Rooma hambaarst ja tema haihtunud patsient

Stepan Karja

Kitsukesest kahe ümberkukkunud heinakoorma moodi pilve vahele tekkinud praost välgatas tuppa päikesekiire nina, terav nagu Vene ohvitseri mõõk Punasel väljakul. Kuldne teravik sirutub viltu üle kirjutuslaua  ja sellel asuvate raamatute, poolitades neist ühe kaane peaaegu korrapäraselt. Armas sinust, suvine päike, mõtlen endamisi naeratades, sellel raamatul ongi kaks autorit.  

     

Võtangi kätte põnevat lugemist tõotava  teose „Ma olen raamat”, autorid Viivi Luik ja ajakirjanikuna tuntud Hedi Rosma. Loen pausi pidamata mitukümmend lehekülge. Teisel päeval veel suurema õhinaga. Kihulane piniseb kõrva taga. Tuba päikeselõõm ei kuumuta ja aknaruut paistab tumedana – ehk pääsevadki lõpuks taevaluugid valla leitsakut peletama.         

Raamat on huvitav ja mõtlema õhutav. Leheküljed tulevad ja mööduvad. Korraga tunnen, kuidas roidekaare all irdub liikuma imeõrn niidike rahulolematust, ja edasi lugedes see keerdub, tungib kaela salakambritest ülespoole, võtab kahe peaga naise kuju ning jõuab peanaha alla selgelt sõnastatava etteheitena:  mõlemad autorid toovad mõttekäikude illustreerimiseks näiteid Viivi Luige hiljuti ilmunud teosest „Varjuteater”, kuid seejuures ei maini neist üks ega teine trükki jõudnud viperusi raamatus kirjeldatud isikute nimedega („Varjuteater”, lk 83–100). Seegi lõik oleks pakkunud huvi ja andnud lugejale teada, kuidas võib kirjatöös üks tegelane muutuda teiseks.       

Võtame ette roheliste kaantega raamatu. Autorile tuttav daam Kristiine tahab rääkida põnevat lugu eruohvitserist hambaarsti vastuvõtul käimisest. Lugeja silme ees  rulluvad mõtterikkad päevad ja leheküljed, kuni leiabki ühe muuseumi kohvikus aset daamide kohtumine, et rääkida hambaarstil käimise kogemustest. Ühekorraga aga on kuulaja vestluskaaslaseks sattunud keegi Irma, kes on samuti tutvunud säärikuid kandva, s.t eruohvitserist hambaarstiga, saanud kenasti abi ja kibeleb pajatama, mis tol päeval õigupoolest juhtus. Juttu veeretades ja kohviku miljööd vaadates puhkeb  Irma naerma. Ja edasi: „Kristiine ei naernud lihtsalt niisama, ta naeris heledalt nagu kelluke.” Ja Irma on haihtunud nagu udu lõunamaiselt mäenõlvakult.   

Nii läheb doktori vastuvõtule ikkagi Kristiine,  ta istub halastajaõe tanuga assistendi ette, kes suitsu tehes märgib üles patsiendi delikaatsed isikuandmed. Daami suitsuotsast pudeneb tuhka … Irma jalgadele. Säärikute kandja aga suudleb ikkagi Kristiine kätt, ta saab valutu tohterduse, töö eest arve ja tema suus säravad valged hambad. Mõni lehekülg edasi seisab, et jutt käib ikkagi Irma hammaste ravimisest. Uuesti jõuab hambaarsti ette ometi Kristiine, kes maksab mõõduka  tasu ning saab eruohvitserist hambaarstilt kingituseks valgest savist kujukese. Pärast seda haihtub ka tema jälgi jätmata suurlinna saladuslikesse labürintidesse. 

Ükski arst pole nimeta. Loen, kuidas Eesti  daami võtab galantselt vastu dentist Leo Battini. Ravi lõpetades aga on arsti nimi Leo Battista (vahepeal paar korda ka Batista). Aga tühja sellest, rohkem kui hambaarsti ja tema eesti soost patsiendi nimi võib mõnd lugejat jääda vaevama küsimus, miks jättis kirjanik koloriitse hambaarsti vastuvõtul ometi käimata. Ehk Rooma linnas sellist polnudki – kas ei võinud Irma-Kristiine ajaviiteks lihtsalt loba ajada? Või polnudki heledalt  naeru lagistavat jutustajat – lihtsalt kirjaniku fantaasia vili? Üksikasjalikud kirjeldused näitavad, et Viivi Luik on Roomas ikkagi viibinud. Aga see, et olmeasjades on teda aidanud üks Eesti diplomaat, võib jällegi olla väljamõeldis, sest raamatus puudub tolle meesterahva nimi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming