka Peeter Sauteri esikromaani välistaldu.

Vaeste kirjanike maja

Lisaks esindusmajale kesklinnas ja „paneelmagalale” Kadriorus on Eesti Vabariigi pealinnas kirjarahva tarbeks veel mõni ateljeekorter ebamäärast väliskarva puu-uunikumis Koidu tänava otsas. Vanad ja räämas (aga ikkagi mõnusad) korterid on ahjuküttega ning kraanist tuleb ainult külma vett. Ise ühes seesuguses elav Peeter Sauter on Koidu uulitsa „elusõlme” vaeste kirjanike majaks ristinud ning tema ja iseenese suhetest mullu lennuka poeemi loonud. Kuuldavasti olla tulekul veel üks luuletsükkel, kus autor ei erista tegelikkust ja kujutlust, aga teeb tajutavaks maja atmosfääri.

„Vaeste kirjanike maja” nime kannab ka Manfred Vainokivi filmitud dokumentaal, mille kaadreis too maja ühes oma Kapsaste raamatukoguga ilmestub visuaalselt kui värav Uue Maailma asumisse ja nüüdseks (loodetavasti ajutiselt) seltsita jäänud seltsimaja naaber. Tütre kaudu ammu kogu sealses elamises Sissi-issina tuntuks saanud Sauter (kellel raamatu-Peetriga seekord erilist vahet ei ole) teab kinnitada, et sest majast ei kao naljalt midagi. Isegi postiljon Arina aastatetagune jalgratas leitakse üles.

Seesama Koidu tänava maja on õigupoolest ka Sauteri nüüdse (elu)romaani peamine tegevuspaik, koguni peategelane. Üksnes tema suudab kõigiga alkoholi- ja olmetasandil suhelda. Autor ise vestleb siin vahetevahel (vaimus?) korteri kunagiste asukate Indrek Hirve või Tarmo Tedrega, tihti sekkuvad sündmustikku praegused lähinaabrid Jaan Pehk ning Mihkel või Marten Kaevats. Omamoodi lähinaaber on raamatu illustraator Lilli-Krõõt Repnau, tänu kellele pikivad teksti mitme kirjamehe, aga ka Siskini või Laura mänguliste portreedega vahelehed. Vaimusilmas näeb autor mööda Koidut lähenemas surnud Kalevit (ilmselt Kesküla), kes naeratab (lk 346). On see veinijumala õnnistus vaesele kirjarahvale?

Koidu tänavas igatahes elatakse ja süüakse, tehakse vahel ka lõpmatuseni tööd. Suheldaksegi, ent igaühel on oma rõõmud ja häbid, mis teisi suuremat ei koti.

Luuserkirjaniku hipi-punk-kommuun

Ehkki Peeter räägib tihti tööst, raskustest tööl ja töötegemisest, ei käi vist ükski selle raamatu tegelastest (isegi Laura) rutiinsel päevatööl. Ei märka ka lohutuid loomepalanguid. Kõik pigem vegeteerivad päevast päeva, kuidagimoodi – aga elatis- ja joogiraha tuleb!

Raamatu-Peeter on luuserkirjanik, kes tunneb, et alles nüüd teeb ta õiget kirjandust ja purjutab sageli sellepärast, et luuser ei saa joomata jätta. Olesklev luuserielu aga olevat Peetri eluunistus (lk 83) ja privileeg, milleta mees pole tema ise. Samas laseb ta autoril üldistada: „Ma olen iseenda väljamõeldis, kes omakorda mõtleb välja kirjandusliku iseenda” (lk 338).

Seejuures ei suuda Peeter kaua üksi ega paikne olla. Kord tõlgitud „On the Road” oma lakkamatu teelolekuga painab teda vaata et kogu elu. Kerouaci raamat ei ole siiski pelgalt biitnike lugu, vaid kajastab hästi veel meil kas või hilisema punkarluse taustal taasaktuaalse 1960. aastate hipiliikumise ja hipide kommuunide olemust.

Anarhismi plagu lehvitades võinuks Peeter Sauter vabalt kirjutada nii kunagisi hipiproteste kui ka nüüdisaegse Rakvere punklaulupeo tekste. Ent elu kirjandusele eelistades muudab ta parem oma Koidu tänava kotedži omamoodi hipikommuuniks, kus leiavad ühtaegu peavarju nii kirjaniku enda poeg Kustas (kes ei armasta enese järel koristada) kui ka teab kust ilmunud rändav oss (idasakslane) Jessica, kes kord on kohal, kord mitte. Vahel peatub veel mõni „rändlind”.

Üldreeglina kurb ja inglise keelt rääkiv rändurtüdruk Jessica on tõeline postsotsialistlik oss – ma näiteks ei kujuta ette baierlast, kes kellegagi olgu või ringreisil omatahtsi inglise keeles vestleks. Muidugi proovib Peeter Jessica juureski katsetada oma tehismehelikku „maha-taha-keppi” taktikat.

Kuna see aga ei toimi, tekivad neil vaata et sõbrasuhtedki. Lahkudes kommenteerib Jessica kirjamehe isatundeid Siskini vastu: „Sina võid oma lapsest ja tema kasvatamisest teha kunstiteose” (lk 218). Siira armastusega, lisagem.

Armastuse ja surma vahel

Elu algavat armastusega, lõppevat surmaga. Siia raamatusse jõuab vahetu surmakogemus ennem. Ma ei pea silmas noore-ea tõsikujutlusi varajasest surmast, vaid Peetri poja Kustase äkitset teispoolsusesse minekut (lk 336–342). Tema põrmu tuhastamisest ja põletustuha saatusest on autor (isa) visandanud omaette kõrvalliini.

Armastusega aga on teisemad lood. „A love story,” ütleb Sauter oma raamatu kohta. Siiski tõestab see story ennekõike Peetri tingimatut isa-armastust oma Sissi (Siska, Siskin) vastu. Suhetes „suurte” naistega aga valitseb muutumatu kepimentaliteet, mis paraku ei samastu armastusega ega ole ka nii ürgmehelik, kui näib.

„Algul pole ju mingit armastust. See tuleb tasapisi hiilides, aga seda kindlamalt” (lk 104), räägivad autorminategelase kogemused. Ent samad kogemused kinnitavad ka, et siiski kaasneb kõigega mingi jama ja pole olnud korda „kus armastus poleks perse läinud”.

Ehk on millalgi nõnda läinud ka kusagil Lasnamäel elava Lauraga, kellega nad nüüd vaheldumisi teineteise juurde põgenevad. Järjest süvenevas veendumuses, et saabunud on õnnestumise esmakord. Ometi ei takista miski Peetrit oma tüdrukut lugejale suisa reklaamimast kui „joogi-kepi-Laurat”, arutledes vahepeal: „Ma ei teagi, miks igaõhtune jook kohustuslik oli. Oli meil keeruline kainena koos olla?” (lk 309). Küsimus haihtub õhku ja kaob tasapisi kõike hõlmava nukruse varju. Andku üheks selle teose (ehk siiski romaani?) toimetajaist märgitud Laura Sauter mulle andeks! Temal ei pruugi raamatu-nimekaimuga midagi ühist olla. Või sisimas ikka on?

Kirjelduse järgi on romaani-Laura ilus ja vahel ängis või väljaviskaja kalduvustega noor daam, kelle tagumikku ehivad arvatavasti Peeter Sauteri järgi sinna tätoveeritud nimetähed P. S. (lk 212). Vintis peaga võib muidu tasakaalukas ja ropendusvaba naine Lasnamäe bussijuhigi putsi saata (lk 180). Kui suursündmust peab Peeter oluliseks meenutada, et „sina” peal olid nad Lauraga juba enne esimest keppi (lk 31). Pärastpoole pöörab ta „seksitehnilistele üksikasjadele” tüütult palju tähelepanu. Keda peaksid paeluma loendamatud orgasmiarutlused ning kepi-, nokutõusu- ja keelekakirjeldused? Erootikat neis ei ole, romaanile tervikuna lisavad need üksnes tarbetut ballasti.

Kui aga „armastuse loost” rääkida, siis vormelist „ma armastan sind”, mida ka Peeter korra kasutab, on ammu saamas sisuvaene kokkuleppeline käibefraas. Autorina laseb ta Lilli-Krõõt Repnau illustratsioonil (lk 63) laadida endasse elu viljastavat võlujõudu, lisades ise samas soovituse: „Ära tee midagi, Peeter!”. Laura aga näikse juba poole raamatu peal (lk 234) arvavat, et niihästi tapvat armastust (mida siin pole) kui ka suhteleigust (mida siin on küllaga) vaktsineerib või ravib abielu.

Edasi tuleb kas eluromaani lummusest või kirjaniku paranoiast ajendatuna veel 160 lehekülge teksti, niihästi tarvilikku kui ka kõrvalliinide „liigliha”. Tegevusliinide paljusus ja üldine tekstisidusus tekitavad vägisi mulje, et oma raamatu ise kirjastanud Sauter on seekord (mahu huvides?) üritanud suruda mitu romaani (alget) ühtede kaante vahele.

Teoses endas päädib kõik sõrmuste ja neile graveeritud rahulejätmatuse-sooviga. Kas üks neist vääriskividest ehib täna (või ehtis kunagi?) kirjanik Peeter Sauteri ja teine toimetaja Laura Sauteri sõrme, olgu pealegi nende ühine saladus. Siinkirjutaja loodab, et rõngastatud linnud ei jäta teineteist rahule ja nende armastuse iseteed avanevad kirjanik Sauteri mõnes uues teoses. Sellises, kus silmade vaatepiir ulatub nabast kõrgemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming